(Y) ;)

http://www.youtube.com/watch?v=Bv6VZJvn1ic

Üks meeletult hea lugu...
Vot see lugu teeb alati mu tuju heaks ;)

-Liisu-

Tänase päeva lõpp...

Koolis käidud, väsinud olla...kõik ju (Y) ?
Hommikul läksin kooli...ega ma järjekortselt palju magada täna öösel ei saanud.
Ööläbi vähkresin ja väänlesin voodis...kuidagi sain tuttu jäädud.
Paar tundi magatud, astus mu tuppa ema. Annaliisa ärka üles kell on palju me peame minema hakkama.
Ajasin ennast voodist püsti ja toppisin riidesse. Kiire asjade pakkimine...Kassile musi antud ja Valgast Tartu poole sõit võis alata.
Kooli jõudes oli kõik normaalne...
Ei teinud täna paljude lollidest naljadest välja nagu ikka;)
Poisid kes Pipiks kutsusid olid ka täna kuidagi suht vaiksed...
Tundides käidud, ajaloo KT vastatud...
Tuleb tunnistada, et kuna ma pole tükkaega korralikult koolis käinud kuna ma haige olnud (olen tegelikult siiani ja asi läheb veel hullemaks) Siis oli üpris mõnna täna koolis olla.
Koolis käidud...Sain Britta ja Kuunoga peale kooli kokku...olime niisama..siis viisid nad mu koju.
Koju jõudes tegin natuke oma vene keele töövihikust harjutust... ja jäin magama.
Üles ärgates...kobisin sööma...mmm mõnna.. vanaema tegi täna kartult, hakkliha-värske kapsaga! SUPER vanaema mul! (K) (L) (K)
Nüüd istun köögis, kirjutan blogi ja räägin onuga juttu kes ka alles jõudis koju ;)
Ajame siin igast lolli juttu..ja järjekortsel naerame..;)
Ühesõnaga kuidas päev kokkuvõtta?
Päev oli NORMAALNE!

-Liisu-

Nii ta om...

Jälle hakkas see igapäevane ruttiine koolieluke pihta.
Eks näis mis tänane päev toob.
Alanud on ta kül suht normaalselt ;)
Eks õhtul kirjutab ;)


-Liisu-

Meeleolu...

Tänane päev hakkas võimsalt...
Kell 00.00 helistas mulle Kostja.
Ta sõitis oma autoga minu maja ette ja mina istusin siis tema autosse....
Mina tahtsin temaga kokku saada.
Tahtsin selgeks rääkida kõik mis oli mulle arusaamatuks jäänud...
Ma küsisin, tema vastas...siis käskisin temal küsida, mina vastasin...nii rääkisime ja rääkisime...
Me karjusime üksteise peale..niiöelda naljaga pooleks;) See oli fantastiline...Ma tunnen ennast palju paremini peale seda kui sain õigest rääkida...muidugi  mitte absoluutselt kõigest sest ikkagi ma hoidsin teda 2 tundi kinni ja ma ei saanud seda kauem enam teha sest tal oli juba uni silmas ja kellegiga kokkusaamine kokkulepitud Valgas...
Seega ma loobusin tema piinamisest...
Lihtsalt meeletult igatsen teda...
Aga kuna ma teda niiii väga jumaldan ja armastan, loobusin oma õnnest, et tema saaks olla õnnelik...

Seega jamh, nii ongi...

-Liisu-

Sina

Sa vaatad ja imestad, kuidas ma jaksan koguaeg naerda. Sa arvad, et tunned mind läbi ja lõhki, aga tegelikult pole sul õrna aimugi, et see võltsnaeratus varjab minu sees olevat segadust ja kurbust. Ühel hetkel sa avastad, et ma pole enam õnnelik. Sa sead endas kahtlusele kõik, teed haiget mulle oma kahtlustega, tujutsemistega, ükskõiksusega-ühesõnaga kõigega. kuid sa ei tea et need hetkel, mis ma sinuga veetsin ja millal ma sinuga koos olles naeratasin. Need olid tõelised. Sa arvad, et sa pole minu jaoks enam piisavalt hea, et sa ei suuda mind õnnelikuks muuta. kuid kas sa kunagi oled küsinud endalt:mis on õnn? mis sa arvad, mis teeb mu õnnelikuks? Ma olen üpriski kindel, et ei ole ning sa ei teagi, et see oled Sina. Kõik sinuga, mis puudutab sind ja mis ei puutuda. aga sellel polegi vahet, mis puudutab ja mis mitte. tähtis on see, et sa oled mu kõrval ja et oleksid õnnelik. See, et sa oleksid rahul, sest mina olen rahul, kui sinagi seda oled. Ma olen õnnelik, kui sinagi seda oled. ja kui sind poleks, siis peaksin kõigile näitama seda võltsnaeratust, mis varjab minu sees valitsevat kurbust, kuna sind enam pole.. Ja keegi ei saa kunagi teada, mida ma tegelikult tunnen ja kuidas sind tegelikult igatsen.

Sõbrad ja sõprus

Üksinduses, haige olles, segaduses — ainuüksi teadmine sõprusest aitab vastu pidada, isegi siis, kui sõber on jõuetu aitama. Piisab sellest, et nad olemas on.
Sõprust ei vähenda aeg ega kaugus, ei vangistus ega sõda, ei kannatused ega vaikus. Just neil hetkil kinnitab sõprus tugevamini juuri. Just neist hetkist puhkeb ta õide.

Midagi ajast kui Kiisu oli minuga.

