Möödunud nädalat iseloomustab hästi need kaks lauset...
"- Mis sind takistas kokku kukkumast? Kuidas sa jõudsid selle kõige juures jääda jalule?
- Ma lihtsalt teadsin, et keegi ei püüa mind kinni ja ma ei pruugi ise enam jõuda tõusta"
Mis siis nüüd nii?
Ma teen teile siis lühikese kokkuvõtte olnud nädalast..
Alustan eelmisest pühapäevast...
Tervis oli nii läbi, et raske oli voodistki välja saamisega...Kuid toimetused vajasid toimetamist ja tuli tõusta...Päike oli MINU maailmast kadunud...Ma kaotasin sel päeval oma parima sõbra, oma hingesugulase, oma kalleima inimese...Oma südame teise poole! :(
Esmaspäev...Kella seitsmeks tööle...Õhtul sai emaga natukene vesteldud Viljandis oleva tädi teemal, et võiks külla minna...Kuid kuna minu tervis oli väga kehv ja ema pidi õhtul tööl olema, jäi sõit ära.
Teisipäev...See tore teisipäev! KElla seitsmeks tööle...Lõuna ajal võtsin hetkeks aja maha ja läksin jalutama...Ema käis notari juures arutamas vanatädi olukorda...Notari juurest tulles, kõndis ema minust mööda...Kutsusin tagasi purskaevu juurde pingile, et vestelda ja asjades selgust saada...Sai asjad kokkulepitud ning jäi ka jutt, et vot õhtul peale tööd sõidame Viljandisse ja läheme vanatädi juurde...Ema läks siis pooleks tunniks koju, ning mina koolimajja tagasi...Kui ema kooli tagasi tuli ja mind valvuriruumis nägi...Tuli ta minu juurde ja lausus: "Aino on koomas! Arst helistas mulle just ja ütles, et Aino langes koomasse kuna veresuhkur langes liiga madalale!" Tädi Aino oli aastatid diabeedik ja ühtlasi mulle tuleviku näitkes, mis võib saada minust...Selge! Otsus ikkagi jõus, et tuleb tööl oma toimetused kiirelt ära korraltada ning Viljandisse sõita! Saigi pärastlõunal Viljandi poole sõit ette võetud...Istusin rooli, sest nägin kui pinges on minu ema...hooldushaiglasse tädi juurde jõudes...Hakkasid mul silme ees jooksma pildid aegadest ja inimestest, kellega mul on olnud selline kogemus...Ma ei tundnud ennast hästi! MA mõistsin oma lähedaste tundeid, mida nemad on pidanud tundma ajal mil mina olen sellises koomas olnud...Sa lihtsalt lebad voodis, ega saa midagi teha ega öelda...Lihtsalt oled...Veetest tunde haiglas tema kõrval, lootest, ET VÕIBOLLA NÜÜD! Kuid ei mingit muutust...Tema silmad olid lahti, pilk täiesti tühi suunatult lakke...Püüdes kuidagiki hingata...Olles ise diabeedik nõustasin ema, et ta niisutaks tädi huuli...Ema tegi seda ja tädi hakkas suu kaudu hingama...Ema proovis ka imepisikeste tilkadega joota talle vett..Ta neelatas...Ma reaalselt uskusin, et ta kohe kohe hakkab meiega rääkima! LOLL TÜDRUK! Tekkis reaalne olukord, kus ta oleks meie silmade all lahkunud siit ilmast..Kuid õnneks seda ei juhtunud...Ikka see sama tühi pilks ja ei ainsatki sõna...Lõpuks oli kell juba nii kaugel, et hakkasime Tartusse tagasi sõitma...Ehk siis jälle mina roolis...Olles emaga jõudnud Tartusse, käisin kiirelt Statoili autopesulas...Ning siis...Pesulast välja tulles, helises ema telefon võõra numbriga...Helistati hooldushaiglast ja teatati, et tädi on jäädavalt lahkunud....See lõi kõik asjad segi....Me ju emaga lubasime tädile enne haiglast lahkumist, et me tuleme teda järgneval päeval päeval vaatama ja siis on kindlasti juba parem... :(
Sõitsin siis oma koju ja ema sealt oma koju...Ma ei tundun ennast just kõige paremini...Ma ei osanud kuidagi olla ega midagi teha...Lihtsalt vedelesin kodus...Helistasin oma onule ja õdedele, et tädi Ainot enam pole...Ja lõpuks uinusin...
