Ma mõtlen ja mõtlen... Aga välja ei mõtle!
Mis toimub minuga ja minu eluga? Kas ma olen üksi? Ei! Ma ei ole üksi, kui mul on keegi kellele oma unenägudest rääkida, rääkida mina mõtlen... Kuid samas... Tahaks kedagi, kelle kõrvale õhtul voodis kaissu pugeda ja unustuda kõik möödunu.. Kellegi kõrval hommikul ärgata ja teada, et täna tuleb uus ja ilus hommik...
Seda ei juhtu vist niipea... Pean ennast enne kõvasti muutma, et keegi selline minu ellu tuleks... Ma tahan olla mina ise, kuid teistele see ei sobi... Ma olen tüdinenud sellest, et teatakse kes ja kus ma olen vaid siis, kui ollakse mingisuguses teatud olukorras või olekus... Tahan tunda midagi tõelist!
Aasta alguses tekis minu sisse väike lootus, et nüüd vist on aeg.. Nüüd ma vist olen valmis ja leidnud selle midagi väga erilist... Kuid nüüd.. Mõeldes mõödunule... Ma suudan kõik ise ära käkkida!
Ma ei kurda, et ma üksi hakkama ei saaks või midagi.. Ma saan, olen siiani väga edukalt saanud... Kuid vahel tahaks ju miskit muud...
Mul on suurepärased sõbrad! Kuid teatud inimeste tõelistest tunnetest minu vastu, pole mul halli aimugi! Tahaksin teada mida ma päriselt Sulle tähendan...
Jube raske on mul kedagi usaldada... Nii kuradi valusalt olen haiget saanud, et endal hakkab halb! Ei! Füüsiline valu, mida olen pidanud läbielama on köömes selle vaimse..hingelise valu kõrval... Armastada kedagi iga oma molekuliga... See on midagi erilist... Ma tegin seda... Saades meeletult kõrvetada! Nüüd aga teada saades, et toona oli mulnikkagi õigus.. On see valu veel valusam ja kibedam!
Ei oska enam ennastki armastada... Kuidas siis armastada kedagi teist? Et keegi seda mulle õpetaks, ei juhtu vist never! Jah! Ma armusin taas! Ja väga sügavalt! Vähem haiget minu valu seisukohast teeb see, et tean ma jubise süüdi... Topelt valu aga see, et haiget sai keegi kelle lasin oma südamesse ja ta on seal nii kinni!
Ma ei tea... Ju ma siis olen selline, selliseksnloodud ja sellist üksikhundi elu elama.. :/
No comments:
Post a Comment