Annaliisa

Mul on vist lihtsam teha enda elust kokkuvõte siia. Miks? Kuna ma ei räägi endast väga...
Ma sündisin 1993 aasta 20 jaanuari külmal hilisõhtul kell 23:00 Valga haiglas.
Alates 10 elukuust on mul olnud iga talv kopsupõletik ja köha.
Ma sündisin väga armastavasse perre viienda lapsena. Mul on kaks suurepärast õde ja üks vend. Nüüd tuleb küsimus, et kuidas ma siis viies laps olen? Meie pere esimene laps, minu vend Jaanus uppus 2,5 aastaselt kodu juurde tiiki. Ma ikka aegajalt mõtlen, et milline vend Jaanus oleks olnud, kuidas me läbi oleksime saanud jne.
Olles kolme aastane, jäin ma ilma oma armsast vanaemast (isa ema), kes elas ka Valgamaal.
Aastad möödusid... Lasteaed sai läbi, tuli aeg minna kooli. Käisin 4 aastat Kaagjärve LA-AK... Ema oli klassijuhataja. Mu ema on elukutselt õpetaja.
Saabus 2002 15.veebruar, mis muutis mu elu igaveseks ja keeras kõik pahupidi! Mul diagnoositi 1.tüüpi diabeet! Sellega tuli mu ellu hunnik süstimisi, toidu jälgimine ja pidev kord! Mu isa oli sel ajal minu põetaja. Igal hommikul süstis ta mind, tegi hommikusöögi... Käis koolis mind süstimas ja tegi kõike sellega seotud toimetused! Ma igatsen teda! Miks? Sest tema hoidis mind elus! Mitu korda päästis ta mind surmast. Kodus koomasse langedes oli üks süst, mida tuli teha, et mind turgutada... Tema oskas seda! Esimesed aastad olid rasked, sest iga kuu oli tagasilööke ja koomasse sattumiai. Haiglas ärgates olid minu kõrval minu vanemad. Palun andestust kogu selle südamevalu pärast, mida neile tekitasin!
Kui olin viiene, juhtus minu isaga midagi ja, et kutsusime kiirabi. Siis olin mina see, kes istus tema kõrval ja hoidis tilgutit! Kirjutada enda suhetest isaga peaksin tegema eraldi postituse...
Peale algkooli pidi minema linna kooli. Linnas sain tunda klassi kiusamist ja palju negatiivsust.
2007 aastal pandi Kaagjärve kool kinni, kus ema õpetaja oli ja ta asus tööle Tartu Herbert Masingu Kooli. Õed olid ammu Valgast ära kolinud ja jäin Valka isa, venna ning vanaisaga. Maal on meil talu ja korter, mõlema vahe 2km. Mina elasin vanaisaga talus ja vend koos isaga korteris.
Kõik oli hästi! Üks päev bussiga koolist koju sõites, küsis Sanku kütteraha, et bagiga sõita. Andsin 25 EEK... Tingimusel, et Sanku mind ka õhtul sõidutab! Kokkulepitud!
Õhtu oli käes. Olin korteri juures. Ema oli ka parasjagu maal. Rumal! Ema käskis õhtul koju süstima minna ning magama.. See oli teisipäev. Minu vanima õe sünnipäev, kes sel ajal Floridas oli.
Õhtul ei läinud ma koju, vaid bagiga sõitma... Sõit lõppes minu jaoks lahtise sääreluumurru ning peaverejooksuga. Lõpetasin TÜK Lastekirurgias....

Haiglas veetsin ma kokku 6 kuud. Ma ei kahetse seda aega! Miks? Sest tänu sellele sain palju häid tuttavaid. Ma õppisin nii mõndagi. See kogemus aitas mul saada tugevamaks, enesekindlamaks! Haiglas sain ma nii omaks, et võib öelda - olin VIP! 😎
Sain valida voodikohti, puldiga voodi. Aknalaud oli minu, sest minu voodi pidi alati aknaall olema. Aknalaud oli tavaliselt kaisukaid täis, samas ka arvuti kõlarid, et kuulata üksi olles muusikat. Tihti sain üksi palatis olla. Sain kõigiga hästi läbi! Esimesed kaks kuud möödusid voodis võideldes, et jalg alles jääks... Järgmised kaks ratastoolis ning viimased kaks uuesti kõndima õppides. Reaalselt!
