Ma ei kahetse oma mineviku!

Ma ei kahetse mitte ühtegi asja oma elus, olgugi et mu minevik pole olnud sugugi roosiline ja sinna on jäänud nii mõnigi valus mälestus...
Sellest hoolimata naeratan ma alati, kui mõtlen möödunule, sest minu minevik on teinud minust selle, kes ma olen praegu!
Ja ma olen väga rahul sellega, kes ma olen!

Annaliisa

Mul on vist lihtsam teha enda elust kokkuvõte siia. Miks? Kuna ma ei räägi endast väga...
Ma sündisin 1993 aasta 20 jaanuari külmal hilisõhtul kell 23:00 Valga haiglas.
Alates 10 elukuust on mul olnud iga talv kopsupõletik ja köha.
Ma sündisin väga armastavasse perre viienda lapsena. Mul on kaks suurepärast õde ja üks vend. Nüüd tuleb küsimus, et kuidas ma siis viies laps olen? Meie pere esimene laps, minu vend Jaanus uppus 2,5 aastaselt kodu juurde tiiki. Ma ikka aegajalt mõtlen, et milline vend Jaanus oleks olnud, kuidas me läbi oleksime saanud jne.
Olles kolme aastane, jäin ma ilma oma armsast vanaemast (isa ema), kes elas ka Valgamaal.
Aastad möödusid... Lasteaed sai läbi, tuli aeg minna kooli. Käisin 4 aastat Kaagjärve LA-AK... Ema oli klassijuhataja. Mu ema on elukutselt õpetaja.
Saabus 2002 15.veebruar, mis muutis mu elu igaveseks ja keeras kõik pahupidi! Mul diagnoositi 1.tüüpi diabeet! Sellega tuli mu ellu hunnik süstimisi, toidu jälgimine ja pidev kord! Mu isa oli sel ajal minu põetaja. Igal hommikul süstis ta mind, tegi hommikusöögi... Käis koolis mind süstimas ja tegi kõike sellega seotud toimetused! Ma igatsen teda! Miks? Sest tema hoidis mind elus! Mitu korda päästis ta mind surmast. Kodus koomasse langedes oli üks süst, mida tuli teha, et mind turgutada... Tema oskas seda! Esimesed aastad olid rasked, sest iga kuu oli tagasilööke ja koomasse sattumiai. Haiglas ärgates olid minu kõrval minu vanemad. Palun andestust kogu selle südamevalu pärast, mida neile tekitasin!
Kui olin viiene, juhtus minu isaga midagi ja, et kutsusime kiirabi. Siis olin mina see, kes istus tema kõrval ja hoidis tilgutit! Kirjutada enda suhetest isaga peaksin tegema eraldi postituse...
Peale algkooli pidi minema linna kooli. Linnas sain tunda klassi kiusamist ja palju negatiivsust.
2007 aastal pandi Kaagjärve kool kinni, kus ema õpetaja oli ja ta asus tööle Tartu Herbert Masingu Kooli. Õed olid ammu Valgast ära kolinud ja jäin Valka isa, venna ning vanaisaga. Maal on meil talu ja korter, mõlema vahe 2km. Mina elasin vanaisaga talus ja vend koos isaga korteris.
Kõik oli hästi! Üks päev bussiga koolist koju sõites, küsis Sanku kütteraha, et bagiga sõita. Andsin 25 EEK... Tingimusel, et Sanku mind ka õhtul sõidutab! Kokkulepitud!
Õhtu oli käes. Olin korteri juures. Ema oli ka parasjagu maal. Rumal! Ema käskis õhtul koju süstima minna ning magama.. See oli teisipäev. Minu vanima õe sünnipäev, kes sel ajal Floridas oli.
Õhtul ei läinud ma koju, vaid bagiga sõitma... Sõit lõppes minu jaoks lahtise sääreluumurru ning peaverejooksuga. Lõpetasin TÜK Lastekirurgias....

