Ma olen siin mõelnud...

Ma olen siin järjepidevalt kuulanud vaid ühte laulu ja mõelnud... Millele või kellele? Paljudele erinevatele asjadele ja inimestele...
Ma siis kirjutan taas natuke... Natuke teistmoodi, sest nii tundub see veidi lihtsam..Ma tean, et sa seda loed ja loodan, et saad aru ning mõistad veidikese..
Ta armastab sind...Enda moodi...Tõesti? Sa kahtled selles? Milline on see armastus?
See on segu hoolimisest, hirmust, teadmatusest. Ja mitte kunagi ta ei ütle seda.
ent ta ise teab ja hoolib. Armastab! Omamoodi. Ta teeb sulle sõnadega haiget ja vahest isegi tegudega... Sest ta ise kardab. Hoiab eemale. Sest pole julgust end siduda. Emotsionaalselt. Ta muutub aina lähedasemaks ja siis... Babahhh... Tõukab ta su justkui eemale. Ent tegelikult tõukab ta ka ennast eemale. Sest ta lubas su enda hingele liiga lähedale. Sinna, kuhu pole ta iial varem kedagi lubanud. Ja nüüd äkki... Mis siis, kui ta selle ära kasutab? Mis siis, kui ma päriselt hoolin? Mis siis, kui tema ongi just see keda ma päriselt esimest korda elus armastan? Need on mõtted, mis tema peas tiirlevad.. Aga mis siis ikkagi on, kui nii ongi? Mis siis, kui oledki leidnud Tema, keda oled otsinud ja soovinud nii väga leida? Mis siis,kui sa omaenda hirmude tõttu teed talle haiget ja tõukad eemale?


Sa oled teda näinud! Ja nüüd arvad sa, et tead temast kõike? Kindel? Milline on tema lemmik riietus... Mis ajab teda nutma? Mille üle ta südamest naerab? Kes on murdnud tema südame? Mis ajab teda marru või mis toob naeratuse näole? Mis värvi on tema silmad? Kuidas ta suhtub sellesse, kui tema perele või sõpratele liiga tehakse? Jah. Sa oled näinud teda, tema keha ja seda mida ta on lubanud sul näha... Kuid saad sa öelda, et oled näinud tema hinge? On ta lubanud sul vaadata tema hinge? Oled sa kindel, et ikka tunned teda? On ta lubanud sul end tundma õppida? Sa ei tunne teda ennem, kui oled näinud tema hinge!