Ma võin ju olla ilus , Mul võib olla hea iselooom , Ma olen hooliv ja
sõbralik , Ma naeran alati , Nii palju kui võimalik , Sest mul on nii
hea , kuid keegi ei näe tegelikult mu
sisse , Ka mina olen haavatav , ka mina saan haiget Ma ei pruugi seda
välja näidata , sest mulle ei meeldi haletsemine , lohutamine . Ma saan
ise oma asjadega hakkama , ma saan oma muredest üksi jagu mul pole vaja ,
et teised minu pärast nutaks , ei ma ei taha seda , ma võtan elult kõik
mis võtta annab , mul on hea elu , kuid kui minuga halvasti käitutakse ,
käitun mina ka . Ma võin ju olla vastikum kui keegi teine , aga te ei
tea seda . Te näete ainult väikest tüdrukut , kes naerab ja naeratab
päevad läbi aga te ei näe selle väikse tüdruku sisse kuigi te võiksite .
Ka minul on süda millele on palju kordi haiget tehtud , ja on haavu mis
ei parane kunagi , isegi kui homme jälle naeran . Mu süda valutab
ikkagi , nii kaua kuni keegi selle terveks teeb , nii kaua kui lõpuks
suudab mu haavu parandada.
Ma olen jõudnud taas...Täpselt kolma aastat hiljem sellesse punkti, kus kõik minu ümber on nii must ja pime...Kus päikest ei näe ja naermiseks puudub jõud...
Mis nüüd siis toimub?
Ma tegin ühe vea. Ma tunnistasin iseendale, et ma olen väsinud/tüdinenud ega jõua enam. Peale seda ülestunnistust iseendale hakkas kõik allamäge minema..
Ühesõnaga on mu tervis läbi. Kui ma kolm aastat tagasi oma isast ilma jäin, lubasin ma endale kui ka oma isale, et ma püüan olla tublim. Lubasin end hoida. Kuid mitte enda pärast! Ma lubasin seda oma ema nimel. Ma tegin seda, et mu ema täielikult ei murduks. Mina ju olin iga päev tema kõrval. Mina nägin kuidas ta seda kõikke läbielas, mida ta mõtles või tegi. Ma ei saanud lubada, et minu emaga midagi juhtuks. Seega ma võtsin ennast käsile. Ma hakkasin rohkem pingutama oma tervise heaks.
Praegu, olles selles punktis kus ma viibin kolm aastat hiljem, peale lubaduse andmist...Ma tahaksin võtta oma lubaduse tagasi. Kui ei saa!
NiiNii..Mu tervis on läbi! Ma muretsen ise kõige rohkem selle pärast, kuid oma ema olen sunnitud tevitama sellest, mida arstidel käies kuulen...Olen oma emasse lasknud paanika.
Mul on raske! Ma tõesti ei jõua! Peale minu enda jamasid sain teada...Kui sügisel kuulsin ema infarkti ohust (mis on minu juuresolekul ka peaaegu juhtunud), et tal on kasvaja mis vajab kiiret eemaldamist (pidi liiga suur olema). Ma tahan olla kodus, tahan olla oma pere läheduses, ma tahan nautida igat võimalikku hetke nendega.
Niisiis..Diabeet on see number 1, millest siis tulevad kõik järgmised probleemid...Mul on psoriaas, varajane neerutüsistus, kõrgvererõhutõbi, infarkti/insuldioht, pimedaks jäämise risk/oht...Nüüd see nädal sain teada, et mul on refluks (ehk minu söögitoruklapp ei sulgu täielikult nagu normaalsetel inimestel). Refluksi suurim risk on see, et kuna maomahl tuleb ülesse, võib see tekitada söögitoru põletiku. Hetkel mul küll seda põletiku pole, kuid kui see peaks tekkima - kujutate ehk ise ette mis siis saab, kui sa enam oma söögitoru kasutada ei saa...
Ja siis veel hambaarst...Olin pool aastat hambaarsti järjekorras igemepõletikuga...Nüüd on asi läinud väga kaugele...Põletik on läinud liiga sügavale. Ei ole tore uudis teada saada, et võid kõige mustema tsenaariumi korral eluga hüvasti jätta või arvestada näiteks tühja "sahtliga". Oma emale helistades ja selle uudise teatavaks tegemisel..Nutsime mõlemad kummalgi pool telefoni..Järgnes pikk vaikus.. Kõik on ju peaaegu et puhta perses?
Olen koguaeg harjunud, et mu veresuhkrud ja diabeet on korrast ära...Nüüd, kui ma olen seda kõikke ilusana hoidnud, pingutanud...On kõik muu puhta perses!
Vast saate aru, miks ma ei naerata enam nii palju - ma ei oska enam leida põhjust naeratamaks. Kui terve mu elu pon perses diabeedi pärast, millega kaasnevalt kõik muud haigused....
Mulle on öeldud, miks ma siia ilma sündisin, mis on minu eesmärk siin elus ja veel palju muud...Ma olen võtnud seda kõikke kuulda, õppinud sellega elama ja aksepteerinud oma haigust, kui enda sõpra. Diabeet ei ole haigus. Diabeet on minu jaoks kui sõber. Sõber kellega ma koos elan juba poole oma elust. Ta õpetab mind. MA ei saa muuta oma haigust olematuks. Ma ei saa seda muuta, ma pean sellega leppima!
Kuid nüüd, mil diabeet on kontrolliall...Lähevad kõik muud organid ja asjad..
Ma olen väga tujukas, vingun, virisen, suhelda ei taha, väljas käia ei taha, naeratada ei suuda...Mul on raske! Ma tahan, et see üks inimene tuleks minu juurde...Hoiaks ja kallistaks mind! Ma vajan teda!
Ma ei saa teda enda juurde tuua, ma pean leppima sellega...Olgu see siis nii talumatult valus ja raske..Ma pean sellega leppima ja lepin!
Olen pidevalt kodus, sest mul on ääretult raske kodust ära minna...Mul on süstid, mul on reaalselt peotäis tablette vaja päevas sisse võtta (ehk nende kaasas taasimine on tüütu), pluss muud medikamendid...
On kaks asja millest mul pole kunagi meeldinud rääkida 1)Tervis ja 2)Töö...
Ma ei salli haletsust/muretsemist/paanikat nimetagem kuidas soovite...Ma ei salli seda!
Ma tean, et minu kõrval ja minu elus on inimesed, kui mul neid vaja on...Või noh..Ma tean, kes on minu kõrval kui ma neid vajama peaksin! Ma tean, et nad on olemas! Olgugi, et olen olnud ja olen ka praegu täielik mõrd ja nõme inimene..Nad on jäänud! Ja see tähendab mulle meeletult palju!
Ma vabandan nende ees! Ma austan neid! Ja ma hoolin neist!
Need inimesed teavad, et kui neil on mind vaja - olen ma olemas. Ma ei käi ega küsi iga päev kuidas neil läheb. Käitu inimestega nii, nagu sa tahad, et nemad sinuga käituksid...Nii ma siis püüangi käituda...
Aga ma ei jõua enam...Ma olen kõigist ja kõigest väsinud...Jaks on otasa! Motivatsioon on otsas! Tahe on kadunud!
No comments:
Post a Comment