Haiglas veetsin ma kokku 6 kuud. Ma ei kahetse seda aega! Miks? Sest tänu sellele sain palju häid tuttavaid. Ma õppisin nii mõndagi. See kogemus aitas mul saada tugevamaks, enesekindlamaks! Haiglas sain ma nii omaks, et võib öelda - olin VIP! 😎
Sain valida voodikohti, puldiga voodi. Aknalaud oli minu, sest minu voodi pidi alati aknaall olema. Aknalaud oli tavaliselt kaisukaid täis, samas ka arvuti kõlarid, et kuulata üksi olles muusikat. Tihti sain üksi palatis olla. Sain kõigiga hästi läbi! Esimesed kaks kuud möödusid voodis võideldes, et jalg alles jääks... Järgmised kaks ratastoolis ning viimased kaks uuesti kõndima õppides. Reaalselt!
Üks kõige valusam.löök sel ajal haigles olles, oli telefonikõne emalt oktoobri kuu lõpus! "Oled sa palatis üksi? Ole nüüd rahulik! Vanaisat pole enam!" Kujutate minu emotsioone ette, kui oled vanaisaga kahekesi elanud ning siis saad teada, et teda enam pole? Telefon kukkus ratastooli juppideks! Pisarad voolasid ja karjusin hüsteeriliselt! Ma olin kaotanud oma ainukese vanaisa ja samas ka suure sõbra! Langesin mõneks ajaks masendusse...
1.novembril olid siis matused - pika anumise peale ja lubaduse andmise, et seon kodus oma jalga ise, laati mind matustele.
Tõeliselt raske oli! Maale jõudes ei lahkunud ma enne südaööd kirstu kõrvalt... Ma lihtsalt istusin tunde oma vanaisa kõrval, nutsin ja vaatasin seda rahulolevat naeratust tema näol... Olime isaga nii läbi! Isa püüdis olla tugev, kuid nüüd saan öelda, et tean mida tundis minu isa tol ajal... Aasta möödus... Asusin õppima emaga samasse koolimajja. Olin klassi parim õpilane, ÕE president ja muidu tubli...
Keskkooli viimases klassis olles, naistepäeval... 4 kuud enne kooli lõpetamist, Pidin jätma hüvasti oma isaga!
Miks isaga lahkumine nii raske oli? Olime suurimad sõbrad ja rääkisime, et peale kooli lõpu kolin tagasi maale ja lähen tööle... Isa ütles, et enne tõestaksin kooli lõpetamist.
Peale isa surma hakkas raske töö! Kooli uurimistöö sai valitud tema pärast "Kaagjärve kool, minu pere kool". Selles koolis õppisid minu vanaema, vanatädi, onu ja isa... Valisin selle teema, et kuulata isa meenutusi ja läbielamisi.. Aga jah.
Gümnaasium sai edukalt lõpetatud! See oli lubadus minu isale! Siis olin ma nii suures masenduses ja depressioonis, et keeldusin edasi õppima minemisest! Sain oma THMK sse abiõpetajaks. Nüüdseks olen sellel ametil kolm aastat töötanud. Sügisest ma seda tööd enam ei jätka. See on väga palju minu nii vaimsele kui ka füüsilisele tervisele.
Plaan on minna õppima tervishoiu töötajaks. Miks? Sest täpselt poole oma elust olen pidanud elama väga raske haigusega. Tänu oma kogemustele ja läbielamistele olen saanud väga palju teadmisi just sellel alal. Ja minu suur suur soov on siiski teisi aidata!
Olen alates 2000 aastat ka seotud Kaitseliiduga. Nüüdseks on Naiskodukaitsja ja seal kuulun ma ka esmaabigruppi.
Kuhu olen ma praeguseks jõudnud?
Mul on armastav ema, vanaema, kaks suurepärast õde, vend ja kaks onu. Loomulikult ei tohi mainimata jätta ka kahte imearmast neiut, kes on minu õe tütred. Õed on mulle alati toeks olnud, kui mul neid vaja. Ema on alati olemas! Vanaema on pidanud meeletult palju kannatama just minu haiguse pärast (sest töötas TÜKs). Mu ema vend on asendanud isa, kes lahkus minu juurest liiga vara. Miks ma oma vennast nii palju ei räägi? Kõigepealt-minu vennast kallimat poissi mul pole. Me ei suhtle vennaga, ei tee koos midagi. Meie suhtlemine on väga keeruline. Ma armastan teda ja tean, et kui väga ka tema minust tegelikult hoolib! Kui suhtlemine on selline nagu ta on...
Jah nüüdseks olen ma 23aastane, elan oma ema, vanaema ja onuga ning mul pole omanpoiss-sõpra.
Olen aru saanud, et üksi on kergem hakkama saada. Ma ei pea muretsema, et kuidas mu haigus minu suhteid mõjutama peaks.
Olen saanud tunda tõelist sõprust, armastust ja hoolt! Olen tänulik iga kogemuse, läbielamise ja tunde ees, mis ma olen tundnud! See kõik on teinud minust tugevama ja julgema inimese. Peale isa kaotust olen õppinud väärtustama neid inimesi, kes on minu kõrval vaatamata kogu sellele raskusele. Olen õppinud kuulama oma sisemist häält. Õppinud, et kõigile ei saa alati hea olla. Tuleb alustada püüdlusest iseendaga hea olla! Kui minu halbade külgedega ja halvemate aegadega hakkama ei saada - pole põhjust oma parimaid omadusi näidata!
Mu enesehinnang oli kaua väga madala, kuid nüüd mõistan, et olen täpselt sama eriline nagu iga teinegi!

