I tüübi diabeet ja Liisu

Olen juba mitu päeva mõelnud, et see on küll minu blogi, kuid minu põhihaigusest pole ma rääkinud.
See otsustasin teha ühe sissekande oma haigusest, mis on muutnud minu elu.
15.veebruar 2002 avastati mul juhuslikult I tüüpi diabeet ehk suhkruhaiguse raskem vorm.
Alustuseks ütlen ära, et kui ma ise vihkasin ennast ja enda elu algus aastat selle haiguse pärast, siis nüüd olen õppinud, et just see ongi minu elu!
Esimesed aastat olid nii minule endale, kui ka minu perele väga rasked. Kõik need mõõtmised, süstimised, söömiste jälgimised, füüsiline aktiivsus... Kõik oli raske! Õnneks oli mul isa, kes seda kõike jälgis ja mind hoidis. Jah! Tunnistan, et alguse aastatel proovisin ma endalt elu võtta, mõngides oma haigusega ( süstides rohkem, kui vaja). Õnneks ei läinuf läbi.
Millest mul kõige rohkem kahju on? Mitte selles palju olen haiglas pidanud olema, koguaeg süstima... Vaid sellest, kui paljust olen pidanud loobuma oma haiguse pärast!
Esimesed aastad olid rasked, sest olin pmt iga kuu haiglas! Olen olnud koomas rohkem kui 10x... Lõpuks otsustasime perega, et ei loe neid kordi enam. Olen kukkunud kokku kesest muusika tundi. Hommikuks peast ära keeranud...
Vastik! Ma ei saa mitte kuhugile minna, ilma et mõtlesksin läbi kui kauaks, kui kaugele, mis võimalused? Miks ma alati nii palju küsin, kui kellekagi kuhugile mineks on, ongi sp et teaksin mis süstid kaasa võtta, kas peaksin midagi süüa kaasa võtma, on mul glükoosi vaja? Ma pean oma käigud 10 käiku ette mõtlema...
Mulle meeldiks väga ringi seigelda nagu varem, ilma et peaks mõtlema kuidas või mida? Kuid ma ei saa... Mu tervis on suhteliselt väga läbi... Üks magamatta öö võib mulle väga palju maksma minna. Viimasel ajal on asi järjest hullemaks läinud... Miks tahan ma kodus ööbida? Sest kodus on kõik teada ja tean täpselt kuidas käituda, kui midagi peaks olema. Kodused teavad kuidas minuga käituda kui midagi peaks juhtuma... Nad püüavad võtta mind kui tervet inimest, kuid siiski arvestavad minu haigusega. Mulle on väga palju öeldud, kui vastik, egoistlik ja mõtlematu ma olen... Seda kõikke minu haiguse ja tervisliku seisundi tõttu...
Pole saanud sõpradega olla, perega väljasõitudel käia jpm...
Ma ei kurda tavaliselt, sest see ei meeldi mulle... Kuid kui pean ütlema, et põhjuseks on tervis... Tunnen ma ennast veel halvemini!
Iga kord, kui asjad ei lähe nii nagu nad oleksid võinud sp et põhjuseks on diabeet... Sooviksin ma lihtsalt olemata olla! Ma ei räägi oma haigusest, sest mul endal on ka jube raske...
Ma pean jälgima oma sööke/söögikordasid, ma pean ennast pidevalt ka vastavalt sellele süstima, ma ei saa teha liigselt sporti, ma pean saama ennast korralikult välja puhata... Ometi on kordi kus ma kogu selle kõrvale jätan, et teha midagi omale kallite inimestega - hiljem valusalt makstes...
Mind ja minu elu on raske mõista... On! Kuid minul endal on nii raske elada!
See pole halamiseks, vaid oma maailma teile näitamine...
Küsimusi haiguse vm kohta? Lisa kommentaar...
-SaukySauky!-