Ma tean ,et ma pole täiuslik. Ma muutun vahest armukadedaks ..Me tülitseme mõttetute asjade üle .. Ma katkestan kõnesi ja sa helistad kohe tagasi .Ma luban ,et ei tee seda uuesti ja nii ma ka teen. Ma võin käituda ebaküpselt vahest , aga on üks asi ,milles olen ma täiesti kindel . Ma ei tea , kus ma oleks praegu ,ilma sinu kannatuse ja armastuseta .Ma ei pruugi olla parim tüdruksõber , ma ei pruugi näidata ,kui väga ma tegelikult sinust hoolin ..Aga seal on üks asi mis on ja jääb alatiseks tõeks. ” Ma armastan sind “.
Olid mu päike ,olid mu taevas ja olid mu põhjatu õnnekaev ,mida armastasin ülekõige .Sa olid samuti mu öö ja päev korraga ,mitte kunagi ei suutnud sa mind nutma panna .Panid mu naerma ,ka isegi kõige tobetamate naljadega ,sa olid mulle parim ja jääd ka selleks ,isegi kui sa ei kuulu mulle. 

Ma ei räägi enam tundega, et sulle selgeks teha. Sa lihtsalt püüad kinni mu pilgu ja hetkega on sulle kõik selge. Need silmad ei suuda enam iial varjata seda tunnet ja neid emotsioone, mis mu sees end peidavad. Need silmad räägivad ise sulle kõik. Aga vaid sulle, ainult sulle ja nii ongi õige!

Oli kord üks saar, kus elasid kõik tunded. Armastus, kurbus, tarkus, lõbusus ja veel paljud, paljud teised. Ühel päeval öeldi neile, et saar hakkab uppuma. Kõik sõitsid oma paatidega ära. Armastusel polnud paati. Ta jäi saarele, kuni see oli peaaegu vee all. Alles siis hakkas ta abi küsima. Esiteks sõitis mööda Rikkus. Armastus ütles “Võta mind palun oma paati.” Rikkus vastas vaid “Mu paadis on palju raha ja kalliskive, sina siia ei mahu” ja sõitis edasi. Saarest oli vaid väike osa vee peal, kui Puhtus mööda sõitis. Armastus palus, et see teda oma paati võtaks. “Ei,” vastas Puhtus “Sa oled märg ja must, võid mu laeva ära määrida.” Kurbus oli Armastusele lähedal “Palun, palun võta mind oma paati,” ütles Armastus. “Ei Armastus, ma olen ise nii kurb, et mul pole aega sinu jaoks.” Armastus oli juba uppumas, kui tühi paat temast mööda sõitis ja hääl ütles “Tule minu paati.” Tühi paat viis Armastuse maale. Seal kohtas ta Tarkust. “Kes see oli, kes mind päästis?” küsis ta. “See oli Aeg.” vastas Tarkus. “Aeg?!” imestas Armastus. “Jah, Aeg” vastas Tarkus “Aeg on ainus, kes saab aru, kui tähtis Armastus tegelikult on.” 

Mõnikord...

Kas ma olen kunagi väitnud, et ma olen täiuslik? Ma arvan, et ei ja ma ei saa ka kunagi selleks, kuna täiuslikkust ei olegi siin maailmas. Ma olen olemas ja oma kõigi parandamatute vigadega. Neid ei anna parandada ja nii see jääb ka. Las nad siis olla mul, kuna igas inimeses on peidus midagi head ja midagi lõpmatut halba. Mõnikord on elust mul täielik siiber! Mõnikord tahaks öelda ''kõik, ma ei jaksa enam, ma ei taha enam!'' ning minna. Mõnikord tahaks minna sillale ja sealt alla hüpata. Mõnikord tahaks kedagi kallistada hästi kõvasti ja teada et ta kuulub ainult mulle ja ma saan koguaeg ta peale loota. Mõnikord tahaks kõndida ja nutta.. üksi ja kaua, kaua . Mõnikord tahaks oma majast mööda kõndida, et mitte teistele jalgu jääda. Mõnikord tahaks oma sõpradest mööda kõndida, et ka neile mitte jalgu jääda. Mõnikord on mul tunne, et olen mõttetu ja keegi ei vaja mind. 

My future

Sometimes I think about the first time I realized that I loved you ... it was as if my eyes took a picture at that moment and stored it in my heart. Sometimes I think about how much my life has changed because of you. I think about you and your happiness, about us and our life together, and I realize that you are as much a part of me now as the air I breathe and the dreams I have. But, from time to time, I still like to remember the first time I looked into your eyes and saw my future there. 

Vahest on tunne...

Vahest on selline tunne, et ei tea isegi, mida tahaks. Tegelikult nagu ei olegi mingit tunnet. Ainult väsimus ja tühjus. Ma ei saa aru enam ei endast, ega teistest. Ma ei saa aru, miks sul oli vaja üldse tulla, kui sa kavatsed varsti lahkuda. Või tulid sa ainult mõne teise asja pärast, mida ma isegi ei oska seletada. Jäävadki ainult küsimused, ilma vastusteta. See piinab. Aga ma siiski tänan, sest ilusat on palju ..

Sinule

Sa tulid ja tõid mu maailma värvid tagasi. Öeldakse, et maailm vajab päikest, et elus püsida. Mina vajan seda samuti, kuid minu päikeseks oled Sina. Sinuga tundub ka kõige pimedam öö valgust täis. Minul on nüüdsest oma maailma parim paik olemas - Sinu käte vahel. Vahel soovin, et meie koosolemise ajal tekiks ajanihe, et saaksime alati koos olla. Kui järele mõelda, siis pole ehk seda vajagi, oled niigi minuga mu südames. Luba mulle ainult üht. - Ära hakka iial rabelema seal liialt, põhjustaksid palju valu. Sa tead, et olen su jaoks alati olemas, ükskõik mis ka ei juhtuks.

