Väike tagasilöök...

Ma ei tea enam... Kas mul hakkabki nii olema, et 9.03 kui mu isa suri ja 14.03 kui ma viimast korda oma isa nägin, on mu elus mustad päevad?
Kas ma olen reaalselt masenduses, depressioonis või ei oska lihtsalt õnnelik olla?
Miks ma tunnen, et olen nii halb inimene? Ma tahaks olla taas see väike plikatirts kellel oli kõigest ja kõigist kama kaks! Hetkel ma vihkan seda, et mul pole päris oma "kodu", et üle 75% minu päevast röövib töö, et mu töö on kohati nii raske ja pigem just vaimselt-mitte füüsiliselt... Töõ, mille tasu pole vastav... Kuid see on võimalus teenida ja maksta oma arveid ise... Töö mida ma oskan ja mida mulle võimaldatakse... Vihkan oma keha ja tervist! Vihkan, et olen haige ega suuda elada ja teha kõikke nagu tahaksin! Vihkan, et olen nii jonnakas, tujukas, terava keelega, liiga otsekohene seal kus pole vaja ja nendega kes seda ei vääri! Kui kõige selle peale mõelda, mis minuga toimub ja mida arsti on rääkinud... Vihkan, et ühe naisterahva põhilisi unistusi minu jaoks maa alla astuti... Tundub siiski õigem ehk olema olla üksi? Ma vihkan end, kui kellelegi liiga teen! Ja liiga teen ma tavaliselt siis, kui olen ise nõrk ja haavatud. Sellega kaotan inimesi enda kõrvalt... See on minu kaitse, kuid miks nendega kes pole süüdi? Miks kannatavad need, kes ei puutu üldse asjasse?
Kui kõik on metsas... Igatsen issit! Tema oli minu kõrval ega saanud kuhugile kaduda - veri on ju paksem kui vesi ja ühendab igaveseks! Ma teatsin kuhu minna, kus lihtsalt olla... Ennast laadida...
Miks pidi Alo kolm aastat tagasi mu ellu tulema ja mind takistama? Ma saaksin praegu olla seal, kuhu kõige enam sooviksin...
Ma ei oska lasta endal õnnelik olla ega õnnelikuks saada... Ma ei oska vist enam võidelda...
Mul on raske ja mul on valus!
Ma armastan neid inimesi, oma peret ja sõpru, kes hoolimata minu jube keerulisele iseloomule ja kohati vastikule käitumisele - on minu kõrval ja eriline suur kummardus nende ees, kes kihe jalga ei lase vaid võitlevad ning püüavad mind paremaks inimeseks teha!
Ma ei taha tunda ennast üksinda! Tahan olla õnnelik ja armastada, olla armastatud!
Aga nüpd aitab! Kuna kell on palju ja Liisu on jubedalt palju ülemõelnud...läheb ta nüüd tuttu ära!
-SaukySauky-