Jajaa!

Pole ammu kirjutanud..
NiiNii...Kolmapäeval oli mul siis eksam. Taotlesin noorsootöötaja osakutset tasemele 6. ehk siis laagrijuhataja osakutset.
Vastus tuli päris hea! Tegi minu laupäeva kohe palju palju "rõõmsamaks"!
Eksamiga tõendasin ma ära noorsootöö korraldamise, turvalise keskkonna tagamise kui ka kutset läbiva kompententsi. Mis siis aga valesti läks ning miks ei saanud kutset?  Puudu jäid mõned punktid administreerimise ja juhtimise kompententsi osas. Seadused* TORE! Pole hullu! Eksami maksumus 80€, mis ta siis ära ei ole. Tuleb kordus eksamile minna.
Kuid väga musta auku see uudis mind ei saatnud, sest enne selle teate saamist sain KHK paberi, mis tõendab minu pädevust müüja- ja kliendikeskses teeninduses ehk teisisõnu on mul paber töötamaks müüja- klienditeenindajana.
Laupäeva õhtul otsustasin minna Mustvee koju, et oma masendusest mitte päris lolliks minna...
Kõik oligi ilus ja kena..
Öösel tegin siis ühe telefonikõne, et soovida kena ööd ning minna tuttu. Liisu! Ära öösiti inimestele! Saada smsse :D
Ühesõnaga jah. Kõne tagajärjel tuldi mulle Tallinnast järgi. Jumala segane. Sõitis öösel Tallinnast Mustveesse minule järgi.
Loomulikult mulle ju meeldib selline asi, aga jamh..Miks öösel? Tervis annab kohe märku, kui resiim paigast loksub.
Ühesõnaga see salapärane inimene oli Aix* Kohale jõudes...Ei läinud me Tartusse nagu plaanis oli ja ma kodustele ütlesin...Me läksime Pärnusse. Tallinn-Rakvere-Mustvee-Jõgeva-Põltsamaa-Pärnu Ohissand!
Okey...See selleks...Jah...Mida nüüd öelda/kirjutada...Pärnus..Kõigepealt siis mainin, et olles omanud uut telefoni täpselt nädala jäin taas telefonist ilma. Kuidas? Täpselt nii nagu eelmisest. Kukkus maha ja kohe katki. Ekraani puutetundlikus kadunud. Seekord oli asi veits hullem, kuna telefoni ekraan oli klaasipuru täis. Eelmiselt tuli lihtsalt killuke nurgast ja vsjoo..Sellel aga jumala sassis.
Nii...Tuppa ja voodisse...Liisu oli magamata ja väss...
Magada ei saanud...Rääkisime Aixiga pikalt ja igasugustel teemadel. Liisul hakkas seest keerama..Tere hommikust! Oli seda vaja? Noup..Aga ikkagi...
Bussi peale, millega plaanisin Jõhvi sõita ma ei jõudnudki..Pole hullu..Siis jäin lõpuks magama..Vahelduva eduga. Kunagi oli mul selline teema, nüüd tulnud tagasi..Milline? unes ma võpatan ja plaks - üleval! See on väga vastik tunne, sest see hirmutab ja ehmatab samaaegselt. Sa hakkad just magama jääma ning siis võpatab terve sinu keha. Kahtlane*
Lõpuks üles ärgates suutis Aix mulle banaan sisse sööta (ma reaalselt ei tahtnud süüa, aga no sööma peab). Vaadates bussi aegasid, tegin avastuse, et Pärnu-Tartu on bussiliiklus peaaegu et olemata. MISMÕTTES? Suve pealinn ja Ülikooli linn...Bussiliiklus olematu? Ebanormaalne!
Telefoni pole, numbreid/kontakte pole..Oli vaja mõelda..Kuna mul on hunnik tablette vaja võtta ning süsti, mida õhtuti teha...Oli vaja leida viis minemaks Tartu. Jah. Aix pakus välja, et Pärnu EMOst vb saaks...Kuid mul on kogemusi, kus haiglas olles (ravil viibides) on mul ikka endal tabletid pidanud kaasas olema. Sellistel hetkedel mõtled, et naada mulle üldse neid tablette ja süste vaja? Miks ei võiks olla ma täiesti tavaline? Siis võite ise ettekujutada kuhu mu mõtted ja tuju rihivad....
