Tugev hing ja hell süda...

Tugev hing ja hell süda. Keegi ei tea, mis mu sees toimub. Väljast vaadates olen tugev. Seisan enda ja teiste eest. Astun nõrkade eest välja. Minuga hirmutatakse teisi. Nagu väikeseid lapsi kurja kommionu eest. Müür mu ümber on suur, tugev ja võimas. Ka mina paistan suurena. Isegi kui olen väike. Kuid...

Mis on minu hinges? Kes seda teab? Kas üldse on kedagi, kes seda teab peale minu? Ma olen suure südamega. Mu süda on tundnud ja näinud paljut. See on purunenud ja kokku lapitud. Ma olen nii palju haiget saanud, et vahel ainult mõtlen: jälle. Kuid ma hoian seda enda sees. Korjan ja lapin kokku. Kaotan lootuse ning siis loodan taas.

Mul on vahel nii raske, et tunnen seda koormat füüsiliselt oma õlul. Kuid see ei paista välja. See on selle müüri taga varjul. Ja siis öeldakse, et mul pole ju elus mitte ühtegi raskust. Ma oled nii vapper. Jah. Muidugi olen. Kohe nii vapper, et valin väga hoolikalt, kelle enda lähedale luban. Sest enam ei taha õhtul voodisse vajuda ja mõelda: kust kurat tuleb seda ükskõiksust ja hoolimatust? Kust tulevad need, kes lubavad mind hoida ja ometi löövad jalaga? Kuhu on kadunud headus ja hoolivus? Jah. Tugevus on vajalik. Kuid ometi on ka tugevad vahel nõrgad...

Vahel on tunne, et ei jõua...kanda kõigi muresid, mõelda teiste mõtteid, olla lõputult heas tujus, kontrollida kõike, kahetseda tehtud vigu, säästa nende tundeid, kes minu tundeid ei säästa, kuulata nõuandeid, mis käivad mu enda põhimõtete vastu, tunda end süüdi asjades, milles ma pole iial süüdi olnud.
Jah. Vahel ei jõua. Kuid siis on aeg minna lasta. Las vastutavad need, kes peavad. Las lähevad need, kes üleliigsed. Mitte ükski asi ei toimi ega tööta, kui ma kogu maailma enda õlule korjan ja ütlen: ma pean. Ei pea. Ja ega ei jõua ka! Kuid siiski avastan end mingil hetkel seda taas tegemas...

Seni, kuni ma ei tea, mis rolli ma kellegi elus mängin, on aeglane vaimu tapmine. Ma olen justkui kinni. Samas ju ei ole ka. Kes keelab mul minna ja olla ja nautida? Sest ma olen truu. Millele? Kellele? Ma nagu oleks seotud ja samas ei ole ka. Ma ei tea, kas hoida või lasta minna. Ma ei tea, kas olen oluline või olen lihtsalt kohustus. Hoolitakse minust või lihtsalt kasutatakse ära. Minu enda loal. Jah. Seni, kuni ma olen nii igaks juhuks olemas, kurnab mind. Muserdab minu hinge ja murrab vaimu. Kuid kui ma olen ainult oodanud... Mingit selgust. Aina ja aina oodanud, siis lasen minna. Lasen minna kõigi nelja tuule poole. Ju siis ei ole julgust või tahtmist või otsustuskindlust, et öelda, kes ma selle kellegi jaoks olen. Vahel peabki mõni asi lõppema pikalt. Lihtsalt selleka, et teada saada - polegi valus.