Mul on paber ja pastakas. Kuid miski minus takistab kirjutamist. Miski ei luba mul ühtki sõna lausuda, miski ei luba mul kirjutada sulle neid ridu. Ometi, ma ju tean, sa võib-olla ei loekski neid...
Võtan parem hariliku ja joonistan. Joonistan päikeseloojangut, mida juba pikemat aega vaikuses oma toa aknast piilun. Seal on kõike. Igatsust, kurbust, õnne... Seal on tõesti kõike. Õrn pisar langeb mu põselt alla, otse selle kõigeilusama taeva peale. Ei, seda pilti ma sulle ei anna. Sa ju ei tohi näha minu pisaraid. Ma mõtlen meie headele hetkedele, nendele parimatele. Neile, mis meil kunagi olid. Jaa, meil on ilusaid mälestusi. Need kõik, mis meil olnud on. Need kõik on head, lausa parimad. Ma sulen silmad... Ma näen sind justkui päriselt, näen su naeratust, su imeilusaid silmi.. Ma näen, kuidas ma jooksin sinu juurde ja sind kallistasin, rõõmust. Ma kuulen, kuidas sa sosistad mulle neid sõnu. Ma tunnen igat su südamelööki, ma kuulen neid.. Avan oma silmad, sa oled läinud. Sind pole. Sinna sa kadusidki. Sinna sa võib olla jäädki... Ma tean, sa ei pruugi pöörduda tagasi. Mitte kunagi. Kui sa vaid teaksid, kui väga ma igatsen. Kui sa teaks, kuidas ma igal õhtul enne uinumist sinule mõtlen. Sinule & meie headele hetkedele. Kui sa teaks... Kas see muudaks midagi? Ehk mitte. Sa oled läinud, ja ei pöördu tagasi...
No comments:
Post a Comment