Taas maal...

Üle pika aja olen ma taas maal...Oma päris KODUS!
Siin kõndides...Sõites...Siinsete inimestega rääkides...Vaadates vanu fotoalbumeid..
minu sees on selline...Selline seletamatu tunne...Tuttava juures kohvil käies sain ma muidugi kõigepealt peapesu, et mind pole nii kaua nähtud...Kuid siis ma mõistsin, et viimasel ajal on aeg nii kiirelt lennanud, kuid samas nii pealju tegemisi olnud...
Istun, kuulan muusikat ja mõtlen...Mõtteid mõeldes, meenutades..Langeb pisar pisara järel minu põsele..See ei ole kurbusest...Kuid samas ka õnnest mitte...Siin on koht, mis iseloomustab tervet minu elu...Siin tegin ma oma esimesed sammud, miinu esimesed sõbrad...Minu hariduskäigu algus...
Kõik! Eriti vägevad lollused ja läbielamised! ;)
Kuid nii väga, kui ma ka ise ei tahaks...Viivad mõtted  ikka vaid üheni...
Ma olen nii paljust heast just siin ilma jäänud...Mul on siia kohati mõnikord väga raske tulla. Kui ma varem tulin alati suure rõõmu, ootusärevuse ja hea meelega, sest alati keegi ootas mind siin! Oli selleks siis minu vanaisa, kass või isa...Sõpradest rääkimata...Kuid tegelikult, pole enam neist kedagi!
Õhtud möödusid, kuidas? Näiteks vanaisaga teleka ees praeleiba süües või vene keelseid ajakirju võidu lugedes... Sõpradega õues jalkat tagudes või mõnd muud pallimängu... Isaga...Õhtud isaga olid need kõige paremad! Miks? Sest siis polnud kunagi igav, või üksinduse tunnet! Isaga vaatasime televiisorit, mängisime kaarte, õppisime, rääkisime juttu..Näiteks kaugest minevikust tema nooruspõlve aegadest...
Jah! :( Ma igatsen teda..Ja siin veel eriti palju! Selle kõik teeb raseks muidugi see, et iga pisike asi või nurgake on ju temaga seotud...Kus ta istus või astus.. Mis on tema ehitatud või parandatud...Mu isa oli minu üks suurimaid õpetajaid..Ja seda absoluutselt igas mõttes! Kui ma olin väike hoidis ta mind meeletult! Iga kukkumise või komistuse järel oli tema see, kes võtis mu enda põlvele või sülle ja lohutas...Puhus peale ja vähendas mu valu...Siis tuli aeg, kui sõbrad olid elu ja vanemad pahad! Koduarestid ja palju muud..Mina ei mõistnud, milleks?..Siis pidima jätma hüvasti vanaisaga...See oli vist meile perekonnas kui ka suguvõsas kõige raskem...Vanaisa kaotus lähendas meid isaga meeletult! Me hakkasime jälle kokku hoidma...Nagu mina temale, nii tema minule! Käsi pesi kätt! Ta õpetas ja aitas mind kooliasjades. Ta õpetas mulle iseseisvust. Oma probleemide ise lahendamist...Ta oli minu arst...
Vahest ma küsin endalt, saamata vastuseid..Miks ta pidi minema? Miks ta jättis mind maha? Jah...Olen sellest kõige valusamast kogmusest õppinud väga palju!  Olen õppinud, et iga päeva tuleb võtta kui viimast - kuid siiski arvestades, et ka hommik võib olla ilus..Tema kaotus pani mind enda tervisele mõtlema. Austama oma perekonda. Mõistma, et tõelised sõbrad jäävad sinuga ka peale jamasid/ebaõnnestumisi... Tema näitas, et peale vihma tuleb päike!
Ma olen leidnud inimese, kes on nagu tema oli..Omamoodi jonnakas, kena, tark, südamlik, hooliv, armastav...Oma teise hingesugulase!