Miks on mul vahel tunne, et vihm on parem kui päike.Miks ei taha ma kuulata kuidas laulavad linnud, kuulaks parem kuidas lööb äike.Miks tahan ma lihtsalt seista ja nutta koos vihmaga?Tean! Sest mu elul ei ole mõtet kui sind ei ole minuga!

Armastus ei saa olla otsast lõpuni puhas, puhas kui allikavesi. see ei saa olla lõputu, lõputu kui maailm. Armastus ei saaolla ainult valus, selles on ka midagi head, kasvõi natukene. Armastus ei saa küsida meilt küsimusi, teades, et me oskame neile kindlasti vastata. Armastus ei saa olla koguaeg sama suur, sama tugev, see kord kasvab, kord väheneb. Armastus ei saa olla ainult ilus, sest kunagi lõppeb see ilus, see määritakse verega, see rüüstatakse ja uputatakse pisaratega. Armastusel ei ole piire, teda ei saa panna lukutaha, hoida kinni üksikus ruumis. Armastus on ja jääb kõikide meie ellu, ta painab meid, ta rõõmustab meid, ta paneb meid proovile, ta määrib meid kokku verega, ta tekitab arme südamesse, kuid siiski on see meie lahutamatu osa elust.

Kostja...

Sa vaatad ja imestad, kuidas ma jaksan koguaeg naerda. Sa arvad, et tunned mind läbi ja lõhki, aga tegelikult pole sul õrna aimugi, et see võltsnaeratus varjab minu sees olevat segadust ja kurbust. Ühel hetkel sa avastad, et ma pole enam õnnelik. Sa sead endas kahtlusele kõik, teed haiget mulle oma kahtlustega, tujutsemistega, ükskõiksusega-ühesõnaga kõigega. kuid sa ei tea et need hetkel, mis ma sinuga veetsin ja millal ma sinuga koos olles naeratasin. Need olid tõelised. Sa arvad, et sa pole minu jaoks enam piisavalt hea, et sa ei suuda mind õnnelikuks muuta. kuid kas sa kunagi oled küsinud endalt:mis on õnn? mis sa arvad, mis teeb mu õnnelikuks? Ma olen üpriski kindel, et ei ole ning sa ei teagi, et see oled Sina. Kõik sinuga, mis puudutab sind ja mis ei puutuda. aga sellel polegi vahet, mis puudutab ja mis mitte. tähtis on see, et sa oled mu kõrval ja et oleksid õnnelik. See, et sa oleksid rahul, sest mina olen rahul, kui sinagi seda oled. Ma olen õnnelik, kui sinagi seda oled. ja kui sind poleks, siis peaksin kõigile näitama seda võltsnaeratust, mis varjab minu sees valitsevat kurbust, kuna sind enam pole.. Ja keegi ei saa kunagi teada, mida ma tegelikult tunnen ja kuidas sind tegelikult igatsen.

My problem

Do you want to know what my problem is? I will tell you what my problem is… i love you. I love your name, I love the way you look at me, I love your gorgeous smile, I love the way you walk, I love your beautiful eyes, I love the sound of your laugh, i love the way you get mad, i love the way i dont understand you at all. I love the way I can be having the worst day of my life and seeing you completely changes my mood. I love how when you touch me I get weak, thats my problem...

Minul küll...

Kas teil on vahel soov, et keegi lihtsalt tuleks ja ütleks ma hoolin sinust ! Kas te olete nutnud tunde sellepärast, et keegi lihtsalt tegi haiget ei mitte füüsiliselt vaid vaimselt ?. Kas on vahel liiga palju palutud, et keegi näitaks välja, et ta hoolib, et ta on alati olemas, kui teda vajad ? Kas teile meeldib ka vihma käes seista tunde, lihtsalt selleks, et keegi ei näeks, et te nutate? Kas te olete teinud sõprade juures olekul nägu, et oh, minuga on kõik korras, kuid pärast seda lähete tuppa ja nutate? Kui keegi on teilt küsinud kas sinuga on kõik korras? Ja te vastate alati jaa, kas keegi on teile silma vaadanud ja küsinud Aga päriselt ? Jah, kui me alles olime väiksed printsessid hoolitseti meie eest, kas keegi võiks seda jälle teha? Kas keegi võiks lihtsalt õhtul meile helistada ja küsida Kas kõik on korras?

Aga äkki on seda liiga palju palutud?

Tunneks ma vaid end nii...

Sinust on kasu. Sa saavutad palju. Sa võid meelt muuta, uksi avada, haavu ravida, toetust koguda. Sa suudad võita sõpru ja mõjutada inimesi. Seega ole vastutustundlik. Mõtle, enne kui ütled. Ütle, enne kui tegutsed. Ole julgustav, ja julge vastu võtta väljakutseid. Nii võivad isegi su kriitikud varsti ennast sinu tiimist leida.

Kiisu... :/

Mina teadsin ilma vaatamatagi; selle hääle tunneksin ma alati ära- tunneksin ja vastaksin sellele, ükskõik, kas ma olen parajasti ärkvel, sügavas unes.. või surnud. Sellele häälele järgneksin ma ka läbi tule – või kui olla vähem dramaatiline, longiksin tema järel kas või iga päev läbi külma ja lõputu vihma !