I tüübi diabeet ja Liisu

Olen juba mitu päeva mõelnud, et see on küll minu blogi, kuid minu põhihaigusest pole ma rääkinud.
See otsustasin teha ühe sissekande oma haigusest, mis on muutnud minu elu.
15.veebruar 2002 avastati mul juhuslikult I tüüpi diabeet ehk suhkruhaiguse raskem vorm.
Alustuseks ütlen ära, et kui ma ise vihkasin ennast ja enda elu algus aastat selle haiguse pärast, siis nüüd olen õppinud, et just see ongi minu elu!
Esimesed aastat olid nii minule endale, kui ka minu perele väga rasked. Kõik need mõõtmised, süstimised, söömiste jälgimised, füüsiline aktiivsus... Kõik oli raske! Õnneks oli mul isa, kes seda kõike jälgis ja mind hoidis. Jah! Tunnistan, et alguse aastatel proovisin ma endalt elu võtta, mõngides oma haigusega ( süstides rohkem, kui vaja). Õnneks ei läinuf läbi.
Millest mul kõige rohkem kahju on? Mitte selles palju olen haiglas pidanud olema, koguaeg süstima... Vaid sellest, kui paljust olen pidanud loobuma oma haiguse pärast!
Esimesed aastad olid rasked, sest olin pmt iga kuu haiglas! Olen olnud koomas rohkem kui 10x... Lõpuks otsustasime perega, et ei loe neid kordi enam. Olen kukkunud kokku kesest muusika tundi. Hommikuks peast ära keeranud...
Vastik! Ma ei saa mitte kuhugile minna, ilma et mõtlesksin läbi kui kauaks, kui kaugele, mis võimalused? Miks ma alati nii palju küsin, kui kellekagi kuhugile mineks on, ongi sp et teaksin mis süstid kaasa võtta, kas peaksin midagi süüa kaasa võtma, on mul glükoosi vaja? Ma pean oma käigud 10 käiku ette mõtlema...
Mulle meeldiks väga ringi seigelda nagu varem, ilma et peaks mõtlema kuidas või mida? Kuid ma ei saa... Mu tervis on suhteliselt väga läbi... Üks magamatta öö võib mulle väga palju maksma minna. Viimasel ajal on asi järjest hullemaks läinud... Miks tahan ma kodus ööbida? Sest kodus on kõik teada ja tean täpselt kuidas käituda, kui midagi peaks olema. Kodused teavad kuidas minuga käituda kui midagi peaks juhtuma... Nad püüavad võtta mind kui tervet inimest, kuid siiski arvestavad minu haigusega. Mulle on väga palju öeldud, kui vastik, egoistlik ja mõtlematu ma olen... Seda kõikke minu haiguse ja tervisliku seisundi tõttu...
Pole saanud sõpradega olla, perega väljasõitudel käia jpm...
Ma ei kurda tavaliselt, sest see ei meeldi mulle... Kuid kui pean ütlema, et põhjuseks on tervis... Tunnen ma ennast veel halvemini!
Iga kord, kui asjad ei lähe nii nagu nad oleksid võinud sp et põhjuseks on diabeet... Sooviksin ma lihtsalt olemata olla! Ma ei räägi oma haigusest, sest mul endal on ka jube raske...
Ma pean jälgima oma sööke/söögikordasid, ma pean ennast pidevalt ka vastavalt sellele süstima, ma ei saa teha liigselt sporti, ma pean saama ennast korralikult välja puhata... Ometi on kordi kus ma kogu selle kõrvale jätan, et teha midagi omale kallite inimestega - hiljem valusalt makstes...
Mind ja minu elu on raske mõista... On! Kuid minul endal on nii raske elada!
See pole halamiseks, vaid oma maailma teile näitamine...
Küsimusi haiguse vm kohta? Lisa kommentaar...
-SaukySauky!-

EMO külastus

Lõpuks see siis juhtus...
Olen õppinud ennast tundma...
Kuna eelmine nädal oli minu jaoks emotsionaalselt väga raske, andis see esmaspäeval tunda.
Elu on näidanud, et kui ma õnnelik ei oska olla, hakkab tervis streikima. Terve eelmise nädala mõtlesin, et olen kohe-kohe oma armastatust ilma jäämas... Jah! Ma tõesti mõtlesin, et kas nüüd tõesti on kõik? Kas tõesti ainult kaks kuud minu kõrval ja rohkem ei peata vastu? Viimasel hetkel suutsin oma mõtted mahasuruda ja kõik läks hästi! Ja muidugi need muud teadasaamised (infarkt/indsult). Ma kartsin kaotada väga erilise inimese!
Aldo küsis hästi ühel päeval: "Sa ütlesid, et seni oled TÕELISELT armastanud vaid üht - Kostjat. Kas Aix on nüüd see teine?" ... Tundub, et nii on! Sest valus, raske ja talumatu tundus see vaikiv aeg...
Aga asja juurde!
Tööpäev nagu päev ikka. Peale kooli lubasin Siimu emale Liisuga (koer) jalutama minna, kuna ema oli tal haige. Sai siis Siim ja Liisu kaasa võetud Aldoga..käisime "16Kannu" (kodu bubi) söömas. Poisid sõid praade, mina küüslauguleibasid. Aldo pani imestama, et väikese mahla tellisin - tavaliselt ikka suur.
Süda oli paha ja rinnus valud. Valud olid lõunast, kuid õhtuks suhteliselt talumatud. Ära minnes hakkaain ma väljas meeletult värisema. Koju!
Väike palavik 37,4'C, rinnus meeletud valud, iiveldama ajas ja hapnikupuudus tekkis. Sai emaga otsustatud, et EMOsse kontrolli, kuna selliste sümptomitega oleks 5.12.2011 mu viimaseks päevaka jäänud. EMOs kui lõpuks löögile sain, võeti kohe sisse. Kuna kodust ära minnes oksendasin verd - tekkis oht, et ehk sisemineverejooks. Õnneks ei! Venoosne kui ka arterjaalne veri korras. Ultraheli ja röntgen korras. Gripi proovid negatiivsed. Üheslnaga täiesti terve! Palavik haiglasse sisse minnes 38,2'C välja tulles 38,4'C. Täiesti terve! Aga miks palavik? Keegi ei tea! Veetsin haiglas paar tundi ja koju magama...


