Igaühe elus on peatükke, mida ta valjult lugeda ei soovi...

Minu elus on asju, millest ma ei räägi.
Enda elust. Teiste eludest. Ma hoian saladusi. Lõpuni. Ma ei räägi valust. Sellest kõige valusamast ja sügavamast. Ma ei räägi kõigist oma mälestustest. Kõigist oma suhetest. Need on kuidagi...õrnad. Need justkui puruneks, kui neist rääkida. Ja kõikke ei oskagi alati sõnadesse panna. Sest... See on olemas ja sõnad ehk oleksidki liigsed. Ma ei näita alati välja oma valu. Kuid seda valusam ta on. Minust teatakse vähe. Nii palju, kui ma ise seda soovin. Ja ometi arvatakse, et mu eluraamat on avatud ja lihtne. Kõigile teada ja selge, kuid tegelikult...


Mind pole ehk kerge mõista. Ma pole nagu kõik teised. Minu maailm pole nagu enamusel. Mul on tihti palju öelda, kuid vahel ma ei jõua mõeldagi. Ma näen inimestes head, kuid ometi kõik ei ole seda. Ma usaldan, ning saan petta. Ma armastan ja ometi olen ma ikka veel üksi. Ma seisan ebaõigluse vastu ja ometi koheldakse mind ebaõiglaselt. Ma teen palju, kuid mind ei liiguta asjad millel puudub hing. Minu maailmas on palju headust, hoolivust ja armastust. Palju lihtsust. Just see lihtsus on see, miks seda maailma nii raske on mõista.
Liisu! Sa oled alati ühe otsuse kaugusel, et muuta oma elu!