Tere fantastilist kolmapäeva!
Kuna tegemist on minu ja ainult minu blogiga, võin ja olegi suht otsekohene!
Igal hommikul mõtlen, mis toredat siis täna toimuma hakkab?
Mõnda aega tunnen, et asi kisub väga perse!
Esmaspäeva õhtu lõpetasin nutmisega, enda lolluste pärast, mis pole olnud tahtlikud ega teadlikud..
Teisipäeval pidin kakluses olema kuni kiirabi ja lõpuks ka politsei saabumisteni... Töö on selline, mis seal ikka teha!
Ja täna? Kirss tordile! Mul on suur risk infarktile ja insuldile! Ma juba ootan, et saaksin päris "oma koju" kolida ja aja maha võtta!
Ma ju tean, et mul on inimesed, kes mind toetavad... Kuid praegu tahaksin nii väga ühe inimesega rääkida...kuid ei! Ma austan tema soove ja enne reedet ma seda ei tee! Nii valus ja raske see ka poleks...ma saan hakkama! Ma teen seda! Lihtsalt...ma ei oska vist enam üksi selliste asjadega toime tulla! Ma olen alles 23... Ja juba selline värk? Ma ei vaja haletsust ja kaastunnet... Ma lihtsalt vajsn kindlustunnet, et ma pole üksi... Kurb... Aga nii on!
No comments:
Post a Comment