Raske oli.Mõtlesin, et ajalugu kordub...
õnneks mitte!


Armastan oma kalleid inimesi! Erilised tänud Aldole ja Aixile, kes säilitasid rahu ja olid siiski olemas! Ja oma emale, kellele ma jälle suure südamevalu ja muret tekitasin.


Aga nii oli.. Lõpp hea, kõik hea!

Neljapäev, reede, laupäev

Neljapäev... Ei erinenub eelnevatest perse kukkunud päevadest mitte millegi muuga, kui ainult ühe positiivse uudisega sõbrannalt.
Reede... Tööl sujus enam vähem.. Kuid reede oli kõige hullem... Kuna esmaspäeval juhtus nii mõndagi...pabistasin ma terve nädala, et kas nüüd tõesti olen jäänud oma päikesest ilma? Kartsin, et oma sihtpunkti jõudes ei oota mind mitte midagi rõõmustavat ees, vaid halvad uudised, et nüüd ongi kõik!
Ei läinud nii! Reedel töölt ära tulla oli meeletult raske! Lapsed kallistasid ja ütlesid, et ei läheks... Kuna olin lubanud oma teisele poolele tema juurde sõita, pidin minema... Kiirelt Mustvee kodust läbi, kus jõin oma päeva esimese tassi kohvi ja esimese söögi 2x pannkooki... Bussi peale ja Jõhvi!
Jõhvis oli tore! Nägin Toomast, Martinit, Roomat jpt. Käisin ka oma mehega tema ema juures kohvil.. Ajasime juttu nati ja edasi Toomase juurde... Natuke istumist ja Põhja-Tallinnat kuulama... Terve reede otsustati minu eest... See oli tore aga kui oleksin teadnud, oleksin end ehk kuidagi teisiti ettevalmistanud? ... Jõhvis olin 20:30 ja Jõhvist Valga poole hakkasin sõitma 04:25.., johhaidii! Pärast sellist clubis käiku oli jibe loksuda! Magada ma ei saanud-nüüd seljavalud tapvad! Kaela ka!!!
oih jah.. Laupäeva hommikul võttis Kelly mind siis Vaõgas vastu, ega pidanud linnapeal passima. Ja koooolitusele... Terve päeva nokkisin laua taga... Ja õhtul jälle Kelly juurde Natat vaatama/hoidma...


Aga nüpd? Ruttu tuttu, sest koolitus taas ees 08:30-17:30


-SaukySauky!-

positiivsus jätkub...

Tere fantastilist kolmapäeva!
Kuna tegemist on minu ja ainult minu blogiga, võin ja olegi suht otsekohene!
Igal hommikul mõtlen, mis toredat siis täna toimuma hakkab?
Mõnda aega tunnen, et asi kisub väga perse!
Esmaspäeva õhtu lõpetasin nutmisega, enda lolluste pärast, mis pole olnud tahtlikud ega teadlikud..
Teisipäeval pidin kakluses olema kuni kiirabi ja lõpuks ka politsei saabumisteni... Töö on selline, mis seal ikka teha!
Ja täna? Kirss tordile! Mul on suur risk infarktile ja insuldile! Ma juba ootan, et saaksin päris "oma koju" kolida ja aja maha võtta!
Ma ju tean, et mul on inimesed, kes mind toetavad... Kuid praegu tahaksin nii väga ühe inimesega rääkida...kuid ei! Ma austan tema soove ja enne reedet ma seda ei tee! Nii valus ja raske see ka poleks...ma saan hakkama! Ma teen seda! Lihtsalt...ma ei oska vist enam üksi selliste asjadega toime tulla! Ma olen alles 23... Ja juba selline värk? Ma ei vaja haletsust ja kaastunnet... Ma lihtsalt vajsn kindlustunnet, et ma pole üksi... Kurb... Aga nii on!

Teisipäev on tore päev...

