Mida perset?!?

HeyHey!

Annan teile kohe teada ära, et ma kohe üldse ei ole nii positiivselt meelestatud, nagu väliselt näha võiks olla...
Olen tänaseks veetnud haiglaravil nädala...Ja siit lootuses homme välja saada, ei ole tuju kohe üldse paranenud vaid läheb aina hullemaks!
Mida siis öelda/teha või kirjutada?
Olema ausad ja ei illustreeri siin midagi - Asi on persses!
1. tüüpi diabeet hakkab nüüdseks vaikselt mu elu hävitama ja lõpetama....Kogu minu haiguste jada sai alguse 15.veebruar 2002 selle 1.tüüpi diabeedi avastamisest....
Varajane neerutüsistus....Silmad...Kõrgvererõhutõbi...Maksasuurenemine...Süda....Jalg...Psoriaas...
No mida veel? Ma ei taha/saa/viitsi enam!
Usute mind, kui ma ütlen, et see ajab mind nutma? Et olen viimased paar õhtut olnud sellises depressioonis/masenduses? Kõik näevad mind naeratamas...Kuid mis toimub minu sees tegelikult?
Ma ütlen ausalt, et tegelikult eelmisel kolmapäeval ma isegi vaikselt lootsin, et mul oleks maksavähk...Nii loll minust, eks? Ei! Kas on mõtet elada sellist elu? Ma ei usu...
Ja siis nad küsivad minult, miks mul meest ei ole? Esiteks* Kuidas leida aega kellelegi teisele, kui ei leidu seda endalegi? Teiseks* Kes kurat tahab endale sellist naist? Mitte keegi!

Tugev hing ja hell süda...

Tugev hing ja hell süda. Keegi ei tea, mis mu sees toimub. Väljast vaadates olen tugev. Seisan enda ja teiste eest. Astun nõrkade eest välja. Minuga hirmutatakse teisi. Nagu väikeseid lapsi kurja kommionu eest. Müür mu ümber on suur, tugev ja võimas. Ka mina paistan suurena. Isegi kui olen väike. Kuid...

Mis on minu hinges? Kes seda teab? Kas üldse on kedagi, kes seda teab peale minu? Ma olen suure südamega. Mu süda on tundnud ja näinud paljut. See on purunenud ja kokku lapitud. Ma olen nii palju haiget saanud, et vahel ainult mõtlen: jälle. Kuid ma hoian seda enda sees. Korjan ja lapin kokku. Kaotan lootuse ning siis loodan taas.

Mul on vahel nii raske, et tunnen seda koormat füüsiliselt oma õlul. Kuid see ei paista välja. See on selle müüri taga varjul. Ja siis öeldakse, et mul pole ju elus mitte ühtegi raskust. Ma oled nii vapper. Jah. Muidugi olen. Kohe nii vapper, et valin väga hoolikalt, kelle enda lähedale luban. Sest enam ei taha õhtul voodisse vajuda ja mõelda: kust kurat tuleb seda ükskõiksust ja hoolimatust? Kust tulevad need, kes lubavad mind hoida ja ometi löövad jalaga? Kuhu on kadunud headus ja hoolivus? Jah. Tugevus on vajalik. Kuid ometi on ka tugevad vahel nõrgad...

Vahel on tunne, et ei jõua...kanda kõigi muresid, mõelda teiste mõtteid, olla lõputult heas tujus, kontrollida kõike, kahetseda tehtud vigu, säästa nende tundeid, kes minu tundeid ei säästa, kuulata nõuandeid, mis käivad mu enda põhimõtete vastu, tunda end süüdi asjades, milles ma pole iial süüdi olnud.
Jah. Vahel ei jõua. Kuid siis on aeg minna lasta. Las vastutavad need, kes peavad. Las lähevad need, kes üleliigsed. Mitte ükski asi ei toimi ega tööta, kui ma kogu maailma enda õlule korjan ja ütlen: ma pean. Ei pea. Ja ega ei jõua ka! Kuid siiski avastan end mingil hetkel seda taas tegemas...

Seni, kuni ma ei tea, mis rolli ma kellegi elus mängin, on aeglane vaimu tapmine. Ma olen justkui kinni. Samas ju ei ole ka. Kes keelab mul minna ja olla ja nautida? Sest ma olen truu. Millele? Kellele? Ma nagu oleks seotud ja samas ei ole ka. Ma ei tea, kas hoida või lasta minna. Ma ei tea, kas olen oluline või olen lihtsalt kohustus. Hoolitakse minust või lihtsalt kasutatakse ära. Minu enda loal. Jah. Seni, kuni ma olen nii igaks juhuks olemas, kurnab mind. Muserdab minu hinge ja murrab vaimu. Kuid kui ma olen ainult oodanud... Mingit selgust. Aina ja aina oodanud, siis lasen minna. Lasen minna kõigi nelja tuule poole. Ju siis ei ole julgust või tahtmist või otsustuskindlust, et öelda, kes ma selle kellegi jaoks olen. Vahel peabki mõni asi lõppema pikalt. Lihtsalt selleka, et teada saada - polegi valus.

Noniinoniinoniii

Ma siin pikka juttu ei tee...Ehk võtan kokku selle nädala...Alustades eelmisest reedest...
Eelmine reede sai tähistatud Etsi sünnipäeva...Reede hakkas sellega, et Tartusse jõudis Matu...Siis me läksime Matuga Annelinna Liisile appi süüa tegema..Vnh mina läksin seda tegema..
Hakkasime Liisiga veini laskma...Tegin siis täidetud singirulle ja täidetud mune.... Hullult head tulid :D Liisi tegi mulle ka kiirelt soengu ja nipet näpet sai veel tehtud...Hakkasid saabuma külalised...
Sõime, jõime, rääkisime juttu, tegime nalju, tegime pilte ja veel palju muud...
Õhtu lõpetuseks läksime Atlantisesse...Seal läks asi käest ära...Läks nii nagu läks...Kuid suht haiget tegi Matu käitumine...Mis meenutas mulle Alot... Seeselleks..
Peale Atti võtsime takso, et minna tagasi Etsi juurde...Matu protesstis, ega tulnud taksole koos meiega..
Etsi juures sai edasi tiksutud ja igasugu põnevalt aega veedetud..Siis aga väike paus...Mis edasi sai, kuhu ma kadusin või mida tegin? Sellest ma teile ei räägi :D
Laupäeval seiklesin bussiga..Onule ID-kaart vaja kätte anda (sõitis Tallinna ära)...Vanaema haige..Oli vaja apteegis käia ja aidata ja veel igast värki...Õhtul uuesti Etsi juurde...MONOPOLI ring!!!
Pühapäev....See oli päev kodus...Sai Kajariga remont ära lõpetatud..Mööbeldatud..Nõusid paika pandud ja mis veel...Õhtul vanaema juurde, sest ta endiselt haige ja ei tahtnud, et ta üksi kodus oleks..
Esmaspäeval kooli...Seal siis oli...tervelt pikk päev..8-18ni...Siis koju...Sai kodus jälle mööbeldatud ja asjatatud...Siis sain telefonikõne..Kutsuti välja..Oma korteri ust avades vaatasid mulle vastu Aldo ja Jaanus...Mul ei olnud nende tulekust mitte halli aimugi! Ütlesin "Tere!" ja lippasin edasi...Bussipeatusesse oma autot ootama...sõitis mööda Siim...Peatus..Ütles, et peale hüppaksin, mille peale ma teatasine t mul kohe teine auto järgi..Nii ta siis jätkas oma sõitu..
Miu auto tuli..Sõitt Viljandi! Sealt edasi...VatVat..Seal teises kohas sai natu aega oldud..Ei tahtnud sealt üldse ära tulla :( Aga pidi... ala 00 olin siis kodus, kus kella ala 3ni õppisin ja magama..
7 äratati mind ülesse..Kiire kohv ja ema juurde..Tegin emale paar tööd ära..Ja kooli...Koolis olid praktikumid..Nii lahe! beebide vannitamine :D Lõpus hakkas mul suht halb...Istusin koridoris kursaõe Elinaga...See oli temast armas, et ta mind üksi ei jätnud...Kutsusin ema kooli järgi ja palusin end EMOsse viia!
Pidin ootama veits...Ja juhatati jälgimis palatisse..Seal siis sai igasugu asju kogetud..Ultrahelid, vereproovid jpm...Pool kaheksa õhtul siis teatati mulle, et jään haiglaravile..Noojamh!
Haiglas olen ma siis nüüdseks olnud...neli päeva...Öeldi, et maksavähk...Siis öeldi, et pole...Nüüd siis asjad veits sitad..leebelt öeldes....Tuleb totaalselt ja koheselt oma elu muuta..Kui ei taha lõpetada oma elu üsna pea...
Nüüd istun ja passin...ootan teisipäevast südame ultraheli...

Yess! Nädalavahetus haiglas..Ja üksi palatis, sest palati kaaslane viidi ka korrus allapoole teise osakonda :S

Taaskohtumine...

Nädalavahetus oli väga viis!
Sain musiga nii pikalt koos olla! Samas oli ka vana klassivend minu juures külas...Sain ka matustel käidud..
Nädalavahetus jääb nädalavahetusse...Ja nende inimeste vahele :D

Tegelikult aga tänasest...
Ma tunnen ennast nii hästi!
Nägin täna kedagi erilist!
Aastaid 5???? tagasi...kui nägin teda viimati ja kinos käisime...
Asja üks külg on see, et meie suhtluses on süüdi meie kummagi isad....Meie väga lähedane side...
Ma üldiselt ei mõtle sellistele asjadele...Kuid täna hakkasin taas mõtlema...
Päris vähesed on sellised, keda midagi reaalselt raputab ja paneb elu teisiti mõistma..
See sama inimene, kellega ma täna kinos käisin...Ma ei suuda endale ikka ette kujutada, et lihtsalt ühe päevaga oleksin ma temast igaveseks ilma jäänud...
Täna soovin palju õnne kooli lõpetamise puhul...Homme on ta juba OPi laual..Nädala pärast saan kõne, et seis on väga kriitiline...Tegemist pahaloomulise ajukasvajaga..
See inimene on minust vaid 1 aasta ja 15 päeva vanem...Pole kunagi halb inimene olnud...Tol hetkel ma tõsti nutsin...Väga kaua nutsin...Langesin tõsisesse masendusse...Pikaks ajaks...Kuid täna...Tema kõrval olles...Temaga rääkides ja naerdes...Ma mõistsin millise õnnega ma koos olen, et teda minult ära ei võetud!

Hey Hopsti Söberid!

Möödunud on taas palju aega mil ma viimati midagi lisasin...
Võtaks siis kuidagi vahepealset aega kokku...
Olen siin igasuguseid asju proovinud, mõelnud ja teha üritanud...
Väga pingsalt tegelenud töö otsimisega, sest üksinda korterit üleval pidada oma üliõpilase elu juures on väga-väga raske...
Lõpuks ma siis nüüd sain omale tööd Favoras klienditeenindajana...Ja selle sain ma tänu oma kursaõele. Üks neiu pidevalt puudub ja siis oli vaja kiirelt asendajat, nii siis olin ma nõus.
Peale esimest ööd tööl, vormistati mind ametlikult siis tööle.
Oktoobris sai ka Roma, Aixi, Liisi, Jaanuse ja Matuga Rootsis käidud...
Rootsi tripp oli päris omamoodi..Seekord esines The Sun...
Ma sain sellelt reisilt väga palju õppetunde, kogemusi ja teadmisi..
Ja loomulikult ei saa me mitte kuidagi üle ega ümber sellest, et minu aeg on sisustatud õppimise ja kooliga...
Nüüd kui ma tööl käin...
Minu päevad...19-07 tööl...Siis koju riideid vahetama...KOOL...koju riideid vahetama..ja 19-07 TÖÖ :D Nii põnev!
Mu ema on minu pärast väga mures ja samas ka vanaema..Kaua ma suudan/jõuan ja vastupean?
Aga ma PEAN hakkama saama!
Küsisin täna emalt, et mida ma siis peale hakkan? Korter vajab maksmist, arved samamoodi, ravimeid vaja osta ja samas tahaks ju ka endale midagi lubada vahel? Järelikult...Tuleb teha tööd...
Ema kardab ka seda, et kool kannatab ja et kas ma puudun koolist...Ei! Ma valisin selle töö just sellepärast, et koolis käimine ja õppimine ei kannataks.
Ja ma olen väga tänulik oma perele, et nad siiski toetavad mind minu valikutes ja otsustes - olgu need siis nii tobedad kui tahes või rasked. Mul on ka suurepärane sõber, kes on minu kõrval, toetab ja julgustab mind! Aga mis tema juures kõige nunnum on? See, et ta reaalselt sõidab nädalavahetustel minu juurde, veedab minuga koos aega, ootab mind kodus ja aksepteerib minu tööl käimist.
Tööl on ka siiani väga lahe olnud...Töökaaslased enamus kõik minust nooremad..Ja sõbralikud.
Korteri remont hakkab ka loodetavasti varsti lõpusirgele jõudma ja vb saab elu natuke kergemaks...
Vat nii..

jupjup

Ma olen üle väga pika aja taas siin...Siin kus tunnen, et on mu koht...Aga ikkagist ei ole seda tunnet, mis oli varem...
Jube jamps on see, et kõik need 23 aastat...Olen ma olnud neil päevil siin...Kasvõi korraks...Välja arvatud see üks kord...See üks ja ainus kord kus mind siin polnud...
Jutt käib mu vanaisa sünnipäevast 25 oktoobril...See üks ja ainus kord oli see, kui olin jalaluumurruga haiglas...Ja sain telefonikõne emal peale vanaisa sünnipäeva (26.oktoobril), et vanaisat enam pole..
Kõik need aastad tegime sauna, sõime kooku, ajasime juttu...Mu elu on möödunud nii kiirelt, et pole olnud isegi võta aeg maha - mõelda ja meenutada neid aegu...Ma kardan, et kuna tegemisi on nii palju...Hakkan unustama oma vanaisa ja isa häält kui ka nägu...Ma tean, et seda ei saa juhtuda, sest nenderoll minu elus oli nii suur ja mängib ka praeguses, kui ka tulevases elus väga suurt rolli ja tähtsust!
Ma tean, et mul pole siin midagi teha....Tuleb telefonikõne, et sõidetaks mulle järgi...Aga ometi on midagi, mis hoiab mind siin kinni...
Mälestused ja kogemused/läbielamised on need, mida mitte keegi minult võtta ei saa! Seega nii palju kui võimalust...Ma meenutan ja olen õnnelik...Ei tasu olla kurb, et selliseid võimalusi enam ei tule...Vaid tuleb olla õnnelik, et mulle anti võimalus neid inimesi tunda, saada selliseid kogemusi ja läbialamisi..Ning olla nendega koos nii palju kui seda võimaldati!

