Ma istun siin turnikal, kus vanasti sai koguaeg "Õuna" mängitud ja meenutan...
Me olime nii väikesed... Tahtsime kiiresti suureks kasvada, sest suurte maailm tundus toona nii uus ja huvitav. Suured võisid kõike teha ja igal pool käia. Ma tahtsin saada suureks ja näha, kuidas päriselt elu näib. Tahtsin saada ruttu suureks, et ise otsustada ja igal pool käia.
Istun ja meenutan... Nukumaja, mille minu isa koos oma venna ja isaga ehitas kui nemad väikesed olid. Siis see polnud muidugi nukumaja. Nukumajaks sai ta siis, kui mina suuremaks kasvasin. Ning nüüd.. Paar aastat tagasi sõitis üks idioot sinna majja sisse ja seda maja enam pole... Tegelt juba kurvaks teeb see...
Sügisesed õunamahla tegemised... Olin vaid mõned aastad vana, kui vanaisa mulle koduaias õunapuude vahel Suurt Vankrit õpetas... Sellised asjad ei lähe lihtsalt iial meelest... Isaga trepipeal istumised suveöödel ja tähtede lugemised... Juttude kuulamised aegadest ammu enne mind... Külalastega luurekate mängimised... Õunaraksudes käigud küla poistega... Ja muidugi üks peamisi asju mida ma igatsen on see, kui sai koos venna ja teise külalastega jalkat mängitud...
Istun ja mõtlen, kui suureks me kõik saanud oleme... Venna, õed, teised lapsed külapealt...
Ma ei tea kuidas teistega, kuid need mälestused lapsepõlvest võtan mina endaga kaasa... See oli tõesti parim aeg, kui me olime väikesed! Polnud muresid, probleeme... Iga uus päev tuli päikesega ja taas mängisid kõik koos...
No comments:
Post a Comment