:(

When I’m not there… do you think of me? When you’re sad and something’s bothering you… do you wish I were there to help comfort you? When you’ve had a long hard day… do you smile knowing that soon you’ll be seeing me, and everything will seem better, even if it’s just for a moment? When you lay down at night… do you look back and cherish the new memories you’ve made with me? And when you get up in the morning, does everything inside of you smile, knowing that this will be another day that we’ll be together? because that’s how I think of you…

Ma tunnen...

Ma tunnen end kuidagi nii aheldatuna. Aheldatuna inimestest, tunnetest, koolist ja eelkõige sellest vastikust rutiinist, mis on saanud justkui igapäevaseks osaks mu elust. Ja ma usun, et ma pole ainuke, kes selle all kannatab. Just praegusel hetkel annab tunda suur soov end ahelaist vabastada ja rutiinsest elust lahti öelda. Tahaksin olla täiesti vaba, olla seal, kus ma parasjagu soovin, ilma, et mul istuksid pidevalt kukil kohustused ja tegevused, mida ma vabatahtlikult sooritada ei sooviks, kuid mis nõuavad tegemist. Ma tahaksin käia mööda maailma enda soovide kohaselt. Tahaksin kõndida nendel maadel, kuhu mu jalad pole veel kõndima sattunud. Tahan võtta aja maha just siis, kui mul selleks tahtmine tuleb, mitte, et ma peaksin arvestama iga detailiga, mis minu justkui täiuslikku elu kinni hoiab, et asjad koost ei variseks. Tahaksin vaadelda oma silmadega igat objekti maailmas täpselt sellise pilgu läbi nagu ma seda suudan. 

Iga päev

Iga päevaga läheb elu kiiremaks. Isegi pikad trepid, mida mööda ma jooksen, mööduvad välgukiirusel. Nii, et terve elu läheb väga kiiresti. Meil tuleb põletada oma sildu, läbida juba sisse tallatud radu ja jätta endast maha midagi, mis meid ikka meelde tuletab... kellegile. 

Külmunud süda...

Külmunud süda ei tähenda viha. See on periood, kus sa oled saanud üle kõigest, sa ei taha midagi enam tagasi, ei taha kedagi tagasi. On need, kes on. Ja nende jaoks jääb süda alati soojaks ja hoolivaks. Külmununa tunned, et ei taha lasta kedagi endale ligi. Ei taha lihtsalt jälle usaldada ja pettuda. Kuid ükskord tuleb see päev, kui meie juurde tullakse ja ollakse meie kõrval. Lihtsalt igal sammul ollakse meiega. Võibolla see aitab? Ehk.

Armastus

See kui sa kellegi kõrval magades tahad ta kaissu võtta nii kõvasti kui suudad, see kui sa võid suudelda kedagi ning siis selle hetkeliselt lõpetada teades, et te saate seda igahetk jätkata, see kui keegi hoiab su käest ning sul tekib tunne nagu tahaks laulda maailma kõige ilusamat laulu, see kui sa teda näed ja see teeb su südame soojaks, see kui sa hoolid temast niiväga et oled valmis teda kõiges toetama, see kui sa teda kallistades tahaksid et ta oleks sul nii lähedal kui võimalik, see kui sa käega läbi tema juuste silitades tunned midagi erilist, see kui sa süüa tehes mõtled vaid sellele kas talle see toit maitseb, see kui sa võid hommikul kodu uksest välja astuda teadmisega, et tema ootab sind, see kui sa võid terve päeva tuksi keerata, kui ikkagi jõudes temani on kõik hästi, see kui sa suudad rääkida talle kõigest ilma piinlikuseta, see kui sa võid lihtsalt näha halb välja, teades et teda ei huvita see, see kui sa võid kõike teha erilise südamerahuga, see ongi armastus . 

Elu...

Elu on päike, mis tõuseb ja loojub. Elu on küünal, mis särab ja kustub. Võivad teed küll lahku viia, Laine kanda kaugele. Aga mälestus viib sinna, kus kord koos me olime

Järele mõeldes...

Sa küsisid minult, et mida ma sinus leian. Et sa ei ole ju super välimusega ja parima iseloomuga. Ma vastasin, et mulle ei olegi vaja super välimusega superstaari, kes suudaks kõike täita ja ma ei leiagi sinus enam midagi, ma juba leidisin. Ma leidsin sinu kõrvalt Õnne ja Armastuse.

Kui mind ükskord enam siin pole...

Kui mind ükskord enam siin pole.. Kui mind ükskord enam ei tule..Ei näe mu nime ekraanil Ei kuule mu häält vastamas. Kui valid mu numbri Kui vaatad mu pilti ja see on tuhmunud. Ja silmad mis sealt vastu vaatavad On kauged ja võõrad. Kui hüüad mu nime. Ja sellele ei reageeri keegi. Kui püüad meenutada möödunud tutvust Inimest kellele olid SA nii tähtis. Nii vajalik..Nii kallis..Kui tunned hinges igatsust ja tühjust ise nüüd. Siis tea-Mind enam siin pole. Olen läinud...Olen läinud siit kaugele ära. Kuhugi kus mul nüüd hea...Kuhugi kus pole seda valu. Pole igatsust-Sest keegi ei tule sinna niipea veel järele. Kuhugi kus on palju minusuguseid. Kes taga nutavad sinusuguseid. Olen läinud, Lihtsalt ära !

Olen...