Mind ikka ja jälle hämmastab tema..Taiplikus, tähelepanelikkus...Ta teab, mis on mulle oluline...Paar päeva tagasi, kui ma jälle oma mõttetes olin...Ütles ta mulle, et olen issikas :D See pani mu kohe naeratama ja tekitas hea tunde! Vanasti ma solvusin, kui kasvõi minu enda õde mulle nii ütles..Nüüd aga...On see minu jaoks suur asi! Just! Ma olen issikas! Olen alati olnud ja ilmselt ka jään!Kui ma saaksin valida oma lapsele isa...Siis selle inimese valiksin mina temale isaks! Ahjaa..Mu hingesugulane on meessoost* Aga siiski..Miks just tema? Sest ta on minu isa moodi..Ta on isa kellega oleks minu lapsel hea! Tema seda võibolla ei taha, kuid mina tean, et just tema oleks suurepärane isa!Mulle meeldib tema konkreetsus, ausus, otsekohesus...Kuid samas on ta nii armas ja hooliv! Kunagi oli üks noormees, kes minust väga hoolis! Ta ütleska väga õiged laused haiglas, minu voodi kõrval: "Sa lubad armastada, kuid mitte hoolida! Miks?" Möödunud on aastaid...Kuid iga kord mõeldes tema tollastele lausetele..Mõistan vaikselt...Ma ei taha, et keegi tunneks lisa koormat? kui minu pärast muretseb...
Miks pole minu kõrval kedagi püsivat? Sest ma olen nad kõik ise eemale tõuganud!
Kuna pean tunnistama, et minul endal pole iseendaga ka kuigi lihtne...Tean, et kellegil teisel oleks see veel rohkem võimatu! Mu seisund võib minutitega muutuda...Ühel hetkel ma naeratan ja olen täis elurõõmu...Järgmisel aga võin olla voodis pikali maas mõeldes, et miks nüüd?
See tunne..Et sind armastatakse reaalselt ja siiralt, on mulle võõras...harjumatu..Ma kardan! Kui räägin, et midagi ma ei karda...Ei surma ega muud..Siis tegelikkuses ma siiski midagi kardan...Midagi hingelist*
Kardan, et kui lasen kellegi endale liiga ligi..Keegi saab minu hingele liiga lähedale...Minu maailma...Ei tule ta sellega toime ja lahkub! Ma olen enda tervise tõttu pidanud loobuma väga paljust! Seiklustest, kogemustest, inimestest...Tegelikult, kui mul seda haigust poleks - oleksin ma vist tõesti ideaalne! :D Aga kuna täiuslikkust ei saa eksisteerida...Pean ma ka leppima oma haigusega..
Ma olen teinud edusamme..Õppides, et haigus pole minu vaenlane vaid õpetaja...Ehk on mul see haigus, kuna minu esimese vennaga läks nii halvasti..Kuigi vaevalt...
Ma tahan ka lihtsalt õnnelikuks saada! Ma tahn, et oleks keegi kes aksepteeriks seda, et ma ei ole 24/7 365 valmis voodist tõusma, naeratama ja edasi astuma...Et mul reaalselt ongi vahest päevi, kus ma ei tõuse kordagi voodist...Aksepteeriks, et ma tahan olla jube aktivist, kuid alati ei saa..Et see keegi tõmbaks mulle vahel piduri ja ütleks: "Ei! Nüüd sa võtad ja puhkad!"...Keegi, kes kallistaks ja ütleks mulle, et alati ei olegi kõik roosiline...Keegi, kes ...
Ühesõnaga see keegi: Peab mõistma mind, minu tegemisi ja ütlemisi seotud haigusega (MA ei too iial oma haigust lihtsalt vabanduseks või ettekäändeks..Kui ma juba oma haigusest räägin..Siis on asi tõsine)...Ta peab taluma minu aktiivset elu...Ja väga tihti ulle selgeks tegema, et ka suhe on tähtis! See keegi peaks hoidma mind...Armastust, hoolimist ja hoidmist vajan ma kõige rohkem - kuid ettevaatust! Siis ma hakkan blokkima :D
Minu loll komme! Täiega vastu...Ja siis poolt! Kuid olen aastatega mõistnud, kuna ja kas tõesti vaja keelduda! Kui sina oled see õige, siis usu! Peagi ma sulan! Ainult natukene kannatust ja visadust!

MA vist peaksin siinkohal lõpetama...See jutt on siin juba väga "laineline"..Ärrest-äärde... Segasumasuvila...
Seega jap..

-SaukySauky!-