Päevad on möödunud pöörase kiirusega...Kool-Kool-Kool...Igal vabal hetkel..Kool...
Aga samas..Ka päike on pilvedagant paistma hakanud juba nädalakese :P

Ma püüan kirjutada..Ja leida aega...Raske..Aga püüan..Hetkel on juba liiga palju liiga erinevaid mõtteid, et siia midagi sisukat kirja panna..

Kõik on uus septembri kuus!

HeyHey!
Ma pole päris ammu kirjutanud...
Täna siis võtsin kätte ja otsustasin midagi kirja panna, sest asju kogunemas minu sisse on liiga palju...
Käin nüüd Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis, et omandada õe eriala.Minu kursuse rühm on väga tore. inimesed on sõbralikud ja kõik suhtlevad kõigiga. Õpitakse koos, arusaamadele otsitakse koos lahendusi, segaduses aidatakse teineteist.
Võtan siis kuidagi selle septembri kokku...
Väga midagi pole jõudnud teha peale kooli....
Sepembri algus oli taas selline aeg, kus sai Viljandi vahelt käidud...
Septembri teine nädalavahetus öödus Suure-Jaanis minu vanima õe 30. sünnipäeva tähistades.
See oli väga kaunis üritus! Ma sain aega veeta oma õdedega, oma imearmsate õelastega..Nägin oma venda ja samas sain rääkida ning teada asju, millest mul polnud aimugi...
Minu õe sünnipäev on olnud 9 aastat ka minu enda jaoks väga tähtis päev...9 aastat tagasi, päev mil on minu vanima õe sünnipäev juhtus minuga midagi, mis muuti mu elu igaveseks!
Päev, kui minu elu muutus...Muutust ta just sellepärast, et pidin hakkama võitlema oma jala alles jäämise eest...Mul on siiralt hea meel, et tol ajal ei võtnud ma midagi tõsiselt ega kuulanud ümbritsevaid inimesi ja nende negatiivsust. Olnud haiglas voodihaigena juba kaks kuud...Kaks kuud lihtsalt istunud...Algselt küll ainult maganud voodis pikali...Läbides juba mitu head operatsiooni...Kuuled ühel päeval, kuidas arst teeb sinu emale teatavaks, et tüdruku jalaluud ei kasva kokku. Me oleme püüdnud teha kõik mis võimalik, kuid tulemusi pole näha. Arsti sõnad: "Me proovime seda operatsiooni, kuid olge valmis kõige hullemaks!" Mis täpendas jala amutatsiooni...Tol ajal olin ma kõiges 14 aastane tütarlaps...Sel hetkel oleksin ma pidanud mõtlema, et mu elu on rikutud! Ma jäängi ühe jalaga...Ma ei teinud seda...Miski keelas mul selliseid mõtteid mõelda...
Aeg läks edasi, arstid ei andnud alla, opereeriti veel mitmeid kordi, mõeldi igasuguseid variante..Kakas kuud peale voodirežiimi lasti mind lõpuks ka ratastooli...Sain rohkem liikuda...Kuid haige jalg pidevalt silme-ees...See oli halb...Oli reaalselt väga palju õhtuid, kus ma lihtsalt nutsingi end vaikselt haigla palatis magama mõttega, et nüüd ongi kõik..KAs nad nüüd homme võtavad selle jala küljest ära? KAs nad panevadki mulle puujala?
Mingil hetkel hakkas lootus taas kasvama...Tehti veel operatsioone...Ja siis öeldi...Et nüüdsest pean õpima uuesti kõndima ning oma jalale toetuma, et luud saaksid kokku kasvama hakata..Ma kardsin...MA mäletan seda hirmu veel siiani...Mäletun oma esimesi mõtteid voodi servale istudes ja enne püsti tõusmist..."KUIDAS? Kuidas ma saan seda teha? Kui ma tõusen ja jalale toetun, murdub mu jalg alt ära (sest ma teatsin, et isegi mitte luumurru tipud polnud kokku kasvama hakanud...peale nelja kuud haiglas)MA tõesti kartsin!"
Aga nul ju suurepäerane perekond! Kes tuletasid mulle pidevalt meelde, et ma saan hakkama, ma suudan seda ja ma tahan seda...Mu isa käis haiglas, et mind kooliasjadega aidata järjele..
Mul ei lähe iial meelest üks hetk...See oli väga ilus sügisene päev...Palati aknast paistis park nii ilus oma sügisestes värvides...Päike paistis...Võrratu! Mu isa astus palatisse ja me hakkasime matemaatika töövihikust eelmise klassi kordamisülesandeid tegema..Ma ei suutnud, ma ei osanud mitte midagi..Ma viskasin selle töövihiku vastu ust ja hakkasin nutma! Et kui rumal ma olen, ma ei mäleta enam midagi, kui ilus ilm väljas on ja et ma tahan oma koju lehtedesse jooksma! Mu isa kallistas mind seepeale kõvasti! Ja ütles, et polegi vaja seda matat teha ja kül ma varsti jooksed seal lehtedes..Mängime parem midagi! Ja võttis sahtlist kaardipaki...Ma unustasin hetk hiljem oma öeldud sõnad...Nüüd ma teen seda...Ma saan joosta lehtedes...Mu issil oli õigus! Aga minu issit pole enam...
Ma tunnen temast puudust, eriti just siis kui mul raske on...Ma olen kaotanud inimesed enda ümber, sest mul ei ole nende jaoks aega...Ma ainult õpin koguaeg...Ja siis öeldakse mulle, et aga ma ju ise valisin selle tee..Jah! Ma valisin selle tee, et aidata tulevikus teisi...Olles ise nii palju läbi elanud...Keegi ei mõle tegelikult sellee, kui palju lapsi tegelikult iga päev ühel või teisel põhjusel haiglas on...Kuid see on raske...
Mina tean, sest mina elasin selle läbi! Ma tean, mida tähendab hakata uuest kõndima oma enese jalgadega nagu väike laps...Ma tean, mida ja kui palju aitavad positiivsed mõtted...

Nii..Läks natuke teemast kõrvale..Õe sünnipäev...Kui kukkus kuupäev minu õe sünnipäevaga..Läksin ma tasakesi õe seljataha ja kallistasin teda (õde istus lõkke ääres)..Soovisin palju õnne meile mõlemale..See oli kirjeldamatult õrn ja armas hetk...Peale seda, kui õde ära kolis Tartust..ei näe me just väga tihti..Olid ajad, kui ta veel Tartus elas ja me iga nädal midagi koos tegime..Kohvikuid, muuseome külastasime..rattaga sõitmas/jooksmas käisime...Ma igatsen neid aegu..
Ma ei oska ja keegi ei suuda mõista seda tegelikkust, miks on minu pere minu jaoks nii tähtis ja alati number üks..Ma olen kirjeldanud ja rääkinud palju, mida nad on minu jaoks teinud ja mida tähendavad..Aga lõplikult ei mõista keegi...

Peale õe sünnipäeva...kool...Ja taas matused...Matused on sellised..Emotsionaalsed sündmused..Minu jaoks väga suurt rolli mängib minu isa suguvõsa...Kõik, mis on seotud minu isaga..On minu jaoks tähtis ja südamelähedane..Iga mälestus, tegevus või inimene seoses isaga...Meenutab teda..Mu onu..Isa vend..On ehe koopia minu vanaisast...Ja tol nädalavahetusel seal matustel...Tundsin ma hetkeks, et nii minu vanaisa kui ka isa on minuga...Läbi onu...See oli hea tunne!
Nädalavahetusel sain taas kokku oma mõmmikuga, keda polnud Väga-Väga kaua näinud...Ta suutis mu viia eemale reaalsusest ja kõigest pahast..Ta suutis mind raputada hingeliselt nii, et mõistsin taas, mis on tähtis..Ma olen nii õnnelik, et see mõmmik mu elus on!

Nädala keskel käisin ka maal, sest minu lapsepõlve parim sõbranna tuli Inglismaalt Eestisse...Niiiii hea oli teda näha...Meenutada olnut ja lihtsalt olla..

Järgneval nädalavahetusel olin metsas Kuperjanovlaste rajal Kaitseliiduga väljas..See oli vahelduseks nii mõnus...Saada linnast eemale..See oli...Jah..See oli hea!

Ühesõnaga minu september on olnud 90% kooli...Ja 10%...Sellest ei oska ma isegi öelda..Olen püüdnud selle pühendada oma perele..

Olete kuulnud kevadväsimusest...Kuid kas te ka teate, mis on sügismasendus? Minul on just praegu selle viimase periood...Raske on...
See on aeg, mille ma vanasti veetsin alati maal...Ma tundsin sügisvärvidest rõõmu...
Kuid praegu ei oska ma taas naeratada...Naeratada hingest ja päriselt..Igal hommikul panen ette maski ja astun vastu uuele päevale..Õhtul aga...Üksi olles, võttes selle maski eest..Näen peeglist üht väikest neiut, kes ei tea mida või kuidas edasi minna...
Mul on tunne, et minu tugipostid on langenud..Kadunud..Mõistan kui palju kannatavad lähedased minu ümber selle tõttu et minul puudub aeg nende jaoks..
Tihti leian end mõtteist...Et miks ma olen selles punktis oma eluga nagu olen....
Tahaks, et mul oleks keegi kelle juurde õhtul minna...Kallistada ja lihtsalt olla...Ma ei taha rääkida..Ma tahan lihtsalt kellekagi olla..
Aldo kolis septembri keskpaigas välja....Jah..Vahest on hea üksinda olla...Kuid mingil hetkel tekib selline meeltult üksik ja tühi tunne...Et kas ma reaalselt olengi üksi jäänud? See läheb üle...Aga tahaks kedagi ikkagi päriselt enda kõrvale...
jube jama on see...Et mõnele on Tartu nii vastumeelt...Mõnel pole lihtsalt seda midagi..Mis teda Tartusse tooks/hoiaks..Siis mõtled, et aga juu siis peab nii olema...

Ma tegelikult vist siiski lõopetan, sest jutt läheb lappesse...Ja tuju on pääris...Njamh juba pikemat aega...

Olgem musid..Ja ärgem unustagem, et iga üks teist on mulle tähtis! Ma ei pruugi pidevalt kirjutada/helistada/joonistada/uurida kuidas teil läheb...Aga uskuge...Ma tean nii mõndagi, millest ei teil ega ehk vahest ka minul endal aimugi pole*

Muahhh!!!

Ei saa üldse aru!

Ma mõtlen ja mõtlen... Aga välja ei mõtle!
Mis toimub minuga ja minu eluga? Kas ma olen üksi? Ei! Ma ei ole üksi, kui mul on keegi kellele oma unenägudest rääkida, rääkida mina mõtlen... Kuid samas... Tahaks kedagi, kelle kõrvale õhtul voodis kaissu pugeda ja unustuda kõik möödunu.. Kellegi kõrval hommikul ärgata ja teada, et täna tuleb uus ja ilus hommik...
Seda ei juhtu vist niipea... Pean ennast enne kõvasti muutma, et keegi selline minu ellu tuleks... Ma tahan olla mina ise, kuid teistele see ei sobi... Ma olen tüdinenud sellest, et teatakse kes ja kus ma olen vaid siis, kui ollakse mingisuguses teatud olukorras või olekus... Tahan tunda midagi tõelist!
Aasta alguses tekis minu sisse väike lootus, et nüüd vist on aeg.. Nüüd ma vist olen valmis ja leidnud selle midagi väga erilist... Kuid nüüd.. Mõeldes mõödunule... Ma suudan kõik ise ära käkkida!
Ma ei kurda, et ma üksi hakkama ei saaks või midagi.. Ma saan, olen siiani väga edukalt saanud... Kuid vahel tahaks ju miskit muud...
Mul on suurepärased sõbrad! Kuid teatud inimeste tõelistest tunnetest minu vastu, pole mul halli aimugi! Tahaksin teada mida ma päriselt Sulle tähendan...
Jube raske on mul kedagi usaldada... Nii kuradi valusalt olen haiget saanud, et endal hakkab halb! Ei! Füüsiline valu, mida olen pidanud läbielama on köömes selle vaimse..hingelise valu kõrval... Armastada kedagi iga oma molekuliga... See on midagi erilist... Ma tegin seda... Saades meeletult kõrvetada! Nüüd aga teada saades, et toona oli mulnikkagi õigus.. On see valu veel valusam ja kibedam!
Ei oska enam ennastki armastada... Kuidas siis armastada kedagi teist? Et keegi seda mulle õpetaks, ei juhtu vist never! Jah! Ma armusin taas! Ja väga sügavalt! Vähem haiget minu valu seisukohast teeb see, et tean ma jubise süüdi... Topelt valu aga see, et haiget sai keegi kelle lasin oma südamesse ja ta on seal nii kinni!
Ma ei tea... Ju ma siis olen selline, selliseksnloodud ja sellist üksikhundi elu elama.. :/

Hilisõhtu maal meenutades...

Ma istun siin turnikal, kus vanasti sai koguaeg "Õuna" mängitud ja meenutan...
Me olime nii väikesed... Tahtsime kiiresti suureks kasvada, sest suurte maailm tundus toona nii uus ja huvitav. Suured võisid kõike teha ja igal pool käia. Ma tahtsin saada suureks ja näha, kuidas päriselt elu näib. Tahtsin saada ruttu suureks, et ise otsustada ja igal pool käia.
Istun ja meenutan... Nukumaja, mille minu isa koos oma venna ja isaga ehitas kui nemad väikesed olid. Siis see polnud muidugi nukumaja. Nukumajaks sai ta siis, kui mina suuremaks kasvasin. Ning nüüd.. Paar aastat tagasi sõitis üks idioot sinna majja sisse ja seda maja enam pole... Tegelt juba kurvaks teeb see...
Sügisesed õunamahla tegemised... Olin vaid mõned aastad vana, kui vanaisa mulle koduaias õunapuude vahel Suurt Vankrit õpetas... Sellised asjad ei lähe lihtsalt iial meelest... Isaga trepipeal istumised suveöödel ja tähtede lugemised... Juttude kuulamised aegadest ammu enne mind... Külalastega luurekate mängimised... Õunaraksudes käigud küla poistega... Ja muidugi üks peamisi asju mida ma igatsen on see, kui sai koos venna ja teise külalastega jalkat mängitud...
Istun ja mõtlen, kui suureks me kõik saanud oleme... Venna, õed, teised lapsed külapealt...
Ma ei tea kuidas teistega, kuid need mälestused lapsepõlvest võtan mina endaga kaasa... See oli tõesti parim aeg, kui me olime väikesed! Polnud muresid, probleeme... Iga uus päev tuli päikesega ja taas mängisid kõik koos...

