jupjup

Ma olen üle väga pika aja taas siin...Siin kus tunnen, et on mu koht...Aga ikkagist ei ole seda tunnet, mis oli varem...
Jube jamps on see, et kõik need 23 aastat...Olen ma olnud neil päevil siin...Kasvõi korraks...Välja arvatud see üks kord...See üks ja ainus kord kus mind siin polnud...
Jutt käib mu vanaisa sünnipäevast 25 oktoobril...See üks ja ainus kord oli see, kui olin jalaluumurruga haiglas...Ja sain telefonikõne emal peale vanaisa sünnipäeva (26.oktoobril), et vanaisat enam pole..
Kõik need aastad tegime sauna, sõime kooku, ajasime juttu...Mu elu on möödunud nii kiirelt, et pole olnud isegi võta aeg maha - mõelda ja meenutada neid aegu...Ma kardan, et kuna tegemisi on nii palju...Hakkan unustama oma vanaisa ja isa häält kui ka nägu...Ma tean, et seda ei saa juhtuda, sest nenderoll minu elus oli nii suur ja mängib ka praeguses, kui ka tulevases elus väga suurt rolli ja tähtsust!
Ma tean, et mul pole siin midagi teha....Tuleb telefonikõne, et sõidetaks mulle järgi...Aga ometi on midagi, mis hoiab mind siin kinni...
Mälestused ja kogemused/läbielamised on need, mida mitte keegi minult võtta ei saa! Seega nii palju kui võimalust...Ma meenutan ja olen õnnelik...Ei tasu olla kurb, et selliseid võimalusi enam ei tule...Vaid tuleb olla õnnelik, et mulle anti võimalus neid inimesi tunda, saada selliseid kogemusi ja läbialamisi..Ning olla nendega koos nii palju kui seda võimaldati!

Päevad on möödunud pöörase kiirusega...Kool-Kool-Kool...Igal vabal hetkel..Kool...
Aga samas..Ka päike on pilvedagant paistma hakanud juba nädalakese :P

Ma püüan kirjutada..Ja leida aega...Raske..Aga püüan..Hetkel on juba liiga palju liiga erinevaid mõtteid, et siia midagi sisukat kirja panna..