Teen sellest ekstra mõtetust ja otseses mõttes...Persse kukkunud päevast kokkuvõte...
Hommikul ei tahtnud ma voodist välja saada...
Tööle jõudes läksin sööklasse kohvi jooma, sest mul oli kaks tundi aega oma tunnini...Ühines minuga ka kooli med.õde...Küsis, et mis mul viga? Miks mul selline nägu? Olen ma kurb? Olen ma väsinud? Kas kõik on hästi?
Vastasin, et jah...Kõik on hästi...Teada värk, et tema mind ei usu! Kordas veel korra, et olen ma kurb? Ütlesin, et pole hullu!
tunnike tiksusin...Aeg lendas kuidagi märkamatult...Jah! Loomulikult olin ma kurb...Ja nägu oli ka selline nagu ta oli, sest eile õhtul ja öösel sattusin ma nutma...Küsimus, et miks? Sellele ei saa ma vastata...Lihtsalt kurb olin...Ja...Enesehinnag langes taas...
Aeg oli nii kaugel, et läksin oma tundi andma..Tund antud...Olin sunnitud ühes kakluses osalema...Vana tuntud tegija, kes tubli kakleja..Oli taas nagu tuhast tõusnud..Miks nii? Sest ta oli juba mõnda aega koolis rahulikult käinud...
Ühesõnaga vahetasin ma välja õppelajuhataja, kes oli juba tunni jagu seda tegelast kinnihoidnud ja rahustanud...Tean seda tunnet...Füüsiline jõud saab otsa..
Sain siis korraliku hunniku ilaklompe....Mitu korraliku suutäit mahla näkku...Jalahoopidest me üldse ei räägi...Hammustada ja näpistada :D Ma suur, julge, tugev ja vastupidav plikatirts :)
Lõpuks tuli kiirabi, autojuht sai ka küünistada ja tatiklompe, kui ka jalaga...Siis kutsus see kiirabi kutt politsei..Seoti mask, et tegelane ei saaks enam ilastada ega hammustada...Kiirabi viis poisi minema..
NiiNiiNii...
minu tiburullid! no nemad olid tõesti täna tublid...Ma ei saa midagi öelda..Ka eile olid nad mul ideaalsed (eile olin ma klassis üksinda, kuid muidu kahekesi)...meisterdasime, värvisime, kalkuleerisime ja lugesime..
Saatsin oma lemmik tegelase Agnese siis kenasti bussile...Aldo ja muud tegelased filmisid koolimajas loovtööks...Minu roll selles loovtöö videos on olla "jutustaja", seega mingi päüev tuleb ka mind filmima hakata...
Peale filmimist läksime Aldoga Jaanuse juurde maale...Pole ju seal ammu käinud ja eks meile kõigile oli vaheldust vaja...Enne Tartu tagasi tulekut, tuli Jaanuse juurde ka Ets..Sai natuke räägitud ja kou...
Terve päeva püüdis Aldo mind muidugi naeratama saada, nii sundides, soovitades kui ka niisama ässitades..Jah...Täna ma tõesti ei tahtnud naeratada...Sisemine päike läks pilve taha peitu...
Ma igatsen kedagi nii väga, et ei oska kuidagi lihtsalt vaikides vaikuses olla...

Varakult koju ja aitas küll!
Ma arvan, et poen teki alla, peidu sisse, karude kaissu ja muusika lainele, et uinuda...

Seega...
-SaukySauky-

Väike tagasilöök...

Ma ei tea enam... Kas mul hakkabki nii olema, et 9.03 kui mu isa suri ja 14.03 kui ma viimast korda oma isa nägin, on mu elus mustad päevad?
Kas ma olen reaalselt masenduses, depressioonis või ei oska lihtsalt õnnelik olla?
Miks ma tunnen, et olen nii halb inimene? Ma tahaks olla taas see väike plikatirts kellel oli kõigest ja kõigist kama kaks! Hetkel ma vihkan seda, et mul pole päris oma "kodu", et üle 75% minu päevast röövib töö, et mu töö on kohati nii raske ja pigem just vaimselt-mitte füüsiliselt... Töõ, mille tasu pole vastav... Kuid see on võimalus teenida ja maksta oma arveid ise... Töö mida ma oskan ja mida mulle võimaldatakse... Vihkan oma keha ja tervist! Vihkan, et olen haige ega suuda elada ja teha kõikke nagu tahaksin! Vihkan, et olen nii jonnakas, tujukas, terava keelega, liiga otsekohene seal kus pole vaja ja nendega kes seda ei vääri! Kui kõige selle peale mõelda, mis minuga toimub ja mida arsti on rääkinud... Vihkan, et ühe naisterahva põhilisi unistusi minu jaoks maa alla astuti... Tundub siiski õigem ehk olema olla üksi? Ma vihkan end, kui kellelegi liiga teen! Ja liiga teen ma tavaliselt siis, kui olen ise nõrk ja haavatud. Sellega kaotan inimesi enda kõrvalt... See on minu kaitse, kuid miks nendega kes pole süüdi? Miks kannatavad need, kes ei puutu üldse asjasse?
Kui kõik on metsas... Igatsen issit! Tema oli minu kõrval ega saanud kuhugile kaduda - veri on ju paksem kui vesi ja ühendab igaveseks! Ma teatsin kuhu minna, kus lihtsalt olla... Ennast laadida...
Miks pidi Alo kolm aastat tagasi mu ellu tulema ja mind takistama? Ma saaksin praegu olla seal, kuhu kõige enam sooviksin...
Ma ei oska lasta endal õnnelik olla ega õnnelikuks saada... Ma ei oska vist enam võidelda...
Mul on raske ja mul on valus!
Ma armastan neid inimesi, oma peret ja sõpru, kes hoolimata minu jube keerulisele iseloomule ja kohati vastikule käitumisele - on minu kõrval ja eriline suur kummardus nende ees, kes kihe jalga ei lase vaid võitlevad ning püüavad mind paremaks inimeseks teha!
Ma ei taha tunda ennast üksinda! Tahan olla õnnelik ja armastada, olla armastatud!
Aga nüpd aitab! Kuna kell on palju ja Liisu on jubedalt palju ülemõelnud...läheb ta nüüd tuttu ära!
-SaukySauky-