Ma näen aga ei vaata. Ma lepin aga ei kaota. Ei mõtle Sinule, kui silmad sulen, ometi unenäos Su juurde tulen. Armastan päeva, kuid öösiti ärkan. Olen hajameelne aga kõike märkan. Reegleid järgides neid purustan. Kõike mäletan, vahel iseennast unustan. Olen tugev, kuid vajan Sind. Olen tuvi, vahel sinilind. Kallistan aga ei puutu. Olen muutlik, kuid ei muutu. Joostes seisan paigal. Naeratades pisaraid peidan. Olen kerge aga rõhun. Tahan luua aga lõhun. Olen eksinud, kuid Su leian. Lasen minna aga südames hoian... Olen suur aga ometi väike. Olen kuu, kuid kõrvetan kui päike. Olen vaikne aga räägin palju. Vahel näed mind, vahel mu varju...ütlen hüvasti, kuid ei lähe. Olen liiga palju aga ikka veel vähe... Olen harjumus millega Sa iial ei harju. Mul on valus aga ma ei karju. Ei ole ma igavik- olen vaid hetk. Ei ole sihtpunkt- olen Su retk. Olen päev, mil säravad tähed. Saadan Su ära, kuid ei taha, et lähed. Ma andestan, kuid ei unusta, ma haavan, kuid ei purusta. Tahan teada, kuid ei küsi. Olen vaid hetk, mis ei püsi

Meie oma pisike majake ;)

Minu & minu Jannu tuleviku maja, mida me hakkame omale ehitama kui midagi paremat/ilusamat ei leia ;)

Miks?

Miks olen ma kõigile olemas?
Miks kõik mind usaldavad?
Miks aitan ma kõigi suhteid parandada?
Miks ei saa mina kellelegi midagi rääkida ja neilt head nõud?
Miks teiste suhteid parandades mõistan ma oma tehtud vigu...ja oma suhte kaotust...?

Miks teeb üks tüdruk, kes nimetab end sinu heaks sõbrannaks sulle nii palju haiget?
Miks ta teeb minu jaoks kõik niiii raskeks?
Ma tunnistan, et ma olen tema peale väga armukade olnud..jah olen siiani..
Miks on mul tunne, et ta tõesti tahab et meie suhe kiisuga lõppeks....
Ta ütleb, et aitab alati kuid praegu on tunne, et mul ei olegi teda enam!

Nii kaugel...nii võõras tundub ta mulle praegu...
Ma olen hetkel tema peale väga vihane...kuid ma tean, et see läheb kohe üle*

Lihtsalt ma ei saa aru MIKS??? :'(

-Liisu-

Piia...a.k.a. Rüblik

Mäletan aega kui sa veel pisike olid....
Mäletan aega kui ma sinu juurde koguaeg tulin...
Kuidas me kogaeg koos olime ja igasuguseid asju tegime...
Siis ilmus minu ellu Kostja...samaaegselt ilmus ta ka sinu ellu, sest järjekordselt olime me koos ja korraldasime: "Õuna töid" xD
Kõik oli niiii imeline...siis ilmus meie ellu ka Aimar...ja varsti ka Jaan... Võrratud sõbrad!
Kõik oli meil nii ilus...
Siis aga hakkasid Sa Kostjaga paremini läbi saama...nüüd järgi mõeldes sain ma aru mida see tunne minus tähendas... kui sa Kostjaga rohkem rääkima hakaksid...Ma tundsin, et kaotan su...Ma tundisn end nagu reedetuna või nii...
Nüüd tunnen, et olen kaotanud teid mõlemat...Nii Kostja kui ka sinu...
Sa ütlesid, et oled alati olemas..ootad mind alati...tuled siis kui kõik teised on läinud...
Lihtsalt ma ei ole meie sõpruses ja tunnetes enam nii kindel...

Hea, et sain pisikese osa oma südamelt kirja panna...

-Liisu-

Kelly...

Kelly...Ma olen õnnelik, et mul on sinusugune eriline inimene.
Mul on kahju, et ma pole seline nagu Jane või Piia...
Mul on kahju, et meie sinuga pole midagi sellist teinud mida meenutada...mäletada...meeles pidada...teistele rääkida....
Aga sa oled mulle meeletult kallis...
Ma mäletan aega kui sa alles kolisid Kaagjärve.
Me ei saanud ültse läbi.
Siis aga oli aeg mil ma ainult sinu juures olingi...hoitsin su pisikest õde Elerit...Mängisime koguaeg koos...käisime kelgutamas..kui Bosse sind kiusas xD...
Mäletan aegu kui olin osa sinu perest...
Sinu isa oli minu issi..ja sinu ema oli minu emme...sinu kodu oli minu kodu...sain tulla sinu juurde koputamata ja hõigata: "Emme, issi ma olen kodus!"....
Ma tahan tagasi neid aegu... :(
Mäletan aegu kui olin sulle ja sinu perele toeks, abiks või kasvõi niisama nõustajaks :)
Igatsen neid väheseid aegu kui olin sinu jaoks alati olemas...tegime igasuguseid meeletusi ja hullusid...
Miks kõik nii muutunud on?
Olen ma tõesti nii igavaks muutunud?

Ma lihtsalt igatsen sinuga hulluste tegemist... nüüd on sul Jane, Piia või kasvõi Terje...
Ma tunnen nagu mind oleks kõrvale jäetud...
mitte kellegil pole enam minujaoks aega...või siis lihtsalt ei taheta mind seltskonda kuna olen igav?
Ma ei oska olla selline nagu teie...Miks keegi mind õpetada ei tahaks?
Kas ma tõesti ei lase?