Juuli lõpp...

Ma pole juba päris mõnda aega midagi kirjutanud... Tunnen, et nüüd võiks ju natuke!?!
Mõödunud nädal oli kiire ja pöörane, kuid omamoodi tore!
Eelmine esmaspäev oli minu jaoks ärev, seoses teisipäevaga...
Teisipäev...See oli minu elus väga tähtis ja otsustav päev... Sellel hommikul tundsinn ma igal pool oma isa kohalolekut... Jah.. Oma mõtetes ma rääkisin temaga... Külmavärinad... Linnud minu rõdu all (linnud tähendavad mulle midagi erilist, sest kui mu isa suri tuli lind aknataha...väljas jalutades olid linnud ümber, isa matustel oli lind tema haua juures.. Ma kohati tõesti usun elusse pärast surma.. Ja just eriti usun ma seda, et minu isa on linnuke kes mind igal pool saadab)... Päike mis tuli pilvetagant välja... Mul oli vaja, et keegi peale minu enda minusse usuks, sest ma kahtlesin endas... Ma palusin oma isa uskumust minusse, toetust... Andsin lubaduse ja pidin selle täitma! Kõik läks hästi! Ma tean, et minu kaitseingel on minu isa! Kindlasti on ka vanaisa ja venna need, kes mind hoiavad...kuid peamine on minu issi!
Ma olen väga palju kordi soovinud oma isa unes kohata, kuid seda pole juhtunud. Olen seda palunud kartes, et unustan tema näo...tema naeru...tema hääle...tema hoiaku...
Ma tean, et seda ei saa unustada! Miks? Sest ta oli minu issi, minu elualus...ja mina oma issikas! Tean ja usun, et kui ma teda unenägudes näeksin, ei oleks ta rahus..
Suurima sära minu silmi tõi paari päeva tagune sms sõbrannalt, kellega me väga ei suhtle, kuid oleme alati olemas, kui vaja!
See sõnum.. See oli nii, et ta oli näinud minu isa unes lõunauinaku ajal.. Mu issi oli talle öelnud, et ma olen tubli ja armastab mind väga! See toob praegu ka pisarad silma! Teda pole reaalselt minu kõrval, kuid mõtetes alati minuga! Ma teadsin alati, kui väga ta mind armastas ja hoidis.. Kuid seda kuulda ka nüüd.. Kolm aastat peale tema lahkumist... On hea!
Teisipäeva õhtul olis sõit Tartu-Valga-Pärnu(tetrisse "Ürgmees" vaatama). Peale teatrit, otse öösel metsa laagrisse. Laagris sujus kõik päris kenasti! Ka Maire Aunaste sai ära nähtus... Minu ülesanne oli ühel päeval viia läbi punkt nimega "Ämblikuvõrk" nööridest võrk kahe puu vahel, kust pidi aukudest läbi pugema ilma nööri puuddutamata. Järgmisel päeval lasin päev läbi vibusid ja õpetasin teisi seda tegema... Põnev oli! Sain veeta oma kunagise "suure vennaga".. Miks kunagise? Sest meie suhted ja läbisaamine jahtus, kui Kostja (minu ex) mu maha jättis... Venna oli Kostja suur sõber - on! Ning reede lõpes Sandriga KL masinaga sõites ;) Nii mõnus oli! 😋
Reede õhtu/öö olin perele kainekas, kuna vennatüdruk pidas oma juubelit .. Nädal korraliku uneta.. Mkm! Ei ole hea!
Laupäeval käisin Serebro kontserdil Valgas koos Jaanika, Tõnu ja Sandriga...
Ahjaa.. Laupäeval värvisin radikaid ja püüdsin tubli olla ;)
apühapäev lõpes sõiduga Valga-Tartu. Et käia Aldo sünnipäeval... Kuna ma täpselt ei teadnud, mis plaanid või kus mis toimub.. Tekisid õe Agnesega uued plaanid... Asjad järgmiseks päevaks pakitud.. Algas aõit Mustveesse, et tasuda mõned arved/võlgnevused... Peale Mustveed Jõgevale, et viia õde koju ja siis Tartu...
Tartu koju jõudes... Mu kõige armsam.. Voodi, mida igatsesin nii pikka aega! Jess! Sain magada!
Esmaspäev algas mõne tunnise vestlusega Aldo ja Jaanusega, kes meil.ööbis.. Eelnevast päecast kui ka aegadest enne seda... Pärast vanaemaga poodi ja Valga poole.. Nii.. Siis käisin Tambres KL asju ajamas... Järgmine nv pean sõitma Saaremaale oma maleva Noorte Kotkastega Merelaagrisse.. Purjetama ja muu Mändjalas.. WiiWiiWii! 😆 Tuleb pikem.korralik sõit!
Õhtu lõpetasin rummikoksiga ja Sankuga vesteldes... Homme vaatab mis saama hakkab ;)


See selline väike kokkuvõtte. Küll aga ainult eelmisest/olnud nädalast, kuid siiski...


SaukySauky!

Igaühe elus on peatükke, mida ta valjult lugeda ei soovi...

Minu elus on asju, millest ma ei räägi.
Enda elust. Teiste eludest. Ma hoian saladusi. Lõpuni. Ma ei räägi valust. Sellest kõige valusamast ja sügavamast. Ma ei räägi kõigist oma mälestustest. Kõigist oma suhetest. Need on kuidagi...õrnad. Need justkui puruneks, kui neist rääkida. Ja kõikke ei oskagi alati sõnadesse panna. Sest... See on olemas ja sõnad ehk oleksidki liigsed. Ma ei näita alati välja oma valu. Kuid seda valusam ta on. Minust teatakse vähe. Nii palju, kui ma ise seda soovin. Ja ometi arvatakse, et mu eluraamat on avatud ja lihtne. Kõigile teada ja selge, kuid tegelikult...


Mind pole ehk kerge mõista. Ma pole nagu kõik teised. Minu maailm pole nagu enamusel. Mul on tihti palju öelda, kuid vahel ma ei jõua mõeldagi. Ma näen inimestes head, kuid ometi kõik ei ole seda. Ma usaldan, ning saan petta. Ma armastan ja ometi olen ma ikka veel üksi. Ma seisan ebaõigluse vastu ja ometi koheldakse mind ebaõiglaselt. Ma teen palju, kuid mind ei liiguta asjad millel puudub hing. Minu maailmas on palju headust, hoolivust ja armastust. Palju lihtsust. Just see lihtsus on see, miks seda maailma nii raske on mõista.
Liisu! Sa oled alati ühe otsuse kaugusel, et muuta oma elu!

Taas maal...

Üle pika aja olen ma taas maal...Oma päris KODUS!
Siin kõndides...Sõites...Siinsete inimestega rääkides...Vaadates vanu fotoalbumeid..
minu sees on selline...Selline seletamatu tunne...Tuttava juures kohvil käies sain ma muidugi kõigepealt peapesu, et mind pole nii kaua nähtud...Kuid siis ma mõistsin, et viimasel ajal on aeg nii kiirelt lennanud, kuid samas nii pealju tegemisi olnud...
Istun, kuulan muusikat ja mõtlen...Mõtteid mõeldes, meenutades..Langeb pisar pisara järel minu põsele..See ei ole kurbusest...Kuid samas ka õnnest mitte...Siin on koht, mis iseloomustab tervet minu elu...Siin tegin ma oma esimesed sammud, miinu esimesed sõbrad...Minu hariduskäigu algus...
Kõik! Eriti vägevad lollused ja läbielamised! ;)
Kuid nii väga, kui ma ka ise ei tahaks...Viivad mõtted  ikka vaid üheni...
Ma olen nii paljust heast just siin ilma jäänud...Mul on siia kohati mõnikord väga raske tulla. Kui ma varem tulin alati suure rõõmu, ootusärevuse ja hea meelega, sest alati keegi ootas mind siin! Oli selleks siis minu vanaisa, kass või isa...Sõpradest rääkimata...Kuid tegelikult, pole enam neist kedagi!
Õhtud möödusid, kuidas? Näiteks vanaisaga teleka ees praeleiba süües või vene keelseid ajakirju võidu lugedes... Sõpradega õues jalkat tagudes või mõnd muud pallimängu... Isaga...Õhtud isaga olid need kõige paremad! Miks? Sest siis polnud kunagi igav, või üksinduse tunnet! Isaga vaatasime televiisorit, mängisime kaarte, õppisime, rääkisime juttu..Näiteks kaugest minevikust tema nooruspõlve aegadest...
Jah! :( Ma igatsen teda..Ja siin veel eriti palju! Selle kõik teeb raseks muidugi see, et iga pisike asi või nurgake on ju temaga seotud...Kus ta istus või astus.. Mis on tema ehitatud või parandatud...Mu isa oli minu üks suurimaid õpetajaid..Ja seda absoluutselt igas mõttes! Kui ma olin väike hoidis ta mind meeletult! Iga kukkumise või komistuse järel oli tema see, kes võtis mu enda põlvele või sülle ja lohutas...Puhus peale ja vähendas mu valu...Siis tuli aeg, kui sõbrad olid elu ja vanemad pahad! Koduarestid ja palju muud..Mina ei mõistnud, milleks?..Siis pidima jätma hüvasti vanaisaga...See oli vist meile perekonnas kui ka suguvõsas kõige raskem...Vanaisa kaotus lähendas meid isaga meeletult! Me hakkasime jälle kokku hoidma...Nagu mina temale, nii tema minule! Käsi pesi kätt! Ta õpetas ja aitas mind kooliasjades. Ta õpetas mulle iseseisvust. Oma probleemide ise lahendamist...Ta oli minu arst...
Vahest ma küsin endalt, saamata vastuseid..Miks ta pidi minema? Miks ta jättis mind maha? Jah...Olen sellest kõige valusamast kogmusest õppinud väga palju!  Olen õppinud, et iga päeva tuleb võtta kui viimast - kuid siiski arvestades, et ka hommik võib olla ilus..Tema kaotus pani mind enda tervisele mõtlema. Austama oma perekonda. Mõistma, et tõelised sõbrad jäävad sinuga ka peale jamasid/ebaõnnestumisi... Tema näitas, et peale vihma tuleb päike!
Ma olen leidnud inimese, kes on nagu tema oli..Omamoodi jonnakas, kena, tark, südamlik, hooliv, armastav...Oma teise hingesugulase!
Mind ikka ja jälle hämmastab tema..Taiplikus, tähelepanelikkus...Ta teab, mis on mulle oluline...Paar päeva tagasi, kui ma jälle oma mõttetes olin...Ütles ta mulle, et olen issikas :D See pani mu kohe naeratama ja tekitas hea tunde! Vanasti ma solvusin, kui kasvõi minu enda õde mulle nii ütles..Nüüd aga...On see minu jaoks suur asi! Just! Ma olen issikas! Olen alati olnud ja ilmselt ka jään!Kui ma saaksin valida oma lapsele isa...Siis selle inimese valiksin mina temale isaks! Ahjaa..Mu hingesugulane on meessoost* Aga siiski..Miks just tema? Sest ta on minu isa moodi..Ta on isa kellega oleks minu lapsel hea! Tema seda võibolla ei taha, kuid mina tean, et just tema oleks suurepärane isa!Mulle meeldib tema konkreetsus, ausus, otsekohesus...Kuid samas on ta nii armas ja hooliv! Kunagi oli üks noormees, kes minust väga hoolis! Ta ütleska väga õiged laused haiglas, minu voodi kõrval: "Sa lubad armastada, kuid mitte hoolida! Miks?" Möödunud on aastaid...Kuid iga kord mõeldes tema tollastele lausetele..Mõistan vaikselt...Ma ei taha, et keegi tunneks lisa koormat? kui minu pärast muretseb...
Miks pole minu kõrval kedagi püsivat? Sest ma olen nad kõik ise eemale tõuganud!
Kuna pean tunnistama, et minul endal pole iseendaga ka kuigi lihtne...Tean, et kellegil teisel oleks see veel rohkem võimatu! Mu seisund võib minutitega muutuda...Ühel hetkel ma naeratan ja olen täis elurõõmu...Järgmisel aga võin olla voodis pikali maas mõeldes, et miks nüüd?
See tunne..Et sind armastatakse reaalselt ja siiralt, on mulle võõras...harjumatu..Ma kardan! Kui räägin, et midagi ma ei karda...Ei surma ega muud..Siis tegelikkuses ma siiski midagi kardan...Midagi hingelist*
Kardan, et kui lasen kellegi endale liiga ligi..Keegi saab minu hingele liiga lähedale...Minu maailma...Ei tule ta sellega toime ja lahkub! Ma olen enda tervise tõttu pidanud loobuma väga paljust! Seiklustest, kogemustest, inimestest...Tegelikult, kui mul seda haigust poleks - oleksin ma vist tõesti ideaalne! :D Aga kuna täiuslikkust ei saa eksisteerida...Pean ma ka leppima oma haigusega..
Ma olen teinud edusamme..Õppides, et haigus pole minu vaenlane vaid õpetaja...Ehk on mul see haigus, kuna minu esimese vennaga läks nii halvasti..Kuigi vaevalt...
Ma tahan ka lihtsalt õnnelikuks saada! Ma tahn, et oleks keegi kes aksepteeriks seda, et ma ei ole 24/7 365 valmis voodist tõusma, naeratama ja edasi astuma...Et mul reaalselt ongi vahest päevi, kus ma ei tõuse kordagi voodist...Aksepteeriks, et ma tahan olla jube aktivist, kuid alati ei saa..Et see keegi tõmbaks mulle vahel piduri ja ütleks: "Ei! Nüüd sa võtad ja puhkad!"...Keegi, kes kallistaks ja ütleks mulle, et alati ei olegi kõik roosiline...Keegi, kes ...
Ühesõnaga see keegi: Peab mõistma mind, minu tegemisi ja ütlemisi seotud haigusega (MA ei too iial oma haigust lihtsalt vabanduseks või ettekäändeks..Kui ma juba oma haigusest räägin..Siis on asi tõsine)...Ta peab taluma minu aktiivset elu...Ja väga tihti ulle selgeks tegema, et ka suhe on tähtis! See keegi peaks hoidma mind...Armastust, hoolimist ja hoidmist vajan ma kõige rohkem - kuid ettevaatust! Siis ma hakkan blokkima :D
Minu loll komme! Täiega vastu...Ja siis poolt! Kuid olen aastatega mõistnud, kuna ja kas tõesti vaja keelduda! Kui sina oled see õige, siis usu! Peagi ma sulan! Ainult natukene kannatust ja visadust!