Kolmapäev...Jälle kella seitsmeks tööle...Asendasin ka ema vahepeal, et saaks taas notariga kohtuda...Peale tööd kohe Viljandisse...Seal käisime me siis tädi kodus tema asju võtmas, mida matusteks vaja ning muid pabereid....Peale Viljandit....Tartusse vanaema juurde, rääkisime juttu...Ning koju ära...Magama...Selline väsinud, emotsioonitu tunne/olek...Ma vajasin tuge...Kuid samas pidin ise olema toeks oma perele..
Neljapäev...Taas kella seitsmeks tööle...Peale tööd olin ma reaalselt nii läbi, et otse koju ja voodisse...Ema oli hommikul sõitnud Viljandisse pabereid ja muid asju ajama..Kuid leppisime kokku, et mina lähen kaasa..Et sõita ajal mil tema saab asju ajada..Kuna ema arvas, et olen pikalt tööl läks ta üksi...Kuigi sai öeldud, et ma teen pärastlõuna vabaks, et temaga minna..Ma reaalselt tundsin, et ma annan ise kohe kohe otsad..Ema helistas, et ehk saaksin kasvõi bussiga Viljandisse järgi minna (kuigi algselt tahtis ta mulle Viljandist Tartusse järgi sõita)...Minu vend oli sel ajal vanaema juures, ning läksin vanaema juurde..Rääksisime vennage, et ehk läheb ta ise? Aga vennal oli omal tegemisi paar tundi Tartus, ei saanud tema ka kohe minna...Läksin siis bussijaame, et Viljandi sõita..Helistasin bussijaamas emale, et kõik piletid on väljamüüdud...Kui saan bussist pileti siis tulen...Enne bussi tulekut helistasin veel vennale ja leppisime kokku, et ta läheb niikuinii pole minul mõtet hakkata Viljandisse sõitma...Andsin emale teada, et vend tuleb niikuinii, et mina ei hakka tulema kuna tervis ei peaks ka ilmselt seda bussisõitu vastu..Läksin koju tagasi ning maandusin otse voodisse...
Reede...Oh jummel! Seitsmeks ikka tööle...Siis asendasin ema (ema oli Viljandis taaskord matuse asju ajamas)...Siis jooksuga hambaarsti juurde...Ei olnud tore! Jooksuga tööle tagasi...Siis selgus, et jumal tänatud! Kergem päev ja saan koju! JESS! Peale tööd otse vanaema juurde, sest õde oli lastega Tartusse arsti juurde tulnud..Mu inglikene jälle haige...Kopsudes väike kohin..Oh jah! :S
Siis käisid mul soolaleival paar sugulast..Mul oli heameel, et nad tulid! Miks? Sest sain hetkeksgi oma mõtted mujale...Siis mingil hetkel algas sõit Jõgevale, et viia pisike koju issi juurde ning õel vaja matusteks riiteid...Jõgeval käitud...Tundsin nii suurt masendust, et kuna ppolnud mitu kuud sushit söönud - tellisin omale sushit..Kodus suhi söödud, suundusin vanaema juurde sauna ning kodustega matustest rääkima..Kogu asja keerulisus seisnes matuste korraldamises..Alguses oli kõik selge, et kes kus kuna ja kuidas ning mida..Siis tulid naabritädid ja muud tegelased mängu, et ikka pidulaua ja kõige muuga vaja...Aga, et keegi aitaks või toetaks? Ei! Trotsi tekitasgi see, et matused tuli meil endal ju kinni maksta* Aga see selleks...Saun mõjus hästi ja räägitud sai ka korralikult...Koju tuttu!
