Sa tulid ja tõid mu maailma värvid tagasi. Öeldakse, et maailm vajab päikest, et elus püsida. Mina vajan seda samuti, kuid minu päikeseks oled Sina. Sinuga tundub ka kõige pimedam öö valgust täis. Minul on nüüdsest oma maailma parim paik olemas - Sinu käte vahel. Vahel soovin, et meie koosolemise ajal tekiks ajanihe, et saaksime alati koos olla. Kui järele mõelda, siis pole ehk seda vajagi, oled niigi minuga mu südames. Luba mulle ainult üht. - Ära hakka iial rabelema seal liialt, põhjustaksid palju valu. Sa tead, et olen su jaoks alati olemas, ükskõik mis ka ei juhtuks.
Miks on mul vahel tunne, et vihm on parem kui päike.Miks ei taha ma kuulata kuidas laulavad linnud, kuulaks parem kuidas lööb äike.Miks tahan ma lihtsalt seista ja nutta koos vihmaga?Tean! Sest mu elul ei ole mõtet kui sind ei ole minuga!
Armastus ei saa olla otsast lõpuni puhas, puhas kui allikavesi. see ei saa olla lõputu, lõputu kui maailm. Armastus ei saaolla ainult valus, selles on ka midagi head, kasvõi natukene. Armastus ei saa küsida meilt küsimusi, teades, et me oskame neile kindlasti vastata. Armastus ei saa olla koguaeg sama suur, sama tugev, see kord kasvab, kord väheneb. Armastus ei saa olla ainult ilus, sest kunagi lõppeb see ilus, see määritakse verega, see rüüstatakse ja uputatakse pisaratega. Armastusel ei ole piire, teda ei saa panna lukutaha, hoida kinni üksikus ruumis. Armastus on ja jääb kõikide meie ellu, ta painab meid, ta rõõmustab meid, ta paneb meid proovile, ta määrib meid kokku verega, ta tekitab arme südamesse, kuid siiski on see meie lahutamatu osa elust.
No comments:
Post a Comment