Öeldakse, et haigused ei tohiks takistada elamast sellist elu mida soovid...Täisvärtusliku elu... Jah! Tegelikult võttes pole mul ju midagi viga? Kaks kät otsas..Kaks jalga all (õnneks)! Kõik muu on ka olemas, kuid üks imepisike tegur..kõhunäärme mitte töötamine nii nagu võiks...Võib tervet elu muuta.. Jah olen õppinud, et selline ongi minu elu...Olen tekitanud oma mugavustsooni, harjumused ja käitumismustri vastavalt oma haigusele. Näiteks: kui mul on halb, siis kõige paremini tunnen ma ennast kodus. Ma ei saa ega oska seletada, et miks? Kuid nii tavaliselt on, et kui mul reaalselt on väga kehva olla...Siis minu enesetunnet parandab kodus olemine. Ma tean, et minu sõbrad/tuttavad/lähedased ei lase minuga halba juhtuda ükskõik kus ma ka poleks, kuid rahu minu enese sisse toob kodu.
Võibolla ma tundungi kui väike laps, kuid minu kindluse tagab minu kodu.
Aga jätan nüüd selle teema...
Ah jah..Neljapäeval käisin taas EMOs :D Äkiline iiveldushood jälle. Proovid ja kõik muu ka. Saadeti perearsti juurde, niisiis ma täna (teisipäeval) käisin pereasrsti juures.
Perearsti juurde pidin minema, et gastroskoopiaks aega saada ehk inimese keeli mõõga neelamiseks. Sain.
Neljapäeva hommikul siis mõõka neelama. Tegelikult ei taha...Väike "hirm" on ka. Selle enesetunde pärast, mis sellega kaasneda võib mutte protsetuuri enda ees.
Rääkides perearstiga pikalt, mida ma tavaliselt ei tee. Lühike ja konkreetne jutt on tavaliselt.
Mainisin nii naljaga, et mu tuttavad küsivad ka-on mõni päev, kus ma ka terve olen?
Oli tegelikult hea kuulda seda lauset: "No jah. Asjad on nii, et me mõlemad sinuga teame, et suhkruhaigusega ei saa sa kunagi täitsa terve olla. Igasugusteks üllatusteks peab olema valmis"
Samas kuidas sa oled valmis? Ei saa olla ju. Jah ma tean, et füüsiline aktiivsus ei saa mul olla liiga aktiivne - veresuhkur kukub alla. Samas jube tüütu on see, et kui peab koguaeg igalpool ja alati oma tavaari kaasas tassima...
Otsin tegevusi, et just nimelt oma haigusele mitte mõelda ja nii palju "keskenduda". Kui aga sellest piudevalt rääkida, selle kohta kuuldes, või probleeme läbielades aga tuleb kõik meelde ja nagu meelega kisub kohe sinna tumedamasse kohta...
Ma püüan olla positiivne, särada ja nautida elu..Kuid andestaga...Ma ei jõua iga päev naeratada! Eneselegi märkamata tõmbun oma kookonisse ja tahan olla üksinda...Kuni tuleb keegi, kes seda märkab mainib..Ning mida teeb Liisu? Ronib sealt kohe kohe välja, selleasemel et rahulikul oma aeg ära passida ning hiljem naeratusega jätkata..Jääb "puhkus" poolikuks...Mul on väga väga palju tuttavaid..Lapsepõlve kaaslased teavad seda, kuid hilisemad tuttavad mitte. Kui Liisu tõmbub eemale ja endasse...Las ta olla! Tal on kõik korras...See on moodus võtmaks aega iseendale. Liisu toibub ja võtab ise taas ühendust. See nõuab vahepeal ehk liiga palju aega (kõik oleneb, kui kaugele Liisu asjadel minna on lasknud), meeletut kogust kannatust, ning tähelepanekut*
Ma olen alati välja tulnud ning hakkama saanud oma probleemidega (need probleemid on minu sees ja minu endaga), probleemid teistega lahendan - püüan lahendada koheselt. Eneseanalüüsi oleks vaja...Väga väga põhjaliku, sest vahel oilen ma iseenda peale meeletult marus ja arusaamatuses, et miks ma nii või teisiti käitun...Nii olukordade, kui ka inimestega..
Mulle tundub hetkel mõeldes sellele mis kirjutanud olen, et siin pole mitte midagi normaalset või midagi ütlevat kirjas...Seega ma praeguseks lõpetan, et asja mitte enam segasemaks ajada..