9. märts...

Öösel koju jõdes otsisin ma nagu segane terve maja läbi, et kuhu pon pandud kulleri toodud kraam?!?!?! Ei kusagil!
Hommik algas hästi..Vanaema küsis, et kuhu mu kuller siis jäi? Ma vastasin ainult, et järelikult ei jõudnud!

Tööle jõudes, helistasin ma kullerilie, et uurida mis jutunud? Kuller vabandas ja selgitas eilset olukorda...Mõistisn ja leppisime kokku, et toob lilled minu töö juurde...
Enne lõunat oli kuller kohal, kellega ma kogematta fuajees kokku jooksin...
Sain oma kõige kallimalt ja armsamalt mehelt suure kimbu lilli, koos imearmsa kaardi ja šhokolaadiga! Luv ya!
Kulleri poolt oli teine kimp vabanduseks, et eile ei jõudnud saadetis minuni.
Lastega sujus ka täna kõik väga hästi...LApsed olid väga tublid!
Peale tööd jooksin oma ripsmete hooldusesse...Hoolduses käidud, koju...Kodus sõin ja "poputasin" oma jalga...Peale veebruari lõpus toimunud pulmi on mu jalg valu tekitanud. Nimelt, mu vasaku jala võlvii lihas on aiaii...Paistes ja valus..
Kuulasin muusikat, vaatasin telekat..
Aldo tuli üheksa ajal minu juurde ja tegime Statoili ringi..Meidi oli tööl, rääkisime juttu, tegime nalju ja olime niisama ilusad!
Aldo ostis mulle Statoilist imeilusad kollased tulbid! Aitäh Aldo, nende tulpide eest!
Naistepäeva puhul sain ma siis see aasta kokku 40 õit...38 tulpi, ühed ilusamad, kui teised...Ning 2 roosi ;)
Koju tagasi... Blogi kirjutamine ja "Pilvede all" vaatamine... Peale mida, on tuttu minek ;)
Aitäh neile inimestele, kes minu kõrval on ja mind toetavad! Toetavad mind ajal, kui mul on tõeliselt raske olla! Aitäh teile!

-SaukySauky-

Nii nii..Naistepäev...See õige naistepäev

Naistepäeva kokkuvõte...
Tööl läks normaalselt..Kaks õpilast kinkisid mulle kommi...Töökaaslane Siim tõi (ise käisin järel) kaks roosi ja kommikarbi...
Esimeseks soovijaks "Head naistepäeva!" oli minu kallis mees...Siis töökaaslane Heikki, Kristo, Aldo, Tom, Toomas ja siis lisandus sinna õned nimed veel...
Peale tööd tulin ma koju...Helistas kuller, et mulle on lilled...Kulleri mure seisnes selles, et aadressiks oli minu töökoht, kuid mina olin juba kodus...Andsin koduse aadressi ja leppisime kokku...Kuller toob siis, kui ta jõuab...
Mõned tunnid hiljem andsin kullerile teada, et mu plaanid muutusid...Lähen ise kodust ära, kuid kodus on inimesi, kes saadetise vastu saaksid võtta. Ma sisimas ju teadsin, kust see saadetis pärineb ;)
Ühesõnaga, minu plaanide muutus? Aldo ja Siim olid ühel hetkel minu kodu juures ja hakkas tripp Võru poole... Esimene peatus Lõunakeskus, oli vaja küünlaid osta... Seejärel Statoilist kiire kohvi ja sõitt Võru poole...
Võrus sain Jaanaga kokku, et anda talle sõbrapäeva kingitus üle. Jah! Sõbrapäeva kingitus. Sõbrapäeval pidi meil sõprusringiga kokkusaamine/istumine olema, kuid see jäi asjaolude sunnil ära.
Peale Jaanaga väiksemat sorti vestlust, liikusime Sandri juurde (Minu ja Aldo ühine sõber). Sannuga ka juttu puhutud, sünnipäeva puhul õnne soovitud ja sõit edasi...
Sõit Kaagjärve...Minu kodukohta...Seal oli mul väga raske olla...Vaimselt raske..Mälestused...Meenutused...Üleelamised...
Kaagjärves saime kokku minu Sandri ja Jääkaruga aka Alariga... Rääkisime veits juttu ja Valga poole...
Valgas Statoili söögi/joogi peatus..Ja...Surnuaeda issi juurde...
Tegelikult oligi kogu selle tripi mõte minna Valka surnuaeda, sest täna on tema 3. surma-aastapäev...
Jah! Sain nutta ning see oli hea...See rahu ja vaikus, mis seal surnuaias valitses..Ma nautisin, ma tõesti nautisin seda...Ma tundisn, et mul oli seal hea...See oli selline südamerahu, mida tundsin ma vanasti maal oma maja ees istudes kas siis varahommikuti, või hilkisõhtuti..Ma tundsin ennast nagu kodus...Viimasel ajal on see kodutunne nagu tahaplaanile jäänud, et mitte öelda "peaaegu et kadunud"
Peale surnuaeda kohe Tartu koju tagasi... Mõni sõna juttu oma kõige kallimaga ja juba ma tudusin!