MA vist peaksin siinkohal lõpetama...See jutt on siin juba väga "laineline"..Ärrest-äärde... Segasumasuvila...
Seega jap..

-SaukySauky!-

Ma olen siin mõelnud...

Ma olen siin järjepidevalt kuulanud vaid ühte laulu ja mõelnud... Millele või kellele? Paljudele erinevatele asjadele ja inimestele...
Ma siis kirjutan taas natuke... Natuke teistmoodi, sest nii tundub see veidi lihtsam..Ma tean, et sa seda loed ja loodan, et saad aru ning mõistad veidikese..
Ta armastab sind...Enda moodi...Tõesti? Sa kahtled selles? Milline on see armastus?
See on segu hoolimisest, hirmust, teadmatusest. Ja mitte kunagi ta ei ütle seda.
ent ta ise teab ja hoolib. Armastab! Omamoodi. Ta teeb sulle sõnadega haiget ja vahest isegi tegudega... Sest ta ise kardab. Hoiab eemale. Sest pole julgust end siduda. Emotsionaalselt. Ta muutub aina lähedasemaks ja siis... Babahhh... Tõukab ta su justkui eemale. Ent tegelikult tõukab ta ka ennast eemale. Sest ta lubas su enda hingele liiga lähedale. Sinna, kuhu pole ta iial varem kedagi lubanud. Ja nüüd äkki... Mis siis, kui ta selle ära kasutab? Mis siis, kui ma päriselt hoolin? Mis siis, kui tema ongi just see keda ma päriselt esimest korda elus armastan? Need on mõtted, mis tema peas tiirlevad.. Aga mis siis ikkagi on, kui nii ongi? Mis siis, kui oledki leidnud Tema, keda oled otsinud ja soovinud nii väga leida? Mis siis,kui sa omaenda hirmude tõttu teed talle haiget ja tõukad eemale?


Sa oled teda näinud! Ja nüüd arvad sa, et tead temast kõike? Kindel? Milline on tema lemmik riietus... Mis ajab teda nutma? Mille üle ta südamest naerab? Kes on murdnud tema südame? Mis ajab teda marru või mis toob naeratuse näole? Mis värvi on tema silmad? Kuidas ta suhtub sellesse, kui tema perele või sõpratele liiga tehakse? Jah. Sa oled näinud teda, tema keha ja seda mida ta on lubanud sul näha... Kuid saad sa öelda, et oled näinud tema hinge? On ta lubanud sul vaadata tema hinge? Oled sa kindel, et ikka tunned teda? On ta lubanud sul end tundma õppida? Sa ei tunne teda ennem, kui oled näinud tema hinge!
                              

Mõnikord ma mõtlen...

Mõnikord ma mõtlen(just viimastel päevadel), et naljakas... mõne inimesega pead enne vähemalt aasta koos olema & teda tundma õppima, et talle midagi usaldada, mõnega oled koos paar nädalat, tead teda vaevu mõne kuu, aga suudad usaldada väga olulisi ja isiklikke asju. Mõnda tead mitu aastat, aga pole iialgi nii lahe ja naljakas koos. Teist tead vaid veidi, aga koos olles võid ribadeks naerda. Mõni ei mõista, kui seletad talle üksipulki asja lahti. Teine mõistab su näoilmestki, mida tunned & öelda tahad.

Üldjuhul olen rõõmsameelne, lõbus, sõbralik, avameelne, otsekohane, aus, siiras hooliv, kirglik kuid ka vahel tagasihoidlik, ülbe, kriitiline, terav, isekas, tujukas kuid selline ma olen. Ma ei ole nagu Sina või keegi teine, olen keegi keda on vaid üks olen ainulaadne. Ma ei püüa olla keegi kes ma tegelikult ei ole, just sellisena olengi mina ise. Võid vihata mind kümnetel erinevatel põhjustel ja mis siis see ei sega mind. Kuna tean, et on olemas neid kes jumaldavad ja armastavad mind just sellisena nagu ma olen.

Olen omapärane ja küllaltkii mitme külgne, kui püüad mind täielikult mõista siis ära näe vaeva kuna see ei ole mul endal õnnestunud ei õnnestu ka Sul kohe kindlasti mitte.

Piisab sellest kui oled suutnud mind natukenegi tundma õppida ja hoolid minust siiralt.

Võin olla parim ja hoolivam sõber kuid veel hullem vaenlane.

Igaüks soovib leida inimest, kes julgeks öelda, et ta igatseb sind. Kedagi, kes ostab lillepoe kokku ning saabub kasvõi kell üks öösel su ukse taha. Lihtsalt seepärast, et see sülem üle anda. Koos musi ja kallistusega. Inimest, kes teab, et sa pole täiuslik, kuid kohtleb sind nii nagu sa seda oleksid.

Ma...

Vahel tahaks kusagile minna. Pole tähtis kuhu. Lihtsalt panna mängima oma muusika ja minna.


Leida keegi, kellega saad sa olla sina ise on suurepärane.
See lahkus ja headus, nagu teaksite teineteist terve elu.
Te tunnete teineteise seltsis nii mugavalt, nagu oleksid kodus.
Võib-olla see ongi hingesugulus.
Inimene kellega jagada nii palju, ning annab sulle samas nii palju ruumi, kui sul seda vaja on!
 Kuid, kui te taas kohtute ning teineteist näete, on iga kord selline tunne nagu oleksid jõudnud koju.
Ma igatsen sind... Ma igatsen oma hingesugulast... Ma igatsen oma "kodu"

Kui sinu käest minu kohta küsitakse, siis saad öelda: "Ta tõesti armastas mind. Üks vähestest. Ent ma tegin talle haiget ja ma tegin ta katki..."

Hea... Mida head näed sa inimeses, kellest hoolid? Ei, ei. Mitte siis, kui te olete külg külje kõrval. Mida head näed sa temas kuid hiljem? Peale seda, kui elu on teid pillutanud sinna ja tänna. Peale seda, kui üks on teisele rohkem haiget teinud... Peale seda, kui oled suutnud jätta minevikku selle valu, lootuses, et see enam iial pinnale ei kerki. Mida head? On seal midagi?
On. Seal on sinu mälestused. Sellest heast inimesest. Sa mäletad teda just sellisena... Armastava, hoolivana, naerva ja heana. Ainult et... Millegipärast püüab ta näida halb. Jätta endast mulje, justkui ta oleks hoolimatu, südametu, ükskõikne. Luues fassaadi, mis on nii tõene. Lõpuks on tunne, et mille nimel sa pingutad? Omaenda mälestuse nimel? Ja ikkagi näed sa temas seda, kes ta oli kuid tagasi. Jonnakalt ja sihikindlalt. Kuigi vahest... Vahest eriti raskel hetkel mõtled, et kui ta tahab endast jätta külma inimese muljet, aga äkki, äkki ta ongi selline? Ometi sa tead... Ei ole. Ning sa oled jonnakas edasi. Ent kui kaua?

Ma ei taha elada kellegagi koos lihtsalt sellepärast, et mu kõrval oleks keegi. Justkui diivanipadi. Lihtsalt sellepärast, et saaksin öelda:ma ei ole üksi. Ma tahan elada koos inimesega, kes on mulle oluline ja kellele olen mina sama oluline. Inimest, kelle kõrval hommikul ärgates saan ma öelda- ma olen õnnelik, et sa olemas oled. Tahan temaga jalutada vihmas, lootes leida vikerkaart või öös, otsides langevat tähte. Ma tahan olla koos inimesega, kes naerab koos minuga ja vahel pühib mu pisarad. Inimesega, kes on mu kõrval ka siis, kui ma lihtsalt ei saa ja ei suuda teistega käitudes anda endast parimat. Ja ometi ta teab, et ma pole seetõttu veel halb inimene. Soovin enda kõrvale inimest, kellega koos naerda, kuni pisarad silmis, kuid ometi saab räägitud ka maailma tõsisematel teemadel. Inimest, kes ei pane plehku esimese tõsisema probleemi ees. Peites pea liiva alla, lootes, et tagumik pihta ei saa. Tahan leida inimest, kes on minu sarnane ja ometi nii erinev. Inimest, kes kannataks mind välja ja jääks..Jääks püsivalt minuga!

 

Sa arvad...

Sa arvad, et ta on tugev. Lihtsalt sellepärast, et ta praktiliselt ei nurise.

Sa arvad, et ta ei oska lahti lasta. Lihtsalt sellepärast, et ta muudkui usub sinusse.

Sa arvad, et ta ei vihasta. Lihtsalt sellepärast, et sa saad kõik andeks.

Sa arvad, et sa tunned teda. Lihtsalt sellepärast, et tead tema naeru.

Sa arvad, et ta ei murdu iial. Lihtsalt sellepärast, et ta muudkui rühib edasi.

Kuid kas sa oled talle silma vaadanud? Päriselt silma vaadanud.

Kui oled, siis peaksid teadma, et seal on olemas see kõik, mida sa siiani justkui märganud ei ole.

Seal on kõik kirjas. Kui ainult lugeda märkad.

Sa arvad, et tunned teda? Vaata tema silmi ja küsi endalt: mis mul märkamata on jäänud?

Palju pisaraid ja ütlemata sõnu...

Ma olen näinud ja mõistnud, et iga päev võib olla sinu viimane päev...viimane hetk...
Ma ei saa seda muuta, ma ei saa enam midagi teha...Ma ei saa Sind enam tagasi tuua...Ma lihtsaltbpean sellega leppima!
Iga mõte, meenutus, mälestus olnud aegadest...see kõik seondub sinuga.
Tegelikult on mul meeletult raske ilma sinuta! Ma näen Sind öösitibunes, ka päeval oled minu saatjaks minu mõtetes!
Kui ma meenutan kõikke seda ilusat, mis meil koos sai tehtud... Langeb pisar taas pisara järel minu põsele... Jah! Täna on ilma Sinuta nii raske... Täna on SINU päev, täna tahaksin vaid SINUga olla...Kuid tean, et seda ei juhtu enam eal!
Tahaksin öelda Sulle, kui tänulik ja õnnelik ma kõige selle eest olen, mida minu jaoks teinud oled või üleelama pidanud! Ma ei saa ega oska seda tänu panna sõnadesse...
Olen tänulik, et õpetasid mulle iseseisvust, headuse ja sõbralikkuse keelt ning võlu, panid mind tundma vajalikuna ning peamine..Armastatult ja alati oodatud!
Ma tahaksin Sulle öelda, kui väga ma Aind armastan...Kuid enam pole mul selleks võimalust... Seega oma mõtEtes kordan ma iga päev, kui väga ma Sind armastasin, lootest et kuuled neid mõtteid!

See mõra...

See mõra sinu hinges... Ehk on sellel oma eesmärk? Sa lubasid oma hinge kellegi... Kuigi olid lubanud, et ei enam... Sa olid kindel, et su hing on kaitstud. Kõigi eest. Kõige eest. Su hing oli nii palju kordi katki löödud. Sa olid nii palju haiget saanud. Enam ei tahtnud... Enam ei jõudnud... Ei soovinud ega arvanud... Ometi ta tuli. Vaikselt. Tuli ja parandas need killud. Märkamatult. Ning siis läks. Jättes hinge haavad. Mõrad, mis on nii tuttavad... Eesmärk... See, et sa taas armastasid. Lubasid seda endale ja teisele. Et nüüd olla taas seal, kus oled juba varem olnud. Natuke oodates. Vähe lootes. Hinge lappides.

Võimas ja kohati meeldejääv nädal...

Möödunud nädalat iseloomustab hästi need kaks lauset...
"- Mis sind takistas kokku kukkumast? Kuidas sa jõudsid selle kõige juures jääda jalule?
- Ma lihtsalt teadsin, et keegi ei püüa mind kinni ja ma ei pruugi ise enam jõuda tõusta"

