Naistepäev...

Alustuseks tahan ma vabandada, et ei ole kirjutanud....

Teen väga kiire kokkuvõtte... Jaanuar oli kiire ja möödus märkamatult...aasta algus, sünnipäevad...Sinna kuulub ka minu enda sünnipäev...Veebruar...ema sünnipäev, puhkus Pärnus...ja muidu seiklemised...Veebruaris ei tohi unustada tüdrukuteõhtut ja pulmi! Pulma aitan pikendada mina järgmise aasta jaanuarikuuga...Nimelt lubasin noorpaari jaanuaris kelgutama viia ja garanteerida lume! Saab tehtud...Pole veel minu elu ajal juhtunud minu sünnipäeval lumepuudust olema*

Aga nüüd asja juurde!
Naistepäev...Minu üks mitte just meeldivamaid päevi!
Ma selgitan natuke, miks naistepäev mulle vastumeelt tekitab...
Lugu sai alguse aastal 2013...

8.märts 2013 oli reedene nädalapäev...Reede nagu kõik...Ometi hiljem tagantjärgi mõeldes, taipasin märke, mida ma tol ajal lugeda/mõista ei suutnud...
Reede hommikul nagu alati, oli telefoni vestlus isaga, et kuna Tartust maale sõit...Kas ja mida isal poest vaja on? Terve päeva koolis oli jube kiire ja tahtmine maale sõita...Tulin isegi koolist varem ära, et saaks varem maale sõita...
Emaga maale jõudes oli kõik suurepärane. Kuna ma sel ajal enam alkoholi üldse ei tarbinud, ostsin ma omale poest naistepäeva puhul laste šhampust ja karbi maasikaid...
Kes veel ei tea, siis Valgamaal on mul nii korter kui maja. Korteri juurde jõudes kutsusin isa (kes oli akna peal) õue appi endale autost asju tuppa tassima. Isa ei tahtnud üldse tulla. Tavaliselt tuli ta kohe alla, kui olime maja ette jõudnud. Kuid sel päeval pidin ma isa mitu korda paluma appi, enne kui ta lõpuks tuli. Tavaliselt võttis isa kõige suuremad ja raskemad asjad...Sl korral väikse kasti, mil peal oli pakk suhkrut. See suhkur kukkus tal trepikojas maha ja palus minul see ära koristada. Ma tõesti imestasin ja norisin, et seda ka ei jõua teha? Koristasin siis ära ja saime asjad tuppa tassitud...
Sel ajal oli ka mul kass nimega Tommi, kes oli saanud 4 aastaseks (Sain Tommi peale oma vanaisa ja Lumivalgekese (kass) surma)oli sel ajal kadunud. Tommi oli kass, kes hoidis peres väga nii mind kui isa. Tommi elas meil maja juures. Sai otsustatud, et läheme issiga Tommit maja juurde otsima. Me tõesti igatsesime Tommit nii väga, et käisime isegi hilisõhtuti teda kutsumas ja otsimas...Ei tulnud minu Tommit...
Olin Tommi mitte koju tulemisest nii löödud, et otsustasin poodi minna sõbranna Inga juurde (poemüüa), et mõtteid mujale saada. Paar tundi poes Ingaga vesteldes astus poest läbi Kelly.
Kelly pakkus välja, et ehk olen nõus nii tema kui Janega Tartu sõitma? Kelly pidi Janele kainekas olema, kuid kuna Kelly oli rase - ei tahtnud ta üksi sõita...Jutt oli, et viime Jane Tartu ja ise Valka tagasi.... Nüüd hakkavad siis seiklused...Olin nõus kaasa minema juba sellepärast, et minu Valga võtmed olid Tartu jäänud ja tahtsin need kaasa võtta.
Tartus käisime siis Jane õe juures. Minu telefoni aku sai tühjakomale laadijat otsima...Usute te või mitte, kuid absoluutselt mitte kellegi laadija ei sobinud mulle. Aga sisetunne sundis ikka laadijat otsima...Tulutult!
Vahepeal käisime Kellyga öösel kahekesi Fastersis wrape söömas - kõhud olid tühjad! Käisin ka kodus võtmete järel....Siis käisime ka Kelly vennal aknataga juttu ajama ja suitsetamas xD
Seal aknataga seistes, auto kõrval olles, kukkusin  ma hetkeks maha...Südames meeeletult suured valud (Seletamatu tunne)...Hing oli kinni, püsti ei jõudnud...Mäletan seda tunnet ja hetke ikka nagu eilset...Sain püsti, Kelly küsis, et mis jutus on mul kõik korras? Vastasin, et jah kõik on korras ja et lihtsalt seletamatu hetkeline valu oli. Kelly arvas, et mul veresuhkruga midagi (kuna ma ju diabeedik). Peale jutustamist läksime tagasi Jane õe juurde, et meie Kellyga väsinud ja tahame Valka tagasi liikuda...
Tagasi sõites, käisime läbi Lüllemäe baarist, kus mina sain näha oma Kaitseliidu sõpru ja nendega vestelda ja kallistada...Sain näha ka oma venda...Mul oli tore!
Maale tagasi jõudes, istusin veel natuke Kelly juures ja jutustasime...Ei tahtnud koju minna, sest kell oli nii totakas Nelja aegu hommikul, kus mul vanemad pool unes-pool ärkvel....
Läksin siis koju, et lasta Kelly magama...
Korteri ukse taga seistes ma isegi ei katsunud, et kas uks on lukus või mitte, sest teatsin, et mu isa keerab ukse lukku! Olinkaval! Mul oli ju nüüd võti!
Keerasin ukse lahti...Okkouuu! Taga magamistoas tuli põleb! Nüüd saan peapesu korraliku, et kust ma hommikul tulen ja miks helistanud pole? Isa helistas mulle alati, kui öösiti kauemaks ära jäin...Ta muretses minu pärast ja alati põhjusega! Tema hoolimine oli teistsugune...Ma igatsen oma issit ja seda, kuidas ta minust hoolis!
Võtsin siis üleriided ärad ja liikusin tagatoa poole, kus oli minu magamis...Tuli põles, isa olöi voodis pool küllili asendis ja ristsõnad ees, mida ta armastas lahendada. Ristsõnad olid minu ja minu isa suurim hobi! Me lahendasime alati koos ristsõnu, mängisime kaarte, vaatasime õhtuti filme, tegime süüa jpm.
Küsisin isalt, et miks ei maga ja kas muud pole teha, kui hommikul ristsõnu lahendada? Ei vastanud. Minu toas oli sel hetkel ema. Ema ütles, et vaikselt oleksin, kuna isa alles jäi magama. Ütlesin emale, et kas ta on loll? Isa üleval ja lahendab ristsõnu. Ema ütles, et võimatu...Isa raudselt magab...Pikemat aega vaikus..Seistes kahe toa vahel, jälgides pingsalt oma isa...Kutsusin sosinal ema enda juurde, kartes isa üles ajada..."Emme tule vaata! Ta  ju ei liiguta? See ei ole normaalne?!?" Kui mu ema voodist välja tuli, isa juurde jõudis...Sõitis minu katus ära!!!
Jooksin elutuppa ema telefoni järele, et kutsuda kiirabi (minu mobiil oliu ju tühi)...Kiirabiga ei osanud ega suutnud ma midagi rääkida...Kutsusin ema ja lasin emal rääkida... Ütlesin vaid, et lähen välja maanteele kiirabi ootama...Väljas, maanteel kukkusin ma keset teed põlvili maha, nutta ei suutnud, mõistus puudus...Ma olinoma isast ilma!

