Pühapäev emaga...

Teate.... See tunne mida ma täna tundsin Viljandi haiglas oma vanatädil külas käies... Kui ta ise ütles, et tal on nüüd vaähk... Ma ei oska teile öelda, mida ma tundsin... Mu silmad täitusid lihtsalt
veega... Oma vanaema kaotasin ma kolme aastaselt tänu vähile. Nii väike laps ei peaks sellist asja hiljem oma elus mäletama, kuid mina mäletan selgelt tema lóppu... Minu peas ketras ja ketrab vaid
küsimus... Miks ei vóinud minu isa sel viisil lahkuda? Et oleks tal olnud mingi haigus, millega kaasnev olems ette teada... Oleks aega leppida selle kóigega? Jah ma ei oleks sellest vist kunagi aru saanud ega leppinud... Jah, ma olen alles noor, kuid enda arvates siin elus näinud liiga palju asju mida ma ehk nägema poleks pidanud... Olen oma väga varajases nooruses näinud väga paljude inimeste elutee lóppu...
Olen pidanud väga noorelt jätma hüvasti oma väga lähedaste inimestega... Olen saanud enda kanda suure, raske ja väga vastutusrikka koorma.... Oma diabeedi... Nähes seda vanatädi, móistest milline vóib olla minu lópp...
Diabeedik, neerutüsistuse, pool pimedana...ning lópetada pankrease vähiga... Nähes ja kogedes selliseid olukordi, hakkad mótlema elule teist.oodi. Öeldakse ju küll, et vóta elult kóik mis vähegi vótta annab... Kuid sellises olukorras leiad, et óigeim vqlik oleks olla kodus oma lähedastega, puhata... Ma tahaksin nii väga, et keegi näeks minu sisse ja tunneks mida ma päriselt tunnen... Seda ei saa panna sónadesse! See on selline väga  nukker, haavatav, melanhoolne, vihaseks ajav jpm tunne. Täna emaga Viljandisse sóites tuli meil mingi teema jutuks. Ma tóesti mäleta mis, kuid mäletan selgelt enda öeldud lauset emale: "Jah ma vóin olla väsinud ning tüdinenud, kuid nii ma surra ei taha! Nii kadunud mu eluisu veel ei ole!"
Kindlasti móni lugeja mótleb, et ma täitsa loll ja kes veel et nii mótlen... Móni mótleb, et ma olen ju koguaeg nii tugev ja positiivne..ma ei saaks selliseid mótteid móelda... Kuid tegelikult teab vaid paar inimest, kes on selle välise kesta all tegelikult peidus... See on tüdruk, kes kardab kóikke, ta on väga haa atav, ta nutab ennast igal ööl magama, ta vihkab ennast kui on kedagi haavanud/pole  teinud nii nagu keegi teine on soovinud... See tüdruk tunnistab iseendale, et on masenduses/depressioonis, kuid koduuksest väljudes pane  ette naeratava maski....
PEale vanatädi külastust, käisime ka haigla vastas olevas pansionaadis vanaonu vaatamas..Sorry..Ma tahtsin seal sama kiiresti minema saada, kui ma sinna sisse sain...MEenus kui must valge film möödunud aasta jaanipäevast maal...Kuuldes põetajalt, et onu on tige ning tahab seal ära minna...Nähes kõikki neid vanureid, kes nii pikki silmi ootavad kedagi endale külla...Üle 90 aastane mees, kes ootab, et teba vanemad tuleksid ja ta koju viiksid...Jah...NEde kõigi kõrval on minu onu/vanaonu täitsa timm ja korras mees..Kuid noup..Eieiei!!!! Ema tahab vanaonu jälle enda juurde võtta..Mina ütlesin emale ilusti ära, et mina selleks ajaks koju tema juurde ei tule..Mul on oma korter kus elada ja närvirakud kallid, et neid vanaonu peal mitte kulutada...Küsisin oma emalt, et kas on tal veel mõni ajurakk kuskil järel? Ta käitub väga ebastabiilselt ja mõtlemata...Et on ikka kõik korras?

Peale neid külastsui sai ka Tallinna poole sõidetud mitu7kümend kilomeetrit...Õde jättis ühte kohalikku poodi sealkandis mulle mobiiltelefoni..
Mis te nüüd arvata...KAs see telefon on timm? JAAA!!! Seekord ei tööta telefoni kõlar..Telefon ei tee mitte ühtegi heli!