HeyHey!
Ma pole päris ammu kirjutanud...
Täna siis võtsin kätte ja otsustasin midagi kirja panna, sest asju kogunemas minu sisse on liiga palju...
Käin nüüd Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis, et omandada õe eriala.Minu kursuse rühm on väga tore. inimesed on sõbralikud ja kõik suhtlevad kõigiga. Õpitakse koos, arusaamadele otsitakse koos lahendusi, segaduses aidatakse teineteist.
Võtan siis kuidagi selle septembri kokku...
Väga midagi pole jõudnud teha peale kooli....
Sepembri algus oli taas selline aeg, kus sai Viljandi vahelt käidud...
Septembri teine nädalavahetus öödus Suure-Jaanis minu vanima õe 30. sünnipäeva tähistades.
See oli väga kaunis üritus! Ma sain aega veeta oma õdedega, oma imearmsate õelastega..Nägin oma venda ja samas sain rääkida ning teada asju, millest mul polnud aimugi...
Minu õe sünnipäev on olnud 9 aastat ka minu enda jaoks väga tähtis päev...9 aastat tagasi, päev mil on minu vanima õe sünnipäev juhtus minuga midagi, mis muuti mu elu igaveseks!
Päev, kui minu elu muutus...Muutust ta just sellepärast, et pidin hakkama võitlema oma jala alles jäämise eest...Mul on siiralt hea meel, et tol ajal ei võtnud ma midagi tõsiselt ega kuulanud ümbritsevaid inimesi ja nende negatiivsust. Olnud haiglas voodihaigena juba kaks kuud...Kaks kuud lihtsalt istunud...Algselt küll ainult maganud voodis pikali...Läbides juba mitu head operatsiooni...Kuuled ühel päeval, kuidas arst teeb sinu emale teatavaks, et tüdruku jalaluud ei kasva kokku. Me oleme püüdnud teha kõik mis võimalik, kuid tulemusi pole näha. Arsti sõnad: "Me proovime seda operatsiooni, kuid olge valmis kõige hullemaks!" Mis täpendas jala amutatsiooni...Tol ajal olin ma kõiges 14 aastane tütarlaps...Sel hetkel oleksin ma pidanud mõtlema, et mu elu on rikutud! Ma jäängi ühe jalaga...Ma ei teinud seda...Miski keelas mul selliseid mõtteid mõelda...
Aeg läks edasi, arstid ei andnud alla, opereeriti veel mitmeid kordi, mõeldi igasuguseid variante..Kakas kuud peale voodirežiimi lasti mind lõpuks ka ratastooli...Sain rohkem liikuda...Kuid haige jalg pidevalt silme-ees...See oli halb...Oli reaalselt väga palju õhtuid, kus ma lihtsalt nutsingi end vaikselt haigla palatis magama mõttega, et nüüd ongi kõik..KAs nad nüüd homme võtavad selle jala küljest ära? KAs nad panevadki mulle puujala?
Mingil hetkel hakkas lootus taas kasvama...Tehti veel operatsioone...Ja siis öeldi...Et nüüdsest pean õpima uuesti kõndima ning oma jalale toetuma, et luud saaksid kokku kasvama hakata..Ma kardsin...MA mäletan seda hirmu veel siiani...Mäletun oma esimesi mõtteid voodi servale istudes ja enne püsti tõusmist..."KUIDAS? Kuidas ma saan seda teha? Kui ma tõusen ja jalale toetun, murdub mu jalg alt ära (sest ma teatsin, et isegi mitte luumurru tipud polnud kokku kasvama hakanud...peale nelja kuud haiglas)MA tõesti kartsin!"
Aga nul ju suurepäerane perekond! Kes tuletasid mulle pidevalt meelde, et ma saan hakkama, ma suudan seda ja ma tahan seda...Mu isa käis haiglas, et mind kooliasjadega aidata järjele..
Mul ei lähe iial meelest üks hetk...See oli väga ilus sügisene päev...Palati aknast paistis park nii ilus oma sügisestes värvides...Päike paistis...Võrratu! Mu isa astus palatisse ja me hakkasime matemaatika töövihikust eelmise klassi kordamisülesandeid tegema..Ma ei suutnud, ma ei osanud mitte midagi..Ma viskasin selle töövihiku vastu ust ja hakkasin nutma! Et kui rumal ma olen, ma ei mäleta enam midagi, kui ilus ilm väljas on ja et ma tahan oma koju lehtedesse jooksma! Mu isa kallistas mind seepeale kõvasti! Ja ütles, et polegi vaja seda matat teha ja kül ma varsti jooksed seal lehtedes..Mängime parem midagi! Ja võttis sahtlist kaardipaki...Ma unustasin hetk hiljem oma öeldud sõnad...Nüüd ma teen seda...Ma saan joosta lehtedes...Mu issil oli õigus! Aga minu issit pole enam...
