HeyHey!
Annan teile kohe teada ära, et ma kohe üldse ei ole nii positiivselt meelestatud, nagu väliselt näha võiks olla...
Olen tänaseks veetnud haiglaravil nädala...Ja siit lootuses homme välja saada, ei ole tuju kohe üldse paranenud vaid läheb aina hullemaks!
Mida siis öelda/teha või kirjutada?
Olema ausad ja ei illustreeri siin midagi - Asi on persses!
1. tüüpi diabeet hakkab nüüdseks vaikselt mu elu hävitama ja lõpetama....Kogu minu haiguste jada sai alguse 15.veebruar 2002 selle 1.tüüpi diabeedi avastamisest....
Varajane neerutüsistus....Silmad...Kõrgvererõhutõbi...Maksasuurenemine...Süda....Jalg...Psoriaas...
No mida veel? Ma ei taha/saa/viitsi enam!
Usute mind, kui ma ütlen, et see ajab mind nutma? Et olen viimased paar õhtut olnud sellises depressioonis/masenduses? Kõik näevad mind naeratamas...Kuid mis toimub minu sees tegelikult?
Ma ütlen ausalt, et tegelikult eelmisel kolmapäeval ma isegi vaikselt lootsin, et mul oleks maksavähk...Nii loll minust, eks? Ei! Kas on mõtet elada sellist elu? Ma ei usu...
Ja siis nad küsivad minult, miks mul meest ei ole? Esiteks* Kuidas leida aega kellelegi teisele, kui ei leidu seda endalegi? Teiseks* Kes kurat tahab endale sellist naist? Mitte keegi!
No comments:
Post a Comment