Mis siis nüüd nii?
Ma teen teile siis lühikese kokkuvõtte olnud nädalast..
Alustan eelmisest pühapäevast...
Tervis oli nii läbi, et raske oli voodistki välja saamisega...Kuid toimetused vajasid toimetamist ja tuli tõusta...Päike oli MINU maailmast kadunud...Ma kaotasin sel päeval oma parima sõbra, oma hingesugulase, oma kalleima inimese...Oma südame teise poole! :(
 Esmaspäev...Kella seitsmeks tööle...Õhtul sai emaga natukene vesteldud Viljandis oleva tädi teemal, et võiks külla minna...Kuid kuna minu tervis oli väga kehv ja ema pidi õhtul tööl olema, jäi sõit ära.
 Teisipäev...See tore teisipäev! KElla seitsmeks tööle...Lõuna ajal võtsin hetkeks aja maha ja läksin jalutama...Ema käis notari juures arutamas vanatädi olukorda...Notari juurest tulles, kõndis ema minust mööda...Kutsusin tagasi purskaevu juurde pingile, et vestelda ja asjades selgust saada...Sai asjad kokkulepitud ning jäi ka jutt, et vot õhtul peale tööd sõidame Viljandisse ja läheme vanatädi juurde...Ema läks siis pooleks tunniks koju, ning mina koolimajja tagasi...Kui ema kooli tagasi tuli ja mind valvuriruumis nägi...Tuli ta minu juurde ja lausus: "Aino on koomas! Arst helistas mulle just ja ütles, et Aino langes koomasse kuna veresuhkur langes liiga madalale!" Tädi Aino oli aastatid diabeedik ja ühtlasi mulle tuleviku näitkes, mis võib saada minust...Selge! Otsus ikkagi jõus, et tuleb tööl oma toimetused kiirelt ära korraltada ning Viljandisse sõita! Saigi pärastlõunal Viljandi poole sõit ette võetud...Istusin rooli, sest nägin kui pinges on minu ema...hooldushaiglasse tädi juurde jõudes...Hakkasid mul silme ees jooksma pildid aegadest ja inimestest, kellega mul on olnud selline kogemus...Ma ei tundnud ennast hästi! MA mõistsin oma lähedaste tundeid, mida nemad on pidanud tundma ajal mil mina olen sellises koomas olnud...Sa lihtsalt lebad voodis, ega saa midagi teha ega öelda...Lihtsalt oled...Veetest tunde haiglas tema kõrval, lootest, ET VÕIBOLLA NÜÜD! Kuid ei mingit muutust...Tema silmad olid lahti, pilk täiesti tühi suunatult lakke...Püüdes kuidagiki hingata...Olles ise diabeedik nõustasin ema, et ta niisutaks tädi huuli...Ema tegi seda ja tädi hakkas suu kaudu hingama...Ema proovis ka imepisikeste tilkadega joota talle vett..Ta neelatas...Ma reaalselt uskusin, et ta kohe kohe hakkab meiega rääkima! LOLL TÜDRUK! Tekkis reaalne olukord, kus ta oleks meie silmade all lahkunud siit ilmast..Kuid õnneks seda ei juhtunud...Ikka see sama tühi pilks ja ei ainsatki sõna...Lõpuks oli kell juba nii kaugel, et hakkasime Tartusse tagasi sõitma...Ehk siis jälle mina roolis...Olles emaga jõudnud Tartusse, käisin kiirelt Statoili autopesulas...Ning siis...Pesulast välja tulles, helises ema telefon võõra numbriga...Helistati hooldushaiglast ja teatati, et tädi on jäädavalt lahkunud....See lõi kõik asjad segi....Me ju emaga lubasime tädile enne haiglast lahkumist, et me tuleme teda järgneval päeval päeval vaatama ja siis on kindlasti juba parem... :(
Sõitsin siis oma koju ja ema sealt oma koju...Ma ei tundun ennast just kõige paremini...Ma ei osanud kuidagi olla ega midagi teha...Lihtsalt vedelesin kodus...Helistasin oma onule ja õdedele, et tädi Ainot enam pole...Ja lõpuks uinusin...
 Kolmapäev...Jälle kella seitsmeks tööle...Asendasin ka ema vahepeal, et saaks taas notariga kohtuda...Peale tööd kohe Viljandisse...Seal käisime me siis tädi kodus tema asju võtmas, mida matusteks vaja ning muid pabereid....Peale Viljandit....Tartusse vanaema juurde, rääkisime juttu...Ning koju ära...Magama...Selline väsinud, emotsioonitu tunne/olek...Ma vajasin tuge...Kuid samas pidin ise olema toeks oma perele..
 Neljapäev...Taas kella seitsmeks tööle...Peale tööd olin ma reaalselt nii läbi, et otse koju ja voodisse...Ema oli hommikul sõitnud Viljandisse pabereid ja muid asju ajama..Kuid leppisime kokku, et mina lähen kaasa..Et sõita ajal mil tema saab asju ajada..Kuna ema arvas, et olen pikalt tööl läks ta üksi...Kuigi sai öeldud, et ma teen pärastlõuna vabaks, et temaga minna..Ma reaalselt tundsin, et ma annan ise kohe kohe otsad..Ema helistas, et ehk saaksin kasvõi bussiga Viljandisse järgi minna (kuigi algselt tahtis ta mulle Viljandist Tartusse järgi sõita)...Minu vend oli sel ajal vanaema juures, ning läksin vanaema juurde..Rääksisime vennage, et ehk läheb ta ise? Aga vennal oli omal tegemisi paar tundi Tartus, ei saanud tema ka kohe minna...Läksin siis bussijaame, et Viljandi sõita..Helistasin bussijaamas emale, et kõik piletid on väljamüüdud...Kui saan bussist pileti siis tulen...Enne bussi tulekut helistasin veel vennale ja leppisime kokku, et ta läheb niikuinii pole minul mõtet hakkata Viljandisse sõitma...Andsin emale teada, et vend tuleb niikuinii, et mina ei hakka tulema kuna tervis ei peaks ka ilmselt seda bussisõitu vastu..Läksin koju tagasi ning maandusin otse voodisse...
 Reede...Oh jummel! Seitsmeks ikka tööle...Siis asendasin ema (ema oli Viljandis taaskord matuse asju ajamas)...Siis jooksuga hambaarsti juurde...Ei olnud tore! Jooksuga tööle tagasi...Siis selgus, et jumal tänatud! Kergem päev ja saan koju! JESS! Peale tööd otse vanaema juurde, sest õde oli lastega Tartusse arsti juurde tulnud..Mu inglikene jälle haige...Kopsudes väike kohin..Oh jah! :S
Siis käisid mul soolaleival paar sugulast..Mul oli heameel, et nad tulid! Miks? Sest sain hetkeksgi oma mõtted mujale...Siis mingil hetkel algas sõit Jõgevale, et viia pisike koju issi juurde ning õel vaja matusteks riiteid...Jõgeval käitud...Tundsin nii suurt masendust, et kuna ppolnud mitu kuud sushit söönud - tellisin omale sushit..Kodus suhi söödud, suundusin vanaema juurde sauna ning kodustega matustest rääkima..Kogu asja keerulisus seisnes matuste korraldamises..Alguses oli kõik selge, et kes kus kuna ja kuidas ning mida..Siis tulid naabritädid ja muud tegelased mängu, et ikka pidulaua ja kõige muuga vaja...Aga, et keegi aitaks või toetaks? Ei! Trotsi tekitasgi see, et matused tuli meil endal ju kinni maksta* Aga see selleks...Saun mõjus hästi ja räägitud sai ka korralikult...Koju tuttu!
 LAUPÄEV! Tore laupäev...Nii! Laupäev oli siis see päev, kui toimus krematooriumi matus Viljandis....Mina läksin Aldoga ning Õde ja vanaema koos emaga...Saime kokku vanaonu hooldushaigla ees..Seal tegin õe ja vanaemaga mõne pildi, sest meil pole koos pilte...
Emal vanaonu autopeale võetud, kolis õde meie autosse..Sõit krematooriumisse...
Teate..see vanatädi matus ei olnudki nii raske, sest ta oli ju nii vana ja haige juba...
Kuid mis nagu pussnuga südamesse oli? See oli see, et minu elu esimene kogemus krematooriumiga oli...minu isa ärasaatmine..Tuli taas meelde kõik see, kuidas ma pidin oma isaga hüvastijätma...Kui valus ja raske see oli...Pisar pisara järel langemas minu põskedele...Klomp klombi järel kurgus...Ma ei saa ega ka oska kirjeldada seda tunnet mis minu sees sel hetkel oli! Ma oleksin just sel hetkel teada, et keegi on minuga...Keegi tuleks ja kallistaks mind...Ütleks, et kõik on korras...Mu isa on nüüd ilusas ja rahulikus kohas...Kohas, kus ta valvab mind..Kuid ei..Ajasin selja sirgu, pühkisin pisarad ning sammusin rahulikult peale tseremooniat auto juurde...Ma pidin olema iseenda toetustala!
Algas sõit peielauda..Söök söötud, pidime Aldoga teistele head aega ütlema, ning Valga poole sõitma...Endal ei olnud hea tunne, et pean lahkuma...Kuid kohustused ajavad kohustusi taga!
Kiirustasin Valka oma baasväljaõppele...Peale väljaõppet, õhtul..Tuli Aldo mulle järgi..Ning läksime talu juurde, et ehk mul on mõned madalad kingad seal? Käia kaks päeva kotsadega - ei aitähe! Pole minu jaoks! See üllatus, mis mind seal ootas (va see, et seal polnud mul ühtegi paari kingi)...See üllatus oli minu venna koer Bäxter! Minu sõber! Olend, kes kuulab alati minu muresid/rõõme...Ja on alati õnnelik, minu saabumise üle..Ma ei saanud vastu panna..ning pidin teda kallistama ning ninnunännutama..Jep! Ta määris mu matuse seelik kostüümi ära..Pole hullu! Leidus tore inimene, kes mu riided ära pesi..Ja kell 22 saabus aeg, mil maandusin voodisse ja uinusin..
Pühapäev...Äratus jälle kell seitse! SUPER! Seitse päeva järjest ärgata kell seitse! Mõnuuus! Miks nii vara? Sest mu väljaõppe jätkus...Pärastlõunal peale õppuse lõppu...Tuli Aldo mulle järgi ning hakkasime Tartu poole sõitma..Käisime Jaanuse juurest läbi, sest mul reaalselt polnud pikka aega ei tuju ega tahtmist kellegika olla või rääkida või üldse midagi..Käisime söömas, ning Tartusse koju...Kodus hakkasin ma oma kappi kokku panema, mille olin ostnud...reedel peale Jõgevalt tulekut?..Kuid kuna terve nädala on mind ka painanud meeletud pea-, selja- ning jalavalud..Loobusin..Järelejäänud tööks on sahtlite kokku liimimine :D
Mul on kadunud isu, tuju, huvi, motivatsioon ja tahe...Ma püüan lihtsalt kuidagi need päevad kulgeda ja teha oma tööd..Kaks nädalat veel...Ja ma saadan kõik kuradile! Ronin kaevikusse kusagile ja olen :D
Üksinda oma üksilduses!
Aga mis peamine...Ma IGATSEN Sind! :( Ma ei ütle, et kahetsen oma tegusid...Sest siis poleks ma võibolla üldse enam siin, ega kirjutaks...Kuid mul on kahju, et läks nii nagu läinud on... :( Usu sa mind, siis või mitte!

Tühjus :D

Teate mis?

Ma kirjutan ning kustutan siin juba mitmendat tundi...Ja jõudsin järeldusele..
Ma palun vabandust kõige ja kõigi ees...
Ma ei hakka enam halama, ega süüdistama...Kedagi!
Peale väikese erandina, iseennast!
See kes ma olen täna ning kuhu jõudnud, see on kõik minu enda tehtud!
Olen ise süüdi selles, et mul nii keeruline iseloom on. Selles, et teen selliseid valikuid. Selles, et minu tervisega on lood nii nagu nad on. Süüdi selles, et olen lasknud kõigel mina.
Olen süüdi, et ei oska armastada! Samas on natukene kahju, et ka keegi teine mind aidata ei saa..Kuidas saab tüdruk kedagi armastada, kui ta ei oska ise olla armastatud?
haletseda iseennast? Ma tõesti võiksin seda teha, kuid ei oska ja tean, et see ka ei aitaks mitte midagi!
Ma võin ju öelda ja kirjutada tuhandeid sõnu, kui kahju mul on - see ei muuda olnut olematuks!
Alati, kui teen nii nagu keegi teine soovib...Ei tee ma seda omal otsusel..Kuid hetked ja olukorrad, mil tean/tunnen, et pean jääma iseendale kindlaks..Kannatan ma veel rohkem!
Kõik on nii hästi, et ma ei tea enam mida tunda, mõelda või vapsee kirja panna...Ma reaalselt olen seesmiselt tühi...
Viis aastat võtis aega, et kedagi taas usaldada...Et lasta endale keegi nii ligi, et sellega annad ka võimaluse endale haiget teha...Viis aastat, et avada iseennast, lausada üle oma huulte südame põhjast "Ma armastan Sind!" ning rääkida oma tunnetest...
Mul on hea meel, et see justus praegu, kui mul on tööd meeletus koguses..Kuid mõeldes järgmisele nädalale...Siis ma tegelikult kardan iseennast...Ma ei taha kellekagi suhelda, kedagi näha...Ma tahan lihtsalt olla! Ei saa küsida: "Saan ma sinu jaoks midagi teha? Saan ma Sind aidata?" Ei! Ei saa!
MA lihtsalt kardan muutuda külmaks ja kalgiks inimeseks, kellel ei ole tähtsust mida ta teeb või tunneb...Ei taha teha teistele haiget...Aga teades iseennast kõige paremini, siis...
Mul on taaskord parem hoiduda elektroonikast ja olla lihtsalt üksinda oma üksinduses ;)

NAERATAGE, sest väljas on päike, ilmad muutuvad soojemaks ja kõik ilus ärkab!
Nautige päeva ja olge ilusad...

Või nagu üks lemmik lauseid, mida mulle meeldis hommikuti lugeda... "Carpe Diem!"

Ei ole hea....

Mis toimub?
Reaalselt olen mõelnud, et tänapäeval on asjad segamini... Tüdrukud jooksevad poiste järgi jpm... Mis toimus eile? Kui ma olen oma tervises nii pagana kindel, siis ma tean oma valikuid ja otsuseid. Ja eile oli just üks selline päev, kus ma teadsin/tundsin, et pean olema üksinda!
Sa küsisid minult, kas ma kahtlen sinus või ei usalda? Ma siis vastan, et jah... Miks? Sest mäletad sa viimast korda, kui sa käisid mul järel ning järgneval hommikul lubasid viia mu kuhugile mujale? Kuid õhtu lõppes ikkagi sellega, et kuidas ma siiski koju sain?
Jah, tekitas kahtlust... Ja eriti, kui tean ja tunnen oma tervislikuseisundit... Ära palun tule ja ütle, et tulid mulle nüüd vastu... See ei ole see... Olen öelnud, et arvestaksid mu tervisega... Kahju on, kuid njamh..
Ma palusin sind, et sa ei hakkaks minuga vaidlema... Tegelikult mis kõige hullem on... Et sa nii ütlesid ja tegutsesid...
Pole hullu... Mu saatus on teada ja mul on hea meel, et ma kõrgeid ootuseid ei sea oma elus... On ehk kergem toime tulla...

Esmaspäev, mis sugune!

NiiNii..Esmaspäev..
Hommik nagu iga teinegi...Hommikune kohvi ja tööle..
Tööl oli nii...Enam-Vähem päev....Poisid olid tublid...Sööklas kohtusin ka oma nunnu Agnesega..Ma pole teda nii kaua näinud...Ta tuli...Ta kallistas..Ja ma tundsin, et keegi reealselt igatseb mind! See hetk...See oli armas!...Päev kenasti läbi..Läksin koju..Natuke kodus ja sai ka Lõunakeskuse postkontoris oma laagri juhataja eksami tulemustel järel käidud...Registreerisin siis korduseksamile ära...
Vahepeal vestlesin paar sõna emaga telefoni teel..Vanaonu oli pansionaadist jalga lasknud...Probleemid, probleemid, probleemid...Ema endast väljas ja meeletult pinges...
Vaatan seebikaid ja mõtlen...
Ah jaa! Päeval tühjendasin ka oma facebooki..Mismõttes? JAh..MA kavatsen panna selle näoraamatu kinni...Elu ei ole facebook...Mul ei ole mitte midagi, mis mind seal nii jubedalt kinni peaks hoidma..Inimesed teavad minu numbrit, meili, aadressi ja ka kohti, kust vajadusel mind veel kätte saada...
Ma olen ammu otsustanud, et loobun facebookist....Nüüd ma lihtsalt tegin need paar sammu lähemale selle teostusele..
Ma ootan veel natukene, sest hetkel on mul seda tööalaselt töökaaslastega suhtlemiseks vaja...Muidu aga mitte...
Ma ei tea mis toimub...Päevadest on kadunud see...Sära? Mõtetes on tühjus?
Ühesõnga totaalsed tumesinised päevad...