Ma tunnen temast puudust, eriti just siis kui mul raske on...Ma olen kaotanud inimesed enda ümber, sest mul ei ole nende jaoks aega...Ma ainult õpin koguaeg...Ja siis öeldakse mulle, et aga ma ju ise valisin selle tee..Jah! Ma valisin selle tee, et aidata tulevikus teisi...Olles ise nii palju läbi elanud...Keegi ei mõle tegelikult sellee, kui palju lapsi tegelikult iga päev ühel või teisel põhjusel haiglas on...Kuid see on raske...
Mina tean, sest mina elasin selle läbi! Ma tean, mida tähendab hakata uuest kõndima oma enese jalgadega nagu väike laps...Ma tean, mida ja kui palju aitavad positiivsed mõtted...
Nii..Läks natuke teemast kõrvale..Õe sünnipäev...Kui kukkus kuupäev minu õe sünnipäevaga..Läksin ma tasakesi õe seljataha ja kallistasin teda (õde istus lõkke ääres)..Soovisin palju õnne meile mõlemale..See oli kirjeldamatult õrn ja armas hetk...Peale seda, kui õde ära kolis Tartust..ei näe me just väga tihti..Olid ajad, kui ta veel Tartus elas ja me iga nädal midagi koos tegime..Kohvikuid, muuseome külastasime..rattaga sõitmas/jooksmas käisime...Ma igatsen neid aegu..
Ma ei oska ja keegi ei suuda mõista seda tegelikkust, miks on minu pere minu jaoks nii tähtis ja alati number üks..Ma olen kirjeldanud ja rääkinud palju, mida nad on minu jaoks teinud ja mida tähendavad..Aga lõplikult ei mõista keegi...
Peale õe sünnipäeva...kool...Ja taas matused...Matused on sellised..Emotsionaalsed sündmused..Minu jaoks väga suurt rolli mängib minu isa suguvõsa...Kõik, mis on seotud minu isaga..On minu jaoks tähtis ja südamelähedane..Iga mälestus, tegevus või inimene seoses isaga...Meenutab teda..Mu onu..Isa vend..On ehe koopia minu vanaisast...Ja tol nädalavahetusel seal matustel...Tundsin ma hetkeks, et nii minu vanaisa kui ka isa on minuga...Läbi onu...See oli hea tunne!
Nädalavahetusel sain taas kokku oma mõmmikuga, keda polnud Väga-Väga kaua näinud...Ta suutis mu viia eemale reaalsusest ja kõigest pahast..Ta suutis mind raputada hingeliselt nii, et mõistsin taas, mis on tähtis..Ma olen nii õnnelik, et see mõmmik mu elus on!
Nädala keskel käisin ka maal, sest minu lapsepõlve parim sõbranna tuli Inglismaalt Eestisse...Niiiii hea oli teda näha...Meenutada olnut ja lihtsalt olla..
Järgneval nädalavahetusel olin metsas Kuperjanovlaste rajal Kaitseliiduga väljas..See oli vahelduseks nii mõnus...Saada linnast eemale..See oli...Jah..See oli hea!
Ühesõnaga minu september on olnud 90% kooli...Ja 10%...Sellest ei oska ma isegi öelda..Olen püüdnud selle pühendada oma perele..
Olete kuulnud kevadväsimusest...Kuid kas te ka teate, mis on sügismasendus? Minul on just praegu selle viimase periood...Raske on...
See on aeg, mille ma vanasti veetsin alati maal...Ma tundsin sügisvärvidest rõõmu...
Kuid praegu ei oska ma taas naeratada...Naeratada hingest ja päriselt..Igal hommikul panen ette maski ja astun vastu uuele päevale..Õhtul aga...Üksi olles, võttes selle maski eest..Näen peeglist üht väikest neiut, kes ei tea mida või kuidas edasi minna...
Mul on tunne, et minu tugipostid on langenud..Kadunud..Mõistan kui palju kannatavad lähedased minu ümber selle tõttu et minul puudub aeg nende jaoks..
Tihti leian end mõtteist...Et miks ma olen selles punktis oma eluga nagu olen....
Tahaks, et mul oleks keegi kelle juurde õhtul minna...Kallistada ja lihtsalt olla...Ma ei taha rääkida..Ma tahan lihtsalt kellekagi olla..
Aldo kolis septembri keskpaigas välja....Jah..Vahest on hea üksinda olla...Kuid mingil hetkel tekib selline meeltult üksik ja tühi tunne...Et kas ma reaalselt olengi üksi jäänud? See läheb üle...Aga tahaks kedagi ikkagi päriselt enda kõrvale...
jube jama on see...Et mõnele on Tartu nii vastumeelt...Mõnel pole lihtsalt seda midagi..Mis teda Tartusse tooks/hoiaks..Siis mõtled, et aga juu siis peab nii olema...
Ma tegelikult vist siiski lõopetan, sest jutt läheb lappesse...Ja tuju on pääris...Njamh juba pikemat aega...
Olgem musid..Ja ärgem unustagem, et iga üks teist on mulle tähtis! Ma ei pruugi pidevalt kirjutada/helistada/joonistada/uurida kuidas teil läheb...Aga uskuge...Ma tean nii mõndagi, millest ei teil ega ehk vahest ka minul endal aimugi pole*
Muahhh!!!
No comments:
Post a Comment