Tänusõnad siinkohal Siimule ja Aldole, kes võimaldasid mulle selle käigu oma issi juurde!
AITÄH!

-SaukySauky-

Naistepäev...

Alustuseks tahan ma vabandada, et ei ole kirjutanud....

Teen väga kiire kokkuvõtte... Jaanuar oli kiire ja möödus märkamatult...aasta algus, sünnipäevad...Sinna kuulub ka minu enda sünnipäev...Veebruar...ema sünnipäev, puhkus Pärnus...ja muidu seiklemised...Veebruaris ei tohi unustada tüdrukuteõhtut ja pulmi! Pulma aitan pikendada mina järgmise aasta jaanuarikuuga...Nimelt lubasin noorpaari jaanuaris kelgutama viia ja garanteerida lume! Saab tehtud...Pole veel minu elu ajal juhtunud minu sünnipäeval lumepuudust olema*

Aga nüüd asja juurde!
Naistepäev...Minu üks mitte just meeldivamaid päevi!
Ma selgitan natuke, miks naistepäev mulle vastumeelt tekitab...
Lugu sai alguse aastal 2013...

8.märts 2013 oli reedene nädalapäev...Reede nagu kõik...Ometi hiljem tagantjärgi mõeldes, taipasin märke, mida ma tol ajal lugeda/mõista ei suutnud...
Reede hommikul nagu alati, oli telefoni vestlus isaga, et kuna Tartust maale sõit...Kas ja mida isal poest vaja on? Terve päeva koolis oli jube kiire ja tahtmine maale sõita...Tulin isegi koolist varem ära, et saaks varem maale sõita...
Emaga maale jõudes oli kõik suurepärane. Kuna ma sel ajal enam alkoholi üldse ei tarbinud, ostsin ma omale poest naistepäeva puhul laste šhampust ja karbi maasikaid...
Kes veel ei tea, siis Valgamaal on mul nii korter kui maja. Korteri juurde jõudes kutsusin isa (kes oli akna peal) õue appi endale autost asju tuppa tassima. Isa ei tahtnud üldse tulla. Tavaliselt tuli ta kohe alla, kui olime maja ette jõudnud. Kuid sel päeval pidin ma isa mitu korda paluma appi, enne kui ta lõpuks tuli. Tavaliselt võttis isa kõige suuremad ja raskemad asjad...Sl korral väikse kasti, mil peal oli pakk suhkrut. See suhkur kukkus tal trepikojas maha ja palus minul see ära koristada. Ma tõesti imestasin ja norisin, et seda ka ei jõua teha? Koristasin siis ära ja saime asjad tuppa tassitud...
Sel ajal oli ka mul kass nimega Tommi, kes oli saanud 4 aastaseks (Sain Tommi peale oma vanaisa ja Lumivalgekese (kass) surma)oli sel ajal kadunud. Tommi oli kass, kes hoidis peres väga nii mind kui isa. Tommi elas meil maja juures. Sai otsustatud, et läheme issiga Tommit maja juurde otsima. Me tõesti igatsesime Tommit nii väga, et käisime isegi hilisõhtuti teda kutsumas ja otsimas...Ei tulnud minu Tommit...
Olin Tommi mitte koju tulemisest nii löödud, et otsustasin poodi minna sõbranna Inga juurde (poemüüa), et mõtteid mujale saada. Paar tundi poes Ingaga vesteldes astus poest läbi Kelly.
Kelly pakkus välja, et ehk olen nõus nii tema kui Janega Tartu sõitma? Kelly pidi Janele kainekas olema, kuid kuna Kelly oli rase - ei tahtnud ta üksi sõita...Jutt oli, et viime Jane Tartu ja ise Valka tagasi.... Nüüd hakkavad siis seiklused...Olin nõus kaasa minema juba sellepärast, et minu Valga võtmed olid Tartu jäänud ja tahtsin need kaasa võtta.
Tartus käisime siis Jane õe juures. Minu telefoni aku sai tühjakomale laadijat otsima...Usute te või mitte, kuid absoluutselt mitte kellegi laadija ei sobinud mulle. Aga sisetunne sundis ikka laadijat otsima...Tulutult!
Vahepeal käisime Kellyga öösel kahekesi Fastersis wrape söömas - kõhud olid tühjad! Käisin ka kodus võtmete järel....Siis käisime ka Kelly vennal aknataga juttu ajama ja suitsetamas xD