Ei tahtnud enam niisama passida...Võtsin kätte ja hakkasin koristama...Pühkisin ja pesin põrandad ära...Võtsin tolmu ära...Pole ju saanud nädalavahetustel õieti kodus olla ja kuna mul on nii tolmu, kui ka tolmulesta allergia..Hakkasin koristama...Korrastasin rõdu...Mida siis edasi? Koristatud ja asjad tehtud...Peab edasi mõtlema...Eks me siis õhtu lõppedes näe...

Pühapäev emaga...

Teate.... See tunne mida ma täna tundsin Viljandi haiglas oma vanatädil külas käies... Kui ta ise ütles, et tal on nüüd vaähk... Ma ei oska teile öelda, mida ma tundsin... Mu silmad täitusid lihtsalt
veega... Oma vanaema kaotasin ma kolme aastaselt tänu vähile. Nii väike laps ei peaks sellist asja hiljem oma elus mäletama, kuid mina mäletan selgelt tema lóppu... Minu peas ketras ja ketrab vaid
küsimus... Miks ei vóinud minu isa sel viisil lahkuda? Et oleks tal olnud mingi haigus, millega kaasnev olems ette teada... Oleks aega leppida selle kóigega? Jah ma ei oleks sellest vist kunagi aru saanud ega leppinud... Jah, ma olen alles noor, kuid enda arvates siin elus näinud liiga palju asju mida ma ehk nägema poleks pidanud... Olen oma väga varajases nooruses näinud väga paljude inimeste elutee lóppu...
Olen pidanud väga noorelt jätma hüvasti oma väga lähedaste inimestega... Olen saanud enda kanda suure, raske ja väga vastutusrikka koorma.... Oma diabeedi... Nähes seda vanatädi, móistest milline vóib olla minu lópp...
Diabeedik, neerutüsistuse, pool pimedana...ning lópetada pankrease vähiga... Nähes ja kogedes selliseid olukordi, hakkad mótlema elule teist.oodi. Öeldakse ju küll, et vóta elult kóik mis vähegi vótta annab... Kuid sellises olukorras leiad, et óigeim vqlik oleks olla kodus oma lähedastega, puhata... Ma tahaksin nii väga, et keegi näeks minu sisse ja tunneks mida ma päriselt tunnen... Seda ei saa panna sónadesse! See on selline väga  nukker, haavatav, melanhoolne, vihaseks ajav jpm tunne. Täna emaga Viljandisse sóites tuli meil mingi teema jutuks. Ma tóesti mäleta mis, kuid mäletan selgelt enda öeldud lauset emale: "Jah ma vóin olla väsinud ning tüdinenud, kuid nii ma surra ei taha! Nii kadunud mu eluisu veel ei ole!"
Kindlasti móni lugeja mótleb, et ma täitsa loll ja kes veel et nii mótlen... Móni mótleb, et ma olen ju koguaeg nii tugev ja positiivne..ma ei saaks selliseid mótteid móelda... Kuid tegelikult teab vaid paar inimest, kes on selle välise kesta all tegelikult peidus... See on tüdruk, kes kardab kóikke, ta on väga haa atav, ta nutab ennast igal ööl magama, ta vihkab ennast kui on kedagi haavanud/pole  teinud nii nagu keegi teine on soovinud... See tüdruk tunnistab iseendale, et on masenduses/depressioonis, kuid koduuksest väljudes pane  ette naeratava maski....
PEale vanatädi külastust, käisime ka haigla vastas olevas pansionaadis vanaonu vaatamas..Sorry..Ma tahtsin seal sama kiiresti minema saada, kui ma sinna sisse sain...MEenus kui must valge film möödunud aasta jaanipäevast maal...Kuuldes põetajalt, et onu on tige ning tahab seal ära minna...Nähes kõikki neid vanureid, kes nii pikki silmi ootavad kedagi endale külla...Üle 90 aastane mees, kes ootab, et teba vanemad tuleksid ja ta koju viiksid...Jah...NEde kõigi kõrval on minu onu/vanaonu täitsa timm ja korras mees..Kuid noup..Eieiei!!!! Ema tahab vanaonu jälle enda juurde võtta..Mina ütlesin emale ilusti ära, et mina selleks ajaks koju tema juurde ei tule..Mul on oma korter kus elada ja närvirakud kallid, et neid vanaonu peal mitte kulutada...Küsisin oma emalt, et kas on tal veel mõni ajurakk kuskil järel? Ta käitub väga ebastabiilselt ja mõtlemata...Et on ikka kõik korras?

Peale neid külastsui sai ka Tallinna poole sõidetud mitu7kümend kilomeetrit...Õde jättis ühte kohalikku poodi sealkandis mulle mobiiltelefoni..
Mis te nüüd arvata...KAs see telefon on timm? JAAA!!! Seekord ei tööta telefoni kõlar..Telefon ei tee mitte ühtegi heli!

Laupäev...

Alustan sellest, mis unes nägin enne kui ununeb...
Ma nägin täna öösel unes oma issit ning omale hetkel väga väga kalleid inimesi...
See uni oli segane...Ja mitte kuigi rõõmus...Mina kõndisin karkudega...Tegevus oli minu maakodus..Ma ei saanud väga pikalt pele ärkamist veel aru, et miks issi minuga ei rääkinud...Siis mõistsin, et surnutega ei tohi unes rääkida...Kui surnu sind endaga unes kaasa kutsub, ei tohi mingil juhul temaga minna...Muidu lähed ja tagasi ei tulegi...Mõistsin selle unenäoga taas, et veel ei ole minu aeg...Sest kui tavaliselt käib surnu sinul unes järgi...Siis minu unenäos püüdsin mina oma isaga suhelda ja kätte saada...Tegelikult oli see kurb ja valus...Ma nii väga tahtsin temaga rääkida ja et ta mind kuulaks...Sest vanasti just tema oligi see, kellele helistasin kui rääkida tahtsin...Või sõitsin nädalavahetusteks tema juurde...Ma tahtsin temalt nii palju küsida, abi saada kasvõi lihtsalt ära kuulamisega...Inimesed kes mind teavad, et ma ei räägi oma sisemusest väga midagi...Jah ma tean: "Kui sa tahad rääkida, olen ma olemas ja kuulan! Lihtsalt võta kätte ja räägi!" See ei ole minu jaoks nii lihtne... Kõigile ei saa kõigest rääkida ja nõu küsida... Issi oli aga just selline inimene, kellele ma võisin kõigist ja kõigest rääkida..JAh..Minu perekonnas on kasvatatud nii, et kui midagi juhtub oled ise süüdi...Kuid minu isa ei olnud selles kinni ja ma teadsin alati kui väga ta minu poolt oli ning minu kaitsmiseks kõikke teha tahtis.. Hetkel oleksin tahtnud võib-olla temaga arutada oma viimase aja käitumist, mis mulle endale juba liiga teeb...Ma väldin inimesi...Kontakti nendega..Ja pigem olen kodus üksinda, kui kusagil räägiksin kellekagi...Ma ei tea, kas te olete kuulnud tumesinistest pävadest....Kuid praegu on üks selline...
Ma poleks voodistki välja tulnud, kui Rainel (olime paar aastat tagasi koos nahahaiglas koos sees), poleks helistanud ning mind ülesse ajanud...Jah olguki, et kell oli juba pool kolm pärastlõunal...MA ei tahtnud tõusta...Vaatasin "Esti halvimat autojuhti" ja olen voodis tagasi...Need kes on kuulnud "tumesinistest päevadest" need enamvähem teavad mida ma praegu tunnen või mõtlen...
Ei ole just kõige toredam!

Võtame reede kokku...

Hommikul oli kõik ilus kena..Käis kulleri poiss ja tõi mu uue SIM kaardi ära (olen nüüd varsti TELIA levialas)...PEale kullerit sai siis tööle mindud..Oma tunnid antud..
Ahjaa..Sain täna ka rusikaga selga ühelt poisilt :D Polnudki ammu kakelda saanud :D Miks? Ta oli lihtsalt väga ärritunud ja mina tema juures...
Peale tööd sai käitud oma ripsmetehnik Liina juures...Kes tegi mulle jälle üli nunnud ripsud kivikestega ja ka kulmud, mida ilmselgelt olete FBs juba näinud...
Peale Liinat...Liikusin ilusti kenasti bussiga koju..Kodus koristasin oma asju natuke, kuulasin muusikat ja olin niisama muhe...
NiiNii..Mis siis täna veel "hästi" on läinud..Lõunatasin täna emaga...Ja saime natukene rääkida, kuni kaks töökaaslalst meiega ühinesid..
Ühesõnaga sain teada, et minu Viljandi vanatädi on suremas...Kõik organid sappi täis...Esmaspäeval haiglas tädi vaatamas käies ütles ta, et tal olid sapikivid ja need opereeriti ära (järeldus - ta ei tea asjast mitte midagi)..Ta toodi Viljandist meile Tartusse, sest oli üleni kollane nagu sidrun...
Nüüd viidi ta teisipäeval tagasi Viljandi, kuigi esmaspäeval oli arstidega jutt, et alles kolmapäeval läheb... Nüüd ainuke jutt, et koju ei lasta kuna ei saa iseendaga hakkama ja tahetakse panna hooldekodusse..KURAT KÜLL! Meile, tema lähedased - tema, kellel pole lapsi...Ei öelda meile midagi?!?
Olen siin kodus olnud mõned tunnid üksinda..Ma ei ütle, et see ei meeldiks ega sobiks mulle..Kuid peale selliseid juhtumeid/uudiseid...Hakkad sa tahest tahtmata ka ise negatiivselt mõtlema ja üle vindi keerama...
Tahaksin, et keegi tuleks ja rööviks mu ära!

Kruiis Stokholmi...

Teisipäeva hommikul ehk siis 26.04.2016 olin ma nii segaduses, et tahtsin tund varem tööle minna...Läksime poole üheksaks Aldoga minu emale järge, et ka tema tööle viia...Mõlemad emaga pidime tööle alles 9:50ks minema...Kui selgus, et tunnike veel aega...Läksim,e Aldoga koju tagasi..
Kodus istusin ma TVees ja jäin tukkuma..Sai siis õigeks ajaks taas emale järgi mindud...
Tööle jõudes sain teada, et Rootsi on kõrgendatud oht...Niinii...Ma vist sissejuhatuse kirjutasin juba eelmises sissekandes? :D
Ühesõnaga võtsin koolis kiire lõuna kohvi (jube vastik! Miks? Sest kuna ma võtma antibjootikume, on mu maitsemeeled sassi või et peaaegu surnud), ema tegi kiire lõuna ja bussijaama tipa-tapa minema..
Bussijaamas sai siis kenasti end SuperBussi maha istutatud...Bussis otsustasin teha video,mida ma ka facebookis jaganud olen :D Lihtsalt tuli taas tuju..
Sadamasse jõudes kallas nagu oavarrest...Kuna üks noormeestest jäi teistest poodi minejatest maha...Ootasin teda...Asjata! Läksin siis sadamasse/D-terminali passima sest ei olnud tuju poodi minna...Midagi nagu poest vaja ka polnud..Ema helistas ja palusin omale vaid 2 pudelit vett tuua...
Lõpuks tulid siis ka kogu ülejäänud seltskond sadamasse...Piletid käes, laevale minek..
Laeval sai siis niisama olukorraga tutvutud...Minu suurimaks pettumuseks oli see, et ainult nädalavahetuse kruiisidel saab osta loteriid allegriid...Ehk ei saanudki "mängida"..Järgmine pettumus oli clubi Alumiiniumiga...See avati ka alles ei tea mis kell..
Ühesõnaga...26.12.2015 kohtusin ma sellel samal laeval "Victoria I" Aixiga...Meie lugu sai alguse 25H Fast Foodis kohvi joomisest ja jutuajamisest...Aluminumis tantsimas käimisest ja niisama muhedad olemisest...Meie joogiks on kujunenud Mohiito...Võtsin siis meie 4 kuu tähtpäeva puhul paar tükki (nNon Alcohol)...Ja käisin Aluminumis tantsimas..
Hommikul väike eine rootsi lauas...Ja linna minek..Käisime tipa-tapa Tehnika muuseumis, sest metroode ega bussidega sõitmine oleks olnud liiga riskantne..Pole hullu! Mõnus ilm jalutamiseks..
Muuseumist tagasi tulles kallas jälle vihma...Polnud ka see nii hull midagi...Kiire ring toidupoes ja laevale tagasi..Laevas läksin ma siis 25H Fast Foodi kohvi jooma :D Istusin ka natukene arvuti taga..Ja kajutisse magama...Seljavalu oli väljakannatamatu! Ja Tablette söön ma niigi igapäev pihuga, et võtta veel ka valuvaigistit...Oleks oma mao tapmine :D
Ahjaa! Enne kui tuttu jäin käisin emaga ka õhtusööki rootsilauas bronnimas..
Ja siis tuttu!
Ärkasin, kui pidi sööma minema...Polnud väga isu ega tuju...Rootsilauas mekkisin siis ka seal pakutavaid sushisid..PETTUSIN! Tahan oma Tokyo Sushi Baari tagasi! Natuke võtsin ka jäätist :P
PEale söömist...Pessu ja mohiitot jooma...Tantsin natukene õpilastega suures saalis...Ja edasi Alumiinumisse...Enne ära tulemist..pookisid mulle külge kaks tumedanahalist tegelast...Õnneks oli minuga minu üks mees kolleg..JA palusin, et ära läheksime..Tulin kajutisse ja kirjutan blogi...Tallinna tagasi jõudes SuperBussile ja Tartu poole tagasi..
VatVat milline kruiis...
Millised elamused/kogemused/tunded kruiisist?
Mitte kõige positiivsemad...Seltskond polnud see kõige õigem, meeleolu ka mitte...Nii oleks tahtnud veeta selle just nende inimestega, kellega sai see viimane kruiis veedetud 4 kuud tagasi..Kuid kõikke ei peagi ju saama..
Aga elasin üle!

Vot siis sellised lood!