Üks kõige valusam.löök sel ajal haigles olles, oli telefonikõne emalt oktoobri kuu lõpus! "Oled sa palatis üksi? Ole nüüd rahulik! Vanaisat pole enam!" Kujutate minu emotsioone ette, kui oled vanaisaga kahekesi elanud ning siis saad teada, et teda enam pole? Telefon kukkus ratastooli juppideks! Pisarad voolasid ja karjusin hüsteeriliselt! Ma olin kaotanud oma ainukese vanaisa ja samas ka suure sõbra! Langesin mõneks ajaks masendusse...
1.novembril olid siis matused - pika anumise peale ja lubaduse andmise, et seon kodus oma jalga ise, laati mind matustele.
Tõeliselt raske oli! Maale jõudes ei lahkunud ma enne südaööd kirstu kõrvalt... Ma lihtsalt istusin tunde oma vanaisa kõrval, nutsin ja vaatasin seda rahulolevat naeratust tema näol... Olime isaga nii läbi! Isa püüdis olla tugev, kuid nüüd saan öelda, et tean mida tundis minu isa tol ajal... Aasta möödus... Asusin õppima emaga samasse koolimajja. Olin klassi parim õpilane, ÕE president ja muidu tubli...
Keskkooli viimases klassis olles, naistepäeval... 4 kuud enne kooli lõpetamist, Pidin jätma hüvasti oma isaga!
Miks isaga lahkumine nii raske oli? Olime suurimad sõbrad ja rääkisime, et peale kooli lõpu kolin tagasi maale ja lähen tööle... Isa ütles, et enne tõestaksin kooli lõpetamist.
Peale isa surma hakkas raske töö! Kooli uurimistöö sai valitud tema pärast "Kaagjärve kool, minu pere kool". Selles koolis õppisid minu vanaema, vanatädi, onu ja isa... Valisin selle teema, et kuulata isa meenutusi ja läbielamisi.. Aga jah.
Gümnaasium sai edukalt lõpetatud! See oli lubadus minu isale! Siis olin ma nii suures masenduses ja depressioonis, et keeldusin edasi õppima minemisest! Sain oma THMK sse abiõpetajaks. Nüüdseks olen sellel ametil kolm aastat töötanud. Sügisest ma seda tööd enam ei jätka. See on väga palju minu nii vaimsele kui ka füüsilisele tervisele.
Plaan on minna õppima tervishoiu töötajaks. Miks? Sest täpselt poole oma elust olen pidanud elama väga raske haigusega. Tänu oma kogemustele ja läbielamistele olen saanud väga palju teadmisi just sellel alal. Ja minu suur suur soov on siiski teisi aidata!
Olen alates 2000 aastat ka seotud Kaitseliiduga. Nüüdseks on Naiskodukaitsja ja seal kuulun ma ka esmaabigruppi.
Kuhu olen ma praeguseks jõudnud?
Mul on armastav ema, vanaema, kaks suurepärast õde, vend ja kaks onu. Loomulikult ei tohi mainimata jätta ka kahte imearmast neiut, kes on minu õe tütred. Õed on mulle alati toeks olnud, kui mul neid vaja. Ema on alati olemas! Vanaema on pidanud meeletult palju kannatama just minu haiguse pärast (sest töötas TÜKs). Mu ema vend on asendanud isa, kes lahkus minu juurest liiga vara. Miks ma oma vennast nii palju ei räägi? Kõigepealt-minu vennast kallimat poissi mul pole. Me ei suhtle vennaga, ei tee koos midagi. Meie suhtlemine on väga keeruline. Ma armastan teda ja tean, et kui väga ka tema minust tegelikult hoolib! Kui suhtlemine on selline nagu ta on...
Jah nüüdseks olen ma 23aastane, elan oma ema, vanaema ja onuga ning mul pole omanpoiss-sõpra.
Olen aru saanud, et üksi on kergem hakkama saada. Ma ei pea muretsema, et kuidas mu haigus minu suhteid mõjutama peaks.
Olen saanud tunda tõelist sõprust, armastust ja hoolt! Olen tänulik iga kogemuse, läbielamise ja tunde ees, mis ma olen tundnud! See kõik on teinud minust tugevama ja julgema inimese. Peale isa kaotust olen õppinud väärtustama neid inimesi, kes on minu kõrval vaatamata kogu sellele raskusele. Olen õppinud kuulama oma sisemist häält. Õppinud, et kõigile ei saa alati hea olla. Tuleb alustada püüdlusest iseendaga hea olla! Kui minu halbade külgedega ja halvemate aegadega hakkama ei saada - pole põhjust oma parimaid omadusi näidata!
Mu enesehinnang oli kaua väga madala, kuid nüüd mõistan, et olen täpselt sama eriline nagu iga teinegi!