Igatahes...vähemalt sain ma midagi natuke oma südamelt ära kirja panna...

-Liisu-

Ärge kunagi jätke ütlemata seda, mis on oluline ja mida te tõeliselt tunnete. Paljud meist teevad selle vea, et ütlevad "Ma oleksin pidanud ütlema..!" aga nad ei ütle ja nad ei ole seda varemgi teinud. Meie mõtted ja tunded on meie omad ja need on tihti suunatud teistele... Enesevaenulikkus on see kui me hoiame enda teada asju, mis võivad meile olla olulised siis kui me seda välja ütleme... ja valehäbi on see, kui me jätame ütlemata oma tundeid, mis on suunatud kellegile.

Mõtle...

Miks inimesed ei võiks lihtsalt leppida sellega, kes nad on?

Miks nad peavad tegema haiget, kuigi teavad, et see võib viia inimese rivist välja?

Miks Sina pidid sel õhtul rikkuma kõik selle, mis tundus algul nii ilus ja hea?

Miks on vaja mängida ühe tüdruku ilusa, ainulaatse ja täiesti ainukese südamega?

Kas sa tõesti usud, et kui sa seda teed, siis haavad paranevad?

*Jah, sul on õigus, need paranevad, aga kas sa ka kujutad ette, millised armid sa tegid?




-Liisu-

Sinule...

Mul on paber ja pastakas. Kuid miski minus takistab kirjutamist. Miski ei luba mul ühtki sõna lausuda, miski ei luba mul kirjutada sulle neid ridu. Ometi, ma ju tean, sa võib-olla ei loekski neid... 
Võtan parem hariliku ja joonistan. Joonistan päikeseloojangut, mida juba pikemat aega vaikuses oma toa aknast piilun. Seal on kõike. Igatsust, kurbust, õnne... Seal on tõesti kõike. Õrn pisar langeb mu põselt alla, otse selle kõigeilusama taeva peale. Ei, seda pilti ma sulle ei anna. Sa ju ei tohi näha minu pisaraid. Ma mõtlen meie headele hetkedele, nendele parimatele. Neile, mis meil kunagi olid. Jaa, meil on ilusaid mälestusi. Need kõik, mis meil olnud on. Need kõik on head, lausa parimad. Ma sulen silmad... Ma näen sind justkui päriselt, näen su naeratust, su imeilusaid silmi.. Ma näen, kuidas ma jooksin sinu juurde ja sind kallistasin, rõõmust. Ma kuulen, kuidas sa sosistad mulle neid sõnu. Ma tunnen igat su südamelööki, ma kuulen neid.. Avan oma silmad, sa oled läinud. Sind pole. Sinna sa kadusidki. Sinna sa võib olla jäädki... Ma tean, sa ei pruugi pöörduda tagasi. Mitte kunagi. Kui sa vaid teaksid, kui väga ma igatsen. Kui sa teaks, kuidas ma igal õhtul enne uinumist sinule mõtlen. Sinule & meie headele hetkedele. Kui sa teaks... Kas see muudaks midagi? Ehk mitte. Sa oled läinud, ja ei pöördu tagasi...

Tükike südamest

Kui keegi on andnud Sulle tüki oma südamest - olgu see suur või imepisike, kuid siiski tükk, koht. Siis ära unusta, et see on tükk, teise südamest ja teine vajab seda tükki, et elada. Kui Sa hoiad seda tükki hästi ollakse õnnelik, kuid kui Sa selle ära viskad, sellel trambid, selle unustad, siis tea - kannatab see, kes Sulle selle andis.

Elu kell...

Pane käsi vastu rinda ja tunneta oma südametukseid. See on su elu kell, mis loendab allesjäänud hetki. Ühel päeval jääb see seisma. See on täiesti kindel ja sa ei saa sinna mitte kui midagi parata. Nii et ühtki hinnalist sekundit ei ole sul enam raisata. Aja oma unelmaid taga energia ja kirega või oled nad niisama hästi kui kanalisatsioonist alla lasknud.

Kolmteist teesi armastusest

1. Aeg ei saa otsa: jutuainet jätkub lõputult, joomine ja vestlus kannavad teisi tähendusi kui jutu sisu: üksainsus.
2. Soov jagada päeva mõttevälgatusi, emotsioone, kirjeldada füüsilisi kogemusi, jagada neid (näiteks kui külmad on jalad jne).
3. Toetav hoiak. Vastastikku julgustamine, hoidmine, silitamine mentaalselt.
4. Kultuurikogemuste (tsitaatide) kaudu enese esitlemine teistele, viidete saatmine.
5. Eneste kui paari imetlemine üheskoos, peeglis või seltskonnas: kaksainsuse koostoime nautimine.
6. Soov esitleda ennast oma sõprade kaudu, sõprade esitlemine teineteisele.
7. Tekib oma viidete kood, mille peale naerda. Lõkerdatakse pealtnäha põhjuseta.
8. Uhkus tema heade omaduste üle, vigade mittemärkamine.
9. Austus. Mitte midagi halba ei öelda teineteisele ilmaasjata. Kaitstakse kolmandate iskute kriitika eest. Osalt sama mis punkt 7.
10. Teravnenud enesetaju. Mõeldakse endast abstraktsemalt kui isiksusest, (taas) leitakse enda identiteet versus igapäevane struktuurne käitumine.
11. Värin, erutus, mis kallimaga kohtumise ootust saadab.
12. Seks saab sisu. (Igas keeles muutkui sama sõna.)
13. Ei ole vabu valentse kellegi teise jaoks. Mehaaniline agrekatsioon: liigute kahekesi, identifitseerite ennast ümbruse taustal kui paar.
    