Olge ikka sama musod edasi ja...
Tsöööoooo!!!
-Liisu-

Nädalavahetus

kuna reede õhtuks oli mul nii palju "häid" uudiseid kogunenud ja masendus suureks muutunud...Otsustasin laupäeval ära maale ema juurde sõita.
Hommikul kodus ärgates ei teadnud ma veel mida teen. Kas jääda koju, minna Mustvee sugulaste juurde või siiski sõita Valgamaale?
Otsustasin, et kui jõuan rongile, tuleks ema mulle rongivastu. Panin siis oma süstid ja tabletihunniku kotti, lappari ka ja asusin vanaema juurde. Vanaema juures ajasin mõne sõna juttu ja liikusin rongi peale. Selgus, et rongi ei tule enne, kui alles paari tunni pärast.
Istusin bussipeatuses siis linnaliini bussile ja hakkasin keksklinna sõitma. Avastasin netis kolades, et buss peatab ka vanaema kodu lähedal. Mõeldud - tehtud. Tulin bussi pealt maha,  läksin üle tee bussipeatusesse bussi ootama. buss peatus, sain kenasti peale...Teel Valka kuulasin muusikat ja mõtlesin omi segaseid mõtteid. Miks ma siis lõpuks ikkagi Valka minemise kasuks otsustasin? Ema tegi teatavaks, et müüb maal oleva korteri maha. See on  korter, kus on minu lapsepõlv möödunud. See on kodu, kus algas minu elu, möödusid meeldejäävaimad hetked, tulid minu eredamad mälestused. Koht kus pidin hhüvasti jätma oma venna, vanaema, vanaisa ja isaga. See on ju minu KODU!
Ema siis jõudis ka linna bussile vastu. Ütlesin, et mul riideid vaja :D Seega Käisime siis poodlemistuuridel :D Külastasime Läti Valka poode ja sain omale...No mis ma siis sain? Sain 2paari teksaseid, uued papud ja hunniku särke :D Tuju läks küll korraks natuke paremaks, kuid mida lähemale kodule, seda suuremaks muutus kurbus.
Sõime korteris ja läksime talu juurde..Ema hakkas riisuma, kuid minul polnud tõesti mingisugust tuju midagi teha. Seega läksin tuppa istuma.. Ja mida ma siis seal tegin? mingil seletamatul põhjusel satusin ma lauataha istuma, kus laual asetsesid minu isa matusepildid...No mis te arvata, mida ma siis neid pilte vaadates tegema hakkasin? Jah! Nutsin lahinal! Ega sellega veel see lugu ei lõppenud...Siis nägin ma oma vanaisa matusepilte...Hakkasin veel rohkem nutma..Ja Nagu kirss tordile ka vanaema matuse pildid...Ma olen kõigest 3aastane, kui mu vanaema suri...Ja nii seletamatult imelik, kui see ka poleks - Ma mäletan siiani seda aega väga hästi... See oli kurb ja raske, kuigi tol ajal ma seda ei mõistnud. Küll aga meenus vanaisa lahkumise aeg..Tol ajal olin ma ju 14 ning haiglas, võitlemas oma jala eest, et see alles jääks.
Neist kõigist see kõige valusam....See on siiski isa...Jah mu vanaisa oli mulle omal ajal rohkem isa eest, kui isa..Kuid oma isa armastus oli ikkagi see kõige suurem. Mu isa oli tõesti minu parim sõber!
Peale paari tundi maja juures olemist, läksime korterisse.. Ahjaa! Ja terve nädalavahetuse olin mina roolis, kuna emal jalaga kehvad lood... Laupäev tegin siis ka Aixile video, mille tahtsin meie kolme kuu tähtpäevaks teha, kuid asjad läksid vahepeal nii nagu nad läksid ja polnud võimalust...
Laupäeva õhtul ma koristasin tube ja pakkisin oma asju...Koristasin kappi ja lammutasin laiali, et oma koju Tartusse viia...
Pühapäeval sai siis Kaidoga (naabrionu) kapp lahti võetud ja autosse tassitud...Nipet-näpet veel tegutsetud ja Tartu poole sõit. Tartus sai siis käidud haiglas vanatädi vaatamas. Tädiga pole enam väga pikka pidu nagu olen arusaanud...
Ja koju...Kodus ma korrastasin siis natukene asju, mis maalt sai toodud...Ja öösel Jaanusele video valmis meisterdatud...Olen kaua Jaanuse videole mõelnud, kuid seda õiget tunnet pole olnud..Jah öösel, pühapäeva öösel pidi siis see tunne tulema? Mõeldut-tehtud! Nagu aru olen saanud, siis see meeldis talle!
Esmaspäeval läksin 11'ks tööle kuid hiljem tööl selgus, et minu õpilast ei tulegi ja hakkan tunde andma alles 12:45'st...
Esimene tund oli kunstiõpetust, kus maalisin/värvisin guaššidega tulpe...Ilusad tulid :D AUASLT KA!
järgmised kolm tundi olid minu eelmise aasta õpilastega..Eesti keelt, matemaatikat ning jälle natuke kunstiõpetust...tunnid möödusid kenasti!
Peale tunde sai siis tormatud küüntesse...Ma sain imeilusad helesinised küüned...Seekord panin oma tehniku fakti ette, et peab ise mulle midagi tegema - minu poolt on ainult värv valitud, et helesinine...
Ma jäin tulemusega väga - väga rahule! Te peaksite neid küüsi nägema! AUSALT! :D
Õhtul koju jõudes helistas mulle ema...Et läheksime haiglasse jälle vanatädi vaatama, kuna ta viiakse kolmapäeval Tartust ära Viljandisse tagasi...
Ema siis tuli seitsmeks minu juurde minule järgi ja läksime haiglasse...Natukene vanatädi juures vestlemist hakkasime koju minema..Esimesel korrusel fuajees jooksime kokku meie ülemuse perega...jah, minu ülemus on haiglas...Tal on väga raske haigus ja tervis läks väga viletsaks...
Otsustasime, et kui juba haiglas oleme ja ülemust pole kaua näinud (me emaga mõlemad muretseme tema tervise ja tema enda pärast väga), lähme ka temale külla!
Ta on muutunud - see on arusaadav* Muutunud väliselt, kuid mitte sisemiselt! Et ülemusele headmeelt teha rääkisin oma raamatust, mille andsin välja.. See tegi talle väga väga palju head meelt! Pani naeratama! Tema naeratus, pani ka minu naeratama...Mul oli hea haiglast ära tulla..Selline kergem tunne..
Eile sain ma siis ka kirjastusest vastuse, et minu raamat on nüüd ka paberkandjatel valmis ning kohe-kohe poeletidele saabumas :D Mul on niii hea meel!

Täna tööl...Ja õhtul Rootsi..Plaanide kohaselt peaksin Tartus tagasi olema neljapäeval...
Täna tööle jõudes tegi üks töökaaslane teatavaks, et Rootsis anti kõrgentatud terrorihoiatus...Te ikka hoiate mind eks? Ja ootate, et ma tagasi tuleksin?
Et siis sellised lood...
Kui tagasi olen, püüan ka siia teile midagi muljetada, kuigi lubadust ma ei anna!

Olge mul sama musid edasi ja teadke, et ma hoolin teist väga!

Teie armas ja kallis Liisu!  (väikestviisi ego)

Kõik oleme oma mõtete vangid...

Ma võin ju olla ilus , Mul võib olla hea iselooom , Ma olen hooliv ja sõbralik , Ma naeran alati , Nii palju kui võimalik , Sest mul on nii hea , kuid keegi ei näe tegelikult mu sisse , Ka mina olen haavatav , ka mina saan haiget Ma ei pruugi seda välja näidata , sest mulle ei meeldi haletsemine , lohutamine . Ma saan ise oma asjadega hakkama , ma saan oma muredest üksi jagu mul pole vaja , et teised minu pärast nutaks , ei ma ei taha seda , ma võtan elult kõik mis võtta annab , mul on hea elu , kuid kui minuga halvasti käitutakse , käitun mina ka . Ma võin ju olla vastikum kui keegi teine , aga te ei tea seda . Te näete ainult väikest tüdrukut , kes naerab ja naeratab päevad läbi aga te ei näe selle väikse tüdruku sisse kuigi te võiksite . Ka minul on süda millele on palju kordi haiget tehtud , ja on haavu mis ei parane kunagi , isegi kui homme jälle naeran . Mu süda valutab ikkagi , nii kaua kuni keegi selle terveks teeb , nii kaua kui lõpuks suudab mu haavu parandada.

Ma olen jõudnud taas...Täpselt kolma aastat hiljem sellesse punkti, kus kõik minu ümber on nii must ja pime...Kus päikest ei näe ja naermiseks puudub jõud... 
Mis nüüd siis toimub?
Ma tegin ühe vea. Ma tunnistasin iseendale, et ma olen väsinud/tüdinenud ega jõua enam. Peale seda ülestunnistust iseendale hakkas kõik allamäge minema..
Ühesõnaga on mu tervis läbi. Kui ma kolm aastat tagasi oma isast ilma jäin, lubasin ma endale kui ka oma isale, et ma püüan olla tublim. Lubasin end hoida. Kuid mitte enda pärast! Ma lubasin seda oma ema nimel. Ma tegin seda, et mu ema täielikult ei murduks. Mina ju olin iga päev tema kõrval. Mina nägin kuidas ta seda kõikke läbielas, mida ta mõtles või tegi. Ma ei saanud lubada, et minu emaga midagi juhtuks. Seega ma võtsin ennast käsile. Ma hakkasin rohkem pingutama oma tervise heaks.
Praegu, olles selles punktis kus ma viibin kolm aastat hiljem, peale lubaduse andmist...Ma tahaksin võtta oma lubaduse tagasi. Kui ei saa!
NiiNii..Mu tervis on läbi! Ma muretsen ise kõige rohkem selle pärast, kuid oma ema olen sunnitud tevitama sellest, mida arstidel käies kuulen...Olen oma emasse lasknud paanika.
Mul on raske! Ma tõesti ei jõua! Peale minu enda jamasid sain teada...Kui sügisel kuulsin ema infarkti ohust (mis on minu juuresolekul ka peaaegu juhtunud), et tal on kasvaja mis vajab kiiret eemaldamist (pidi liiga suur olema). Ma tahan olla kodus, tahan olla oma pere läheduses, ma tahan nautida igat võimalikku hetke nendega.
Niisiis..Diabeet on see number 1, millest siis tulevad kõik järgmised probleemid...Mul on psoriaas, varajane neerutüsistus, kõrgvererõhutõbi, infarkti/insuldioht, pimedaks jäämise risk/oht...Nüüd see nädal sain teada, et mul on refluks (ehk minu söögitoruklapp ei sulgu täielikult nagu normaalsetel inimestel). Refluksi suurim risk on see, et kuna maomahl tuleb ülesse, võib see tekitada söögitoru põletiku. Hetkel mul küll seda põletiku pole, kuid kui see peaks tekkima - kujutate ehk ise ette mis siis saab, kui sa enam oma söögitoru kasutada ei saa...
Ja siis veel hambaarst...Olin pool aastat hambaarsti järjekorras igemepõletikuga...Nüüd on asi läinud väga kaugele...Põletik on läinud liiga sügavale. Ei ole tore uudis teada saada, et võid kõige mustema tsenaariumi korral eluga hüvasti jätta või arvestada näiteks tühja "sahtliga". Oma emale helistades ja selle uudise teatavaks tegemisel..Nutsime mõlemad kummalgi pool telefoni..Järgnes pikk vaikus.. Kõik on ju peaaegu et puhta perses?

Olen koguaeg harjunud, et mu veresuhkrud ja diabeet on korrast ära...Nüüd, kui ma olen seda kõikke ilusana hoidnud, pingutanud...On kõik muu puhta perses!
Vast saate aru, miks ma ei naerata enam nii palju - ma ei oska enam leida põhjust naeratamaks. Kui terve mu elu pon perses diabeedi pärast, millega kaasnevalt kõik muud haigused....
Mulle on öeldud, miks ma siia ilma sündisin, mis on minu eesmärk siin elus ja veel palju muud...Ma olen võtnud seda kõikke kuulda, õppinud sellega elama ja aksepteerinud oma haigust, kui enda sõpra. Diabeet ei ole haigus. Diabeet on minu jaoks kui sõber. Sõber kellega ma koos elan juba poole oma elust. Ta õpetab mind. MA ei saa muuta oma haigust olematuks. Ma ei saa seda muuta, ma pean sellega leppima!
Kuid nüüd, mil diabeet on kontrolliall...Lähevad kõik muud organid ja asjad..
Ma olen väga tujukas, vingun, virisen, suhelda ei taha, väljas käia ei taha, naeratada ei suuda...Mul on raske! Ma tahan, et see üks inimene tuleks minu juurde...Hoiaks ja kallistaks mind! Ma vajan teda!
Ma ei saa teda enda juurde tuua, ma pean leppima sellega...Olgu see siis nii talumatult valus ja raske..Ma pean sellega leppima ja lepin!

Olen pidevalt kodus, sest mul on ääretult raske kodust ära minna...Mul on süstid, mul on reaalselt peotäis tablette vaja päevas sisse võtta (ehk nende kaasas taasimine on tüütu), pluss muud medikamendid...
On kaks asja millest mul pole kunagi meeldinud rääkida 1)Tervis ja 2)Töö...
Ma ei salli haletsust/muretsemist/paanikat nimetagem kuidas soovite...Ma ei salli seda!
Ma tean, et minu kõrval ja minu elus on inimesed, kui mul neid vaja on...Või noh..Ma tean, kes on minu kõrval kui ma neid vajama peaksin! Ma tean, et nad on olemas! Olgugi, et olen olnud ja olen ka praegu täielik mõrd ja nõme inimene..Nad on jäänud! Ja see tähendab mulle meeletult palju!
Ma vabandan nende ees! Ma austan neid! Ja ma hoolin neist!
Need inimesed teavad, et kui neil on mind vaja - olen ma olemas. Ma ei käi ega küsi iga päev kuidas neil läheb. Käitu inimestega nii, nagu sa tahad, et nemad sinuga käituksid...Nii ma siis püüangi käituda...

Aga ma ei jõua enam...Ma olen kõigist ja kõigest väsinud...Jaks on otasa! Motivatsioon on otsas! Tahe on kadunud!

Jajaa!

