Midagi ajast kui Kiisu oli minuga.

Ma tean ,et ma pole täiuslik. Ma muutun vahest armukadedaks ..Me tülitseme mõttetute asjade üle .. Ma katkestan kõnesi ja sa helistad kohe tagasi .Ma luban ,et ei tee seda uuesti ja nii ma ka teen. Ma võin käituda ebaküpselt vahest , aga on üks asi ,milles olen ma täiesti kindel . Ma ei tea , kus ma oleks praegu ,ilma sinu kannatuse ja armastuseta .Ma ei pruugi olla parim tüdruksõber , ma ei pruugi näidata ,kui väga ma tegelikult sinust hoolin ..Aga seal on üks asi mis on ja jääb alatiseks tõeks. ” Ma armastan sind “.
Olid mu päike ,olid mu taevas ja olid mu põhjatu õnnekaev ,mida armastasin ülekõige .Sa olid samuti mu öö ja päev korraga ,mitte kunagi ei suutnud sa mind nutma panna .Panid mu naerma ,ka isegi kõige tobetamate naljadega ,sa olid mulle parim ja jääd ka selleks ,isegi kui sa ei kuulu mulle. 

Ma ei räägi enam tundega, et sulle selgeks teha. Sa lihtsalt püüad kinni mu pilgu ja hetkega on sulle kõik selge. Need silmad ei suuda enam iial varjata seda tunnet ja neid emotsioone, mis mu sees end peidavad. Need silmad räägivad ise sulle kõik. Aga vaid sulle, ainult sulle ja nii ongi õige!

Oli kord üks saar, kus elasid kõik tunded. Armastus, kurbus, tarkus, lõbusus ja veel paljud, paljud teised. Ühel päeval öeldi neile, et saar hakkab uppuma. Kõik sõitsid oma paatidega ära. Armastusel polnud paati. Ta jäi saarele, kuni see oli peaaegu vee all. Alles siis hakkas ta abi küsima. Esiteks sõitis mööda Rikkus. Armastus ütles “Võta mind palun oma paati.” Rikkus vastas vaid “Mu paadis on palju raha ja kalliskive, sina siia ei mahu” ja sõitis edasi. Saarest oli vaid väike osa vee peal, kui Puhtus mööda sõitis. Armastus palus, et see teda oma paati võtaks. “Ei,” vastas Puhtus “Sa oled märg ja must, võid mu laeva ära määrida.” Kurbus oli Armastusele lähedal “Palun, palun võta mind oma paati,” ütles Armastus. “Ei Armastus, ma olen ise nii kurb, et mul pole aega sinu jaoks.” Armastus oli juba uppumas, kui tühi paat temast mööda sõitis ja hääl ütles “Tule minu paati.” Tühi paat viis Armastuse maale. Seal kohtas ta Tarkust. “Kes see oli, kes mind päästis?” küsis ta. “See oli Aeg.” vastas Tarkus. “Aeg?!” imestas Armastus. “Jah, Aeg” vastas Tarkus “Aeg on ainus, kes saab aru, kui tähtis Armastus tegelikult on.”