Naistepäeva kokkuvõte...
Tööl läks normaalselt..Kaks õpilast kinkisid mulle kommi...Töökaaslane Siim tõi (ise käisin järel) kaks roosi ja kommikarbi...
Esimeseks soovijaks "Head naistepäeva!" oli minu kallis mees...Siis töökaaslane Heikki, Kristo, Aldo, Tom, Toomas ja siis lisandus sinna õned nimed veel...
Peale tööd tulin ma koju...Helistas kuller, et mulle on lilled...Kulleri mure seisnes selles, et aadressiks oli minu töökoht, kuid mina olin juba kodus...Andsin koduse aadressi ja leppisime kokku...Kuller toob siis, kui ta jõuab...
Mõned tunnid hiljem andsin kullerile teada, et mu plaanid muutusid...Lähen ise kodust ära, kuid kodus on inimesi, kes saadetise vastu saaksid võtta. Ma sisimas ju teadsin, kust see saadetis pärineb ;)
Ühesõnaga, minu plaanide muutus? Aldo ja Siim olid ühel hetkel minu kodu juures ja hakkas tripp Võru poole... Esimene peatus Lõunakeskus, oli vaja küünlaid osta... Seejärel Statoilist kiire kohvi ja sõitt Võru poole...
Võrus sain Jaanaga kokku, et anda talle sõbrapäeva kingitus üle. Jah! Sõbrapäeva kingitus. Sõbrapäeval pidi meil sõprusringiga kokkusaamine/istumine olema, kuid see jäi asjaolude sunnil ära.
Peale Jaanaga väiksemat sorti vestlust, liikusime Sandri juurde (Minu ja Aldo ühine sõber). Sannuga ka juttu puhutud, sünnipäeva puhul õnne soovitud ja sõit edasi...
Sõit Kaagjärve...Minu kodukohta...Seal oli mul väga raske olla...Vaimselt raske..Mälestused...Meenutused...Üleelamised...
Kaagjärves saime kokku minu Sandri ja Jääkaruga aka Alariga... Rääkisime veits juttu ja Valga poole...
Valgas Statoili söögi/joogi peatus..Ja...Surnuaeda issi juurde...
Tegelikult oligi kogu selle tripi mõte minna Valka surnuaeda, sest täna on tema 3. surma-aastapäev...
Jah! Sain nutta ning see oli hea...See rahu ja vaikus, mis seal surnuaias valitses..Ma nautisin, ma tõesti nautisin seda...Ma tundisn, et mul oli seal hea...See oli selline südamerahu, mida tundsin ma vanasti maal oma maja ees istudes kas siis varahommikuti, või hilkisõhtuti..Ma tundsin ennast nagu kodus...Viimasel ajal on see kodutunne nagu tahaplaanile jäänud, et mitte öelda "peaaegu et kadunud"
Peale surnuaeda kohe Tartu koju tagasi... Mõni sõna juttu oma kõige kallimaga ja juba ma tudusin!
Tänusõnad siinkohal Siimule ja Aldole, kes võimaldasid mulle selle käigu oma issi juurde!
AITÄH!
-SaukySauky-
No comments:
Post a Comment