Mul läks aega kuid, et leppida sellega, et mul tõesti pole enam isa...Kuid õnneks on mul armastav poiss-sõber, sõbrafd ja toetav pere, kes ei lase mul kurb olla...Nad armastavad mind ja mina neid!
Jah! Nii on! Olen õnnelik, et nad mul olemas on, kuigi...Minu issit ei saa keegi tagasi tuua...Ma elan oma  minevikus...Ma elan oma mälestustes, sest see on ainuke koht, kust ei saa keegi mind välja visata ja saan olla nendega, keda enam ei ole...Minu suurimad sõbrad, inimesed keda ma siin elus kõige rohkem armastanud...Minu vanaisa ja isa...Ka vend...Keda mul enam pole...Ma igatsen neid!
Ma elan ja püüan iga päev tugev olla, teades, et kord saabub päev, kui ma saan olla koos nendega! See aeg tuleb siis, kui tulema peab! Kuid ma tean, et nemad hoiavad ja kaitsevad mind meeletult!

Ma armastan lilli, šhokolaade, karusid jpm...Lihtsalt neid kahte kõrvuti olevatpäeva on mul üksi raske taluda. Ma peidaks end kellegi embusesse ja tahaksin lihtsalt olla!

See siis minu naistepäeva lugu...

-SaukySauky-
-Liisu-