Seal aknataga seistes, auto kõrval olles, kukkusin  ma hetkeks maha...Südames meeeletult suured valud (Seletamatu tunne)...Hing oli kinni, püsti ei jõudnud...Mäletan seda tunnet ja hetke ikka nagu eilset...Sain püsti, Kelly küsis, et mis jutus on mul kõik korras? Vastasin, et jah kõik on korras ja et lihtsalt seletamatu hetkeline valu oli. Kelly arvas, et mul veresuhkruga midagi (kuna ma ju diabeedik). Peale jutustamist läksime tagasi Jane õe juurde, et meie Kellyga väsinud ja tahame Valka tagasi liikuda...
Tagasi sõites, käisime läbi Lüllemäe baarist, kus mina sain näha oma Kaitseliidu sõpru ja nendega vestelda ja kallistada...Sain näha ka oma venda...Mul oli tore!
Maale tagasi jõudes, istusin veel natuke Kelly juures ja jutustasime...Ei tahtnud koju minna, sest kell oli nii totakas Nelja aegu hommikul, kus mul vanemad pool unes-pool ärkvel....
Läksin siis koju, et lasta Kelly magama...
Korteri ukse taga seistes ma isegi ei katsunud, et kas uks on lukus või mitte, sest teatsin, et mu isa keerab ukse lukku! Olinkaval! Mul oli ju nüüd võti!
Keerasin ukse lahti...Okkouuu! Taga magamistoas tuli põleb! Nüüd saan peapesu korraliku, et kust ma hommikul tulen ja miks helistanud pole? Isa helistas mulle alati, kui öösiti kauemaks ära jäin...Ta muretses minu pärast ja alati põhjusega! Tema hoolimine oli teistsugune...Ma igatsen oma issit ja seda, kuidas ta minust hoolis!
Võtsin siis üleriided ärad ja liikusin tagatoa poole, kus oli minu magamis...Tuli põles, isa olöi voodis pool küllili asendis ja ristsõnad ees, mida ta armastas lahendada. Ristsõnad olid minu ja minu isa suurim hobi! Me lahendasime alati koos ristsõnu, mängisime kaarte, vaatasime õhtuti filme, tegime süüa jpm.
Küsisin isalt, et miks ei maga ja kas muud pole teha, kui hommikul ristsõnu lahendada? Ei vastanud. Minu toas oli sel hetkel ema. Ema ütles, et vaikselt oleksin, kuna isa alles jäi magama. Ütlesin emale, et kas ta on loll? Isa üleval ja lahendab ristsõnu. Ema ütles, et võimatu...Isa raudselt magab...Pikemat aega vaikus..Seistes kahe toa vahel, jälgides pingsalt oma isa...Kutsusin sosinal ema enda juurde, kartes isa üles ajada..."Emme tule vaata! Ta  ju ei liiguta? See ei ole normaalne?!?" Kui mu ema voodist välja tuli, isa juurde jõudis...Sõitis minu katus ära!!!
Jooksin elutuppa ema telefoni järele, et kutsuda kiirabi (minu mobiil oliu ju tühi)...Kiirabiga ei osanud ega suutnud ma midagi rääkida...Kutsusin ema ja lasin emal rääkida... Ütlesin vaid, et lähen välja maanteele kiirabi ootama...Väljas, maanteel kukkusin ma keset teed põlvili maha, nutta ei suutnud, mõistus puudus...Ma olinoma isast ilma!

Mul läks aega kuid, et leppida sellega, et mul tõesti pole enam isa...Kuid õnneks on mul armastav poiss-sõber, sõbrafd ja toetav pere, kes ei lase mul kurb olla...Nad armastavad mind ja mina neid!
Jah! Nii on! Olen õnnelik, et nad mul olemas on, kuigi...Minu issit ei saa keegi tagasi tuua...Ma elan oma  minevikus...Ma elan oma mälestustes, sest see on ainuke koht, kust ei saa keegi mind välja visata ja saan olla nendega, keda enam ei ole...Minu suurimad sõbrad, inimesed keda ma siin elus kõige rohkem armastanud...Minu vanaisa ja isa...Ka vend...Keda mul enam pole...Ma igatsen neid!
Ma elan ja püüan iga päev tugev olla, teades, et kord saabub päev, kui ma saan olla koos nendega! See aeg tuleb siis, kui tulema peab! Kuid ma tean, et nemad hoiavad ja kaitsevad mind meeletult!

Ma armastan lilli, šhokolaade, karusid jpm...Lihtsalt neid kahte kõrvuti olevatpäeva on mul üksi raske taluda. Ma peidaks end kellegi embusesse ja tahaksin lihtsalt olla!

See siis minu naistepäeva lugu...

-SaukySauky-
-Liisu-