LAUPÄEV! Tore laupäev...Nii! Laupäev oli siis see päev, kui toimus krematooriumi matus Viljandis....Mina läksin Aldoga ning Õde ja vanaema koos emaga...Saime kokku vanaonu hooldushaigla ees..Seal tegin õe ja vanaemaga mõne pildi, sest meil pole koos pilte...
Emal vanaonu autopeale võetud, kolis õde meie autosse..Sõit krematooriumisse...
Teate..see vanatädi matus ei olnudki nii raske, sest ta oli ju nii vana ja haige juba...
Kuid mis nagu pussnuga südamesse oli? See oli see, et minu elu esimene kogemus krematooriumiga oli...minu isa ärasaatmine..Tuli taas meelde kõik see, kuidas ma pidin oma isaga hüvastijätma...Kui valus ja raske see oli...Pisar pisara järel langemas minu põskedele...Klomp klombi järel kurgus...Ma ei saa ega ka oska kirjeldada seda tunnet mis minu sees sel hetkel oli! Ma oleksin just sel hetkel teada, et keegi on minuga...Keegi tuleks ja kallistaks mind...Ütleks, et kõik on korras...Mu isa on nüüd ilusas ja rahulikus kohas...Kohas, kus ta valvab mind..Kuid ei..Ajasin selja sirgu, pühkisin pisarad ning sammusin rahulikult peale tseremooniat auto juurde...Ma pidin olema iseenda toetustala!
Algas sõit peielauda..Söök söötud, pidime Aldoga teistele head aega ütlema, ning Valga poole sõitma...Endal ei olnud hea tunne, et pean lahkuma...Kuid kohustused ajavad kohustusi taga!
Kiirustasin Valka oma baasväljaõppele...Peale väljaõppet, õhtul..Tuli Aldo mulle järgi..Ning läksime talu juurde, et ehk mul on mõned madalad kingad seal? Käia kaks päeva kotsadega - ei aitähe! Pole minu jaoks! See üllatus, mis mind seal ootas (va see, et seal polnud mul ühtegi paari kingi)...See üllatus oli minu venna koer Bäxter! Minu sõber! Olend, kes kuulab alati minu muresid/rõõme...Ja on alati õnnelik, minu saabumise üle..Ma ei saanud vastu panna..ning pidin teda kallistama ning ninnunännutama..Jep! Ta määris mu matuse seelik kostüümi ära..Pole hullu! Leidus tore inimene, kes mu riided ära pesi..Ja kell 22 saabus aeg, mil maandusin voodisse ja uinusin..
Pühapäev...Äratus jälle kell seitse! SUPER! Seitse päeva järjest ärgata kell seitse! Mõnuuus! Miks nii vara? Sest mu väljaõppe jätkus...Pärastlõunal peale õppuse lõppu...Tuli Aldo mulle järgi ning hakkasime Tartu poole sõitma..Käisime Jaanuse juurest läbi, sest mul reaalselt polnud pikka aega ei tuju ega tahtmist kellegika olla või rääkida või üldse midagi..Käisime söömas, ning Tartusse koju...Kodus hakkasin ma oma kappi kokku panema, mille olin ostnud...reedel peale Jõgevalt tulekut?..Kuid kuna terve nädala on mind ka painanud meeletud pea-, selja- ning jalavalud..Loobusin..Järelejäänud tööks on sahtlite kokku liimimine :D
Mul on kadunud isu, tuju, huvi, motivatsioon ja tahe...Ma püüan lihtsalt kuidagi need päevad kulgeda ja teha oma tööd..Kaks nädalat veel...Ja ma saadan kõik kuradile! Ronin kaevikusse kusagile ja olen :D
Üksinda oma üksilduses!
Aga mis peamine...Ma IGATSEN Sind! :( Ma ei ütle, et kahetsen oma tegusid...Sest siis poleks ma võibolla üldse enam siin, ega kirjutaks...Kuid mul on kahju, et läks nii nagu läinud on... :( Usu sa mind, siis või mitte!
No comments:
Post a Comment