    
    Ma hakkaks otsast peale kõige sellega, kui ma saaks vaid veel ühe võimaluse. :(
    
    -Liisu-

Edsa ;)

Teeme siis üle pika aja ühe sissekande... ;)

Oli üks imeline suvepäev aastal 2011. kui ma Jõgevale oma õele Agnesele külla sõitsin.
Point oli selles, et rongiga Jõgevale jõudes polekas ma millegiga edasi tema juurde saanud.
Nii siis helistati mulle ja öeldi, et mulle tuleb vastu punase autoga Edsa e. Edvin.
Mina muidugi, et juhuu saan ikkagi tema juurede.
Jõgevale jõudes hakkasin seda nn. punast autot otsaima siis;)
Leitsin ühe kus istus rooliks väga kena ja sõbralik noormees. Me muidugi teretasime ja tutvusime.
Kui oli selge, et see noormees ongi Edvin sõitsime Agnese poole.
Teepeal me väga ei rääkinud...
Kohale jõudes jäi Edsa õhtuni...mängiti kaarte ja oldi niisama lõbusad (A)

Edsa hakkas iga õhtu külas käima...
Iga päevaga saime me järjest paremini läbi...
Lõpuks ainult rääkisimegi..telefoni teel, msnis kui ka silmast silma ;)

Siis aga sai vaheaeg läbi ja mina pidin Tartu tagasi sõitma...kuna minul hakkas kooli.
Edsaga suhtlesime veel mõndaaega...kuid varsti kustus meie läbisaamine täielikult.
Kuni ühel hetkel hakkasime me jälle suhtlema ja saime väga hästi läbi.

Me suhtleme siiamaani...iga kord kui Edsa kirjutab siis ma naeran...et millega ta nüüd lagedale tuleb...olgu see väga tõsine või hoopiski naljakas..mina ikka naeratan :D

Mis kõige tähtsam! Mul on väga hea meel, et me jälle läbi saame, sest sellist sõpra ei leia kuskilt* Kõik mu sõbrad on erinevad...ja kui tähele panna siis ma iseloomustan neid kõiki: "Sa oled mulle väga tähtis ja teist sinusugust pole." See selle pärast, et kõik inimesed on erinevad. Ja kõik te olete minu südamesse omalmoel pugenud ja sinna jäänud. Olen õnnelik, et mul sellised sõbrad on...neid on küll väga vähe...aga nad on olemas!

Seega Edsa, Pea Meeles, Et Sa Oled Väga Kallis & Tätis Mulle!


see oli siis pisike sissekanne Edsast ;)

-Liisu-

Ma ei ole eriline tunnete väljendaja...

Kas tunned end vahel üksi?On sul vahel tunne, et keegi ei hooli?Usu mind, meil kõigil on neid aegu..Elu võib olla vahel ebaõiglane.Vahel on tunne, nagu kõik oleks kadunud..Tahaks kaduda..sest tundub, et siis oleks maailmal palju lihtsam..Kuid tegelikult see pole nii..Igal inimsel on suur tähendus siiin maailmas..Meist kõigist hoolib keegi..Isegi kui tundub, et see pole nii..Sisimas, on kuskil keegi, kes mõtleb sulle iga päev, iga minut, iga sekund!On keegi, kes nutaks sinu surma puhul ka aastaid..Kui hoolid & armastad kedagi, siis ütle seda talle kohe..Ütle seda talle iga päev..sest, ühel päeval võib-olla teda pole..või hoopis pole sind..Me elame vaid korra, aga kui me elame õigesti, piisab ka sellest ühest korrast..Iga hommik kui ärkad, täna oma ema & isa, tänu kellele sa elad..sest ühel hommikul pole võib-olla ka neid, selleks et saaksid näidata oma tänulikkust..Kui sul on vanaema, kes teeb häid pannkooke, siis kallista teda kõvasti & ütle, et hoolid temast!Kui sul on koer, siis täna teda, et ta su kodu valvab & öösel sulle voodisse poeb, et sind soojendada, kui sul on külm..Kui sul on kiuslik õde/vend, siis täna teda, sest sisimas teeb ta su südame soojaks..Aga kui sul on keegi keda sa väga armastasid..aga sa ei tänanud teda kunagi..sa ei öelnud talle iga päev, et armastad teda..võib-olla vahel isegi unustasid ta..aga nüüd teda pole..siis saad teda tänada, vaid sellega, kui mõtled talle kasvõi korra päevas..austa teda, austa tema mälestust & teie ühiseid hetki..Me vajame, et meist hoolitaks, kuid peame õppima ka teistest hoolima..me ei tohi unustada nei, kes tegid meist selle, kes me praegu oleme..Aeg parandab kõik haavad..kuid igavik on aja saladus..me ei ela igavesti..Armastus tuleb & läheb...Inimesed elavad & surevad...kuid mälestused jäävad!Pea meeles kõiki, kellest hoolid!Kuid mitte kunagi ära ütle’’Mitte kunagi!’’ ..Ning palu teistelt andestust enne kui on liiga hilja !


-Liisu-

Minu tänased unenäod...

Nägin täna üle pika aja jälle und...koguni kahte und.

