Kelly...

Kelly...Ma olen õnnelik, et mul on sinusugune eriline inimene.
Mul on kahju, et ma pole seline nagu Jane või Piia...
Mul on kahju, et meie sinuga pole midagi sellist teinud mida meenutada...mäletada...meeles pidada...teistele rääkida....
Aga sa oled mulle meeletult kallis...
Ma mäletan aega kui sa alles kolisid Kaagjärve.
Me ei saanud ültse läbi.
Siis aga oli aeg mil ma ainult sinu juures olingi...hoitsin su pisikest õde Elerit...Mängisime koguaeg koos...käisime kelgutamas..kui Bosse sind kiusas xD...
Mäletan aegu kui olin osa sinu perest...
Sinu isa oli minu issi..ja sinu ema oli minu emme...sinu kodu oli minu kodu...sain tulla sinu juurde koputamata ja hõigata: "Emme, issi ma olen kodus!"....
Ma tahan tagasi neid aegu... :(
Mäletan aegu kui olin sulle ja sinu perele toeks, abiks või kasvõi niisama nõustajaks :)
Igatsen neid väheseid aegu kui olin sinu jaoks alati olemas...tegime igasuguseid meeletusi ja hullusid...
Miks kõik nii muutunud on?
Olen ma tõesti nii igavaks muutunud?

Ma lihtsalt igatsen sinuga hulluste tegemist... nüüd on sul Jane, Piia või kasvõi Terje...
Ma tunnen nagu mind oleks kõrvale jäetud...
mitte kellegil pole enam minujaoks aega...või siis lihtsalt ei taheta mind seltskonda kuna olen igav?
Ma ei oska olla selline nagu teie...Miks keegi mind õpetada ei tahaks?
Kas ma tõesti ei lase?

Igatahes...vähemalt sain ma midagi natuke oma südamelt ära kirja panna...

-Liisu-