Pole ammu kirjutanud..
NiiNii...Kolmapäeval oli mul siis eksam. Taotlesin noorsootöötaja osakutset tasemele 6. ehk siis laagrijuhataja osakutset.
Vastus tuli päris hea! Tegi minu laupäeva kohe palju palju "rõõmsamaks"!
Eksamiga tõendasin ma ära noorsootöö korraldamise, turvalise keskkonna tagamise kui ka kutset läbiva kompententsi. Mis siis aga valesti läks ning miks ei saanud kutset?  Puudu jäid mõned punktid administreerimise ja juhtimise kompententsi osas. Seadused* TORE! Pole hullu! Eksami maksumus 80€, mis ta siis ära ei ole. Tuleb kordus eksamile minna.
Kuid väga musta auku see uudis mind ei saatnud, sest enne selle teate saamist sain KHK paberi, mis tõendab minu pädevust müüja- ja kliendikeskses teeninduses ehk teisisõnu on mul paber töötamaks müüja- klienditeenindajana.
Laupäeva õhtul otsustasin minna Mustvee koju, et oma masendusest mitte päris lolliks minna...
Kõik oligi ilus ja kena..
Öösel tegin siis ühe telefonikõne, et soovida kena ööd ning minna tuttu. Liisu! Ära öösiti inimestele! Saada smsse :D
Ühesõnaga jah. Kõne tagajärjel tuldi mulle Tallinnast järgi. Jumala segane. Sõitis öösel Tallinnast Mustveesse minule järgi.
Loomulikult mulle ju meeldib selline asi, aga jamh..Miks öösel? Tervis annab kohe märku, kui resiim paigast loksub.
Ühesõnaga see salapärane inimene oli Aix* Kohale jõudes...Ei läinud me Tartusse nagu plaanis oli ja ma kodustele ütlesin...Me läksime Pärnusse. Tallinn-Rakvere-Mustvee-Jõgeva-Põltsamaa-Pärnu Ohissand!
Okey...See selleks...Jah...Mida nüüd öelda/kirjutada...Pärnus..Kõigepealt siis mainin, et olles omanud uut telefoni täpselt nädala jäin taas telefonist ilma. Kuidas? Täpselt nii nagu eelmisest. Kukkus maha ja kohe katki. Ekraani puutetundlikus kadunud. Seekord oli asi veits hullem, kuna telefoni ekraan oli klaasipuru täis. Eelmiselt tuli lihtsalt killuke nurgast ja vsjoo..Sellel aga jumala sassis.
Nii...Tuppa ja voodisse...Liisu oli magamata ja väss...
Magada ei saanud...Rääkisime Aixiga pikalt ja igasugustel teemadel. Liisul hakkas seest keerama..Tere hommikust! Oli seda vaja? Noup..Aga ikkagi...
Bussi peale, millega plaanisin Jõhvi sõita ma ei jõudnudki..Pole hullu..Siis jäin lõpuks magama..Vahelduva eduga. Kunagi oli mul selline teema, nüüd tulnud tagasi..Milline? unes ma võpatan ja plaks - üleval! See on väga vastik tunne, sest see hirmutab ja ehmatab samaaegselt. Sa hakkad just magama jääma ning siis võpatab terve sinu keha. Kahtlane*
Lõpuks üles ärgates suutis Aix mulle banaan sisse sööta (ma reaalselt ei tahtnud süüa, aga no sööma peab). Vaadates bussi aegasid, tegin avastuse, et Pärnu-Tartu on bussiliiklus peaaegu et olemata. MISMÕTTES? Suve pealinn ja Ülikooli linn...Bussiliiklus olematu? Ebanormaalne!
Telefoni pole, numbreid/kontakte pole..Oli vaja mõelda..Kuna mul on hunnik tablette vaja võtta ning süsti, mida õhtuti teha...Oli vaja leida viis minemaks Tartu. Jah. Aix pakus välja, et Pärnu EMOst vb saaks...Kuid mul on kogemusi, kus haiglas olles (ravil viibides) on mul ikka endal tabletid pidanud kaasas olema. Sellistel hetkedel mõtled, et naada mulle üldse neid tablette ja süste vaja? Miks ei võiks olla ma täiesti tavaline? Siis võite ise ettekujutada kuhu mu mõtted ja tuju rihivad....
Öeldakse, et haigused ei tohiks takistada elamast sellist elu mida soovid...Täisvärtusliku elu... Jah! Tegelikult võttes pole mul ju midagi viga? Kaks kät otsas..Kaks jalga all (õnneks)! Kõik muu on ka olemas, kuid üks imepisike tegur..kõhunäärme mitte töötamine nii nagu võiks...Võib tervet elu muuta.. Jah olen õppinud, et selline ongi minu elu...Olen tekitanud oma mugavustsooni, harjumused ja käitumismustri vastavalt oma haigusele. Näiteks: kui mul on halb, siis kõige paremini tunnen ma ennast kodus. Ma ei saa ega oska seletada, et miks? Kuid nii tavaliselt on, et kui mul reaalselt on väga kehva olla...Siis minu enesetunnet parandab kodus olemine. Ma tean, et minu sõbrad/tuttavad/lähedased ei lase minuga halba juhtuda ükskõik kus ma ka poleks, kuid rahu minu enese sisse toob kodu.
Võibolla ma tundungi kui väike laps, kuid minu kindluse tagab minu kodu.
Aga jätan nüüd selle teema...
Ah jah..Neljapäeval käisin taas EMOs :D Äkiline iiveldushood jälle. Proovid ja kõik muu ka. Saadeti perearsti juurde, niisiis ma täna (teisipäeval) käisin pereasrsti juures.
Perearsti juurde pidin minema, et gastroskoopiaks aega saada ehk inimese keeli mõõga neelamiseks. Sain.
Neljapäeva hommikul siis mõõka neelama. Tegelikult ei taha...Väike "hirm" on ka. Selle enesetunde pärast, mis sellega kaasneda võib mutte protsetuuri enda ees.
Rääkides perearstiga pikalt, mida ma tavaliselt ei tee. Lühike ja konkreetne jutt on tavaliselt.
Mainisin nii naljaga, et mu tuttavad küsivad ka-on mõni päev, kus ma ka terve olen?
Oli tegelikult hea kuulda seda lauset: "No jah. Asjad on nii, et me mõlemad sinuga teame, et suhkruhaigusega ei saa sa kunagi täitsa terve olla. Igasugusteks üllatusteks peab olema valmis"
Samas kuidas sa oled valmis? Ei saa olla ju. Jah ma tean, et füüsiline aktiivsus ei saa mul olla liiga aktiivne - veresuhkur kukub alla. Samas jube tüütu on see, et kui peab koguaeg igalpool ja alati oma tavaari kaasas tassima...
Otsin tegevusi, et just nimelt oma haigusele mitte mõelda ja nii palju "keskenduda". Kui aga sellest piudevalt rääkida, selle kohta kuuldes, või probleeme läbielades aga tuleb kõik meelde ja nagu meelega kisub kohe sinna tumedamasse kohta...
Ma püüan olla positiivne, särada ja nautida elu..Kuid andestaga...Ma ei jõua iga päev naeratada! Eneselegi märkamata tõmbun oma kookonisse ja tahan olla üksinda...Kuni tuleb keegi, kes seda märkab mainib..Ning mida teeb Liisu? Ronib sealt kohe kohe välja, selleasemel et rahulikul oma aeg ära passida ning hiljem naeratusega jätkata..Jääb "puhkus" poolikuks...Mul on väga väga palju tuttavaid..Lapsepõlve kaaslased teavad seda, kuid hilisemad tuttavad mitte. Kui Liisu tõmbub eemale ja endasse...Las ta olla! Tal on kõik korras...See on moodus võtmaks aega iseendale. Liisu toibub ja võtab ise taas ühendust. See nõuab vahepeal ehk liiga palju aega (kõik oleneb, kui kaugele Liisu asjadel minna on lasknud), meeletut kogust kannatust, ning tähelepanekut*
Ma olen alati välja tulnud ning hakkama saanud oma probleemidega (need probleemid on minu sees ja minu endaga), probleemid teistega lahendan - püüan lahendada koheselt. Eneseanalüüsi oleks vaja...Väga väga põhjaliku, sest vahel oilen ma iseenda peale meeletult marus ja arusaamatuses, et miks ma nii või teisiti käitun...Nii olukordade, kui ka inimestega..
Mulle tundub hetkel mõeldes sellele mis kirjutanud olen, et siin pole mitte midagi normaalset või midagi ütlevat kirjas...Seega ma praeguseks lõpetan, et asja mitte enam segasemaks ajada..

Pühapäev 10.04.2016

Kiirelt kiirelt ülevaade...
Hommikul ärkasin varakult (kell viis), et õppida. Hommikul pani ema mu taas rooli, et Valka sõita - kuna oli vaja jälle koolitusele minna.
Koolitusel oli kõik tintel-vintel, titi-miti, timmilt maasikas (loe: väga hästi)! Niinii...Peale koolitust oli proovieksam! Kuna kolmapäeval on päris eksam, pidime sooritama proovieksami vähemalt 60% ulatuses, et saada tunnistus ja kursus läbituks. Minu tulemus oli lõpuks 85,7% 100'st.
Alguses täiega põdesin, käed higised, jalad ei püsinud lauaall paigal..Aga õnneks rahustati mind maha, hoiti pöidlaid ja sain hakkama! MA nii tubli ja uhke iseenda üle ikka!
Ühesõnaga, peale koolitust oli ema jälle Valgas mul järgi ja pani mu taas rooli...Sõit Tartu.
Teepeal väike peatus Rõngu Pagaripoes, kust sai Andrale (õetütar) sünnipäeva kook ostetud.
Tartusse jõudes...Mõeldes, et ehk saan natuke magada, aeti mind sauna. Saunast väljatulles, öeldi, et kiirelt nriidesse paneksin (kõik ülejäänud ehk siis ema ja vanaema) olid juba riides. Et dvj  mina jälle rooli.
Väga viis! Tallinn - Tartu mnt oli fun sõita.. Ei, mitte et midagi halvasti oleks olnud - vastupidi..Ilm oli nii ilus! Mõnus oli!
Lõpuks siis õe juurde jõudes Tegelesin enamjaolt Annabeliga, kuid siiski ei saa ju sünnipäevalast kõrvale jätta. Tegime mõned kohustuslikud "sünnipäeva" pildid ka lastega. Lootes, et saan jälle lihtsalt istuda ja kohvi juua, ebaõnnestus! Annebel vajas ju mängukaaslast! Jällegi pole mul selle vastu ju mitte kui midagi, et lapsega mängida ja tegeleda.
Tagasi...KEll oli juba 12 saamas ja pidi liigutama hakkama.. KEs sõitis? Õige! MINA! :D
Tagasi sõites sain omale saba. Nimelt seisis politesi teeärres, kui mööda sõitsin (kiusu pärast mina täistulesid maha ei võtnud), autokoolis õpetati, et see võib suuremat riski tekitada xD
Neist mööda sõites, tiksusid nad mulle sappa. Nimelt sõitsin nende ees 80km/h. Vabanduseks oleksin öelnud, et väljas pime, kell palju, kogemusi vähe...Ma ju õpin! :D Aga deem! Ei võetudki rajalt maha.
Tartu jõudes otse koju!
Rääkisin telefoniga veel mõned tunnid...Energia üledoos oli mul vist eile. Või VITAMIINIde üledoos :D
MA tundsin ennast eile üle mitme aja jälle õnnelikult ja hästi! Mul oli hea meel, tuju. Kindlasti oli üheks komponendiks minu proovieksami sooritamine edukalt, kuid kindlasti teine suur roll oli minu öisel vestluspartneril!
Aga ma ei kurda! Korda läinud, õnnestunud ja positiivne nädalavahetus seljataga!
Nüüd vaja paar päeva korraliku õppimist. Kolmapäeval eksam positiivselt sooritada! Neljapäeval - VB ennast tööl koolitada ja reedel-laupäeval lõpetada KHK! WuupWuup!

Selline tore nv!

SaukySauky!

Mälestusteradadel...

Alustan hommikust...
Hommik oli nii mõnus! Kõik tundus olevat peaaegu nagu vanasti! Päike pasitis, linnud laulsid...Hommikul ka enne koolitusele minekut käisime emaga maja juures...Natuke kurb oli...Seisad keset hoovi...Kuulad linnulaule ja vaatad seda sillerdavat päikesetõusu heinamaal...Meenus, kuidas möödusid hommikud majatrepil kohvi juues hommikuti, ajal mil seal veel elasin..Igatsus tekkis...Vanaisa ja isa järele...Ma taipasin täna hommikul, miks need mehed nii väga oma kodu armastasid ja sealt kunagi lahkuda ei soovinud. Miks nemad end seal nii hästi tundsid...Mõistsin lõpuks ka oma kunagise soovi siia tagasi kolida põhjust...See meeletu rahu, vaikus ja ilus! Seda on kõikke raske selgitada...Aga see tunne? See tunne oli võimas!
Tuju oli hommikul hea, sest eile sain ma oma kõige erilisemalt inimeselt roosi... Nii ilus ja väga armas üllatus! (Ma tulin eile muidu maale Kaagjärve)

Hommikul läksin siis koolitusele, kus ma juba paar korda käinud... "Laagrikasvataja-, juhataja kutse taotlemine" Tahan teha eksami, et saada paber, mis võimaldaks ja lubaks mul töötada lastega. See on ju olnud minu üks unistusi - töötada lastega! Ja kui saan ametliku paberi selle õigustuseks, oleksin ju väga õnnelik?!?
Koolitus läks mõnusalt... Päeva lõpuks tuli selline pirn (loe: nali) koolitusel ära, et peale minu nutsid veel nii mõnedki suurest naeust. Mis nali see oli? Sellest teie aru ei saaks, see selline inside joke ;) Ja see tuli ka täitsa puht juhuslikult*

Peale koolitust võtis ema mu peale (loe: Mina läksin rooli) ja sõitsime koju.. Jooksin kiirelt veel poodi, et printida oma tööd tõendav paber ja tellida karistusregistrist enda kohta andmed. Need tehtud, sain kokku Jaana ja Andrisega...Paar sõna juttu...Liitus ka Meresaar (loe: Argo) ja ajasime juttu... Argo oli minu lasteaia kui ka koolikaaslane algkoolis. Naaber ja sõber. Argo on ka üks kahest noormehest, kellega omalajal sai bagiga sõitmas käidud... Nii nii hea meel oli teda näha!

Peale vestlust läksime talu juurde, kust tegin siis ema autole seestpoolt puhastust :D Olen niii TUBLI! :D

Kuid nüüd asja juurde... Ma tulin talu juurest jala korterisse... Tuli selline tuju. Päike oli nii ilus ja kohe kohe loojumas, linnud laulsid, õhk oli mõnus ja kõik muu ka!
Ma jalutasin mööda maanteed, kust sai algkooliaegu igapäev koju ja kooli käidud... Terve tee, iga hoone, kraav jpm...See kõik meenutas olnud aegu.. Silme ees oli justkui must-valge film.. See kõik tundus nii ilus...Igatsus tekkis..Tol ajal polnud mingisuguseid probleeme, vastutust!
Ühesõnaga meenusid kõik lollused, jooksmised, põgenemised, niisama meeldivalt aega veetmised..Kui ka kõige ilusamad hetked...
Erilist igatsust tekitas kortermajadele lähemale jõudes aeg, kui kõik lapsed..Nii poisid kui ka tüdrukud kokku ja mängisime jalgpalli, 5miinust, tuki-tukit..Mädamuna.. Oh neid aegu ja lahedaid mänge... Lahedad ajad olid, mida meenutada naeratusega!