1) Esimeses unenäos nägin ma oma viimast poissi, kellega olin koos olnud juba 4 kuud. Kostjat.
Me lihtsalt istusime kuskil. Tema soojad käed olid ümber minu ja soojendasid mind. Me vaatasime midagi. See kõik oli niii ilus. Ja siis kõik kadus....

2) Teises unenäos nägin ma oma kadund vanaisa, kes oli mulle väga kallis. Oma vanaisat pole ma unes kordagi peale tema surma näinud, ning ma lihtsalt neratasin kui teda unes nägin.

Olin kuskil laudas/tallis. Selles hoones oli karupoeg kes oli üpris ärritunud. Ma märkasin seda karupoega ja tahtsin ruttu välja saada, et äki tuleb ka kuskilt karuema. Mu onu oli ukse juures ja lükkas ukse kinni. Ma jäin sisse. Hakkasin kõva häälega appi karjuma. Mu vanaisa kuulis. Ta tuli ukse juurde ja nägi mind (ukse vahel oli väike ava). Onu seisis vanaisa selja taga. Kui vanaisa üritas ust avama hakkata, lõi onu teda mingi suure kiviga ja vanaisa kukkus maha. Kui vanaisa toibus, vaatasid nad onuga üksteisele otsa..ja onu lõi vanaisa uuesti. Onu lükkas vanaisa hoonesse kus olin mina ja tige karupoeg ning sulges ukse. Meie vanaisaga jäime selle karupoja juurde.

Siis aga ärkasin ma kahjuks üles. Mõtlesin natuke, olin pisut kurb kuna ärkasin...kuid hiljem olin õnnelik, et nägin oma kallist vanaisa unes. Nagu ma ennist ütlesin, pole ma Teda peale tema surma kordagi unes näinud, sellepärast olin ka õnnelik!

Vot sellised unenäod siis ;)

-Liisu-

Sõbrapäev 2012

Kirjutan siis oma 2012 aasta sõbrapäeva lõpust.

Meelik kirjutas msn-i : "Kas sa välja viitsid?"
Mis ma vastasin? Muidugi, et viitsin :)
Saime raamatukogu juures kokku ja läksime poodi küpsist ja limonaadi ostma ;)
Peale seda jalutsaime Tamme Gümnaasiumi juurde. Niisama kuna tal tuli kooli igatsus...kuigi alles kolm tundi tagasi ta tuli koolist.
Seisime niisama kooli juures ja nersime.
Siis otsustas Meelik, et lähme Tamme staadionile. Mõeldud, Tehtud!
Tammekale jõudes...kutsus Meelik mind endaga uisutama...aga ma ei läinud, sest olin teksadega ja hiljem oleks mu jalg verine olnud (uiskude hõõrumisest).
Meelik uisutas, mina istusin, vaatasin ja naersin koguaeg.
Lõpuks tuli Meelik minu juurde tõmbas mu toolilt püsti, et ma ei külmetaks niisama.
Tõmbas jääle ja hakkas ümber minu sõitma nii, et mul hakaks pea ringi käima. Siis võtis kätest kinni ja keerutas veel rohkem ;) See oli ikka nii jube :P
Korraga tuli kõlaritest mõnus meloodiline ja rahulik lugu...hakkas laia valget lund sadama...meie keerutasime...
Siis peatusime...vaatasime lume langemist ja laususime kui ühest suust: " Vaata kui imeilus!"
Meelikul sai uisutamis aeg täis ja hakkasime kodupoole sättima.
Läbi tamme pargi jalutades võtis Meelik mul käest kinni ja me lihtsalt jalutasime ja naersime kui ülevalt sadas laia valget lund.
Meelik oli nii kena ja saatis mu koduni.
Siis kallistas mind pikalt ja soovis ilusat und.

Vot see oli ilusam kui mingid lilled või šhokolaad ;)

Jiees...

Et siis esimene sissekanne.
Tegin endale täna blogi kuna Kelly musu soovis ;)
Ma küll ütlesin, et pole eriline jutu miis..aga tema vastas et olen ikka. Nu teeme siis proovi ;)
Räägiks siis oma hetke tunnetest?

Läksin maailma kõige parema kutiga esmaspäeva hilis õhtul lahku. :(
Mis emotsioonid? ....

Ma ei saa ühest asjast aru*
Minu sees on just nagu keeristorm läbi käinud.
Olen vihane enda peale, et nii lasin juhtuda...
Miks ei tule mul' mitte ühtegi füüsilist pisarat?
Miks ma ainult naeratan?
Kas tõesti selle pärast, et kuna ma teda niiiiiii väga armastan lasin Tal minna?
Täitsin tema soovi ja lasin ta vabaks...
Miks on see nii valus...
Kahe otsaga asi...Kui ma ainult nutaksin mida ma muidugi teha tahaksin...näitab see seda loomulikult välja, et ma teda tõesti armastan! Kuid*
kuna ma ei nuta...kas tundun inimestele südametuna?
Samas saavad paljud inimesed aru, kes mind väga hästi teavad, et mul on tõeliselt valus...
Nad ütlevad, et ma olen tugev...ja suudan asjaga toime tulla...
AGA MA JU EI SUUDA....
Elan endasse...Miks olen ma selline kes varjab oma pisaraid naeratusega?
Ainult üksikud saavad aru sellest, et kui naeratan...siis tegelikult on minuga midagi tõsist lahti.
Mida edasi? Kuidas edasi? Kellega edasi?
Niiiii palju küsimusi kuid nii vähe vastuseid!

Ma tunnen, et minuga toimub midagi...Kuid mida ma peaks ette võtma?

-Liisu-