Kui sinu käest minu kohta küsitakse, siis saad öelda: "Ta tõesti armastas mind. Üks vähestest. Ent ma tegin talle haiget ja ma tegin ta katki..."

Hea... Mida head näed sa inimeses, kellest hoolid? Ei, ei. Mitte siis, kui te olete külg külje kõrval. Mida head näed sa temas kuid hiljem? Peale seda, kui elu on teid pillutanud sinna ja tänna. Peale seda, kui üks on teisele rohkem haiget teinud... Peale seda, kui oled suutnud jätta minevikku selle valu, lootuses, et see enam iial pinnale ei kerki. Mida head? On seal midagi?
On. Seal on sinu mälestused. Sellest heast inimesest. Sa mäletad teda just sellisena... Armastava, hoolivana, naerva ja heana. Ainult et... Millegipärast püüab ta näida halb. Jätta endast mulje, justkui ta oleks hoolimatu, südametu, ükskõikne. Luues fassaadi, mis on nii tõene. Lõpuks on tunne, et mille nimel sa pingutad? Omaenda mälestuse nimel? Ja ikkagi näed sa temas seda, kes ta oli kuid tagasi. Jonnakalt ja sihikindlalt. Kuigi vahest... Vahest eriti raskel hetkel mõtled, et kui ta tahab endast jätta külma inimese muljet, aga äkki, äkki ta ongi selline? Ometi sa tead... Ei ole. Ning sa oled jonnakas edasi. Ent kui kaua?

Ma ei taha elada kellegagi koos lihtsalt sellepärast, et mu kõrval oleks keegi. Justkui diivanipadi. Lihtsalt sellepärast, et saaksin öelda:ma ei ole üksi. Ma tahan elada koos inimesega, kes on mulle oluline ja kellele olen mina sama oluline. Inimest, kelle kõrval hommikul ärgates saan ma öelda- ma olen õnnelik, et sa olemas oled. Tahan temaga jalutada vihmas, lootes leida vikerkaart või öös, otsides langevat tähte. Ma tahan olla koos inimesega, kes naerab koos minuga ja vahel pühib mu pisarad. Inimesega, kes on mu kõrval ka siis, kui ma lihtsalt ei saa ja ei suuda teistega käitudes anda endast parimat. Ja ometi ta teab, et ma pole seetõttu veel halb inimene. Soovin enda kõrvale inimest, kellega koos naerda, kuni pisarad silmis, kuid ometi saab räägitud ka maailma tõsisematel teemadel. Inimest, kes ei pane plehku esimese tõsisema probleemi ees. Peites pea liiva alla, lootes, et tagumik pihta ei saa. Tahan leida inimest, kes on minu sarnane ja ometi nii erinev. Inimest, kes kannataks mind välja ja jääks..Jääks püsivalt minuga!

 

Sa arvad...

Sa arvad, et ta on tugev. Lihtsalt sellepärast, et ta praktiliselt ei nurise.

Sa arvad, et ta ei oska lahti lasta. Lihtsalt sellepärast, et ta muudkui usub sinusse.

Sa arvad, et ta ei vihasta. Lihtsalt sellepärast, et sa saad kõik andeks.

Sa arvad, et sa tunned teda. Lihtsalt sellepärast, et tead tema naeru.

Sa arvad, et ta ei murdu iial. Lihtsalt sellepärast, et ta muudkui rühib edasi.

Kuid kas sa oled talle silma vaadanud? Päriselt silma vaadanud.

Kui oled, siis peaksid teadma, et seal on olemas see kõik, mida sa siiani justkui märganud ei ole.

Seal on kõik kirjas. Kui ainult lugeda märkad.

Sa arvad, et tunned teda? Vaata tema silmi ja küsi endalt: mis mul märkamata on jäänud?

Palju pisaraid ja ütlemata sõnu...

Ma olen näinud ja mõistnud, et iga päev võib olla sinu viimane päev...viimane hetk...
Ma ei saa seda muuta, ma ei saa enam midagi teha...Ma ei saa Sind enam tagasi tuua...Ma lihtsaltbpean sellega leppima!
Iga mõte, meenutus, mälestus olnud aegadest...see kõik seondub sinuga.
Tegelikult on mul meeletult raske ilma sinuta! Ma näen Sind öösitibunes, ka päeval oled minu saatjaks minu mõtetes!
Kui ma meenutan kõikke seda ilusat, mis meil koos sai tehtud... Langeb pisar taas pisara järel minu põsele... Jah! Täna on ilma Sinuta nii raske... Täna on SINU päev, täna tahaksin vaid SINUga olla...Kuid tean, et seda ei juhtu enam eal!
Tahaksin öelda Sulle, kui tänulik ja õnnelik ma kõige selle eest olen, mida minu jaoks teinud oled või üleelama pidanud! Ma ei saa ega oska seda tänu panna sõnadesse...
Olen tänulik, et õpetasid mulle iseseisvust, headuse ja sõbralikkuse keelt ning võlu, panid mind tundma vajalikuna ning peamine..Armastatult ja alati oodatud!
Ma tahaksin Sulle öelda, kui väga ma Aind armastan...Kuid enam pole mul selleks võimalust... Seega oma mõtEtes kordan ma iga päev, kui väga ma Sind armastasin, lootest et kuuled neid mõtteid!

See mõra...

See mõra sinu hinges... Ehk on sellel oma eesmärk? Sa lubasid oma hinge kellegi... Kuigi olid lubanud, et ei enam... Sa olid kindel, et su hing on kaitstud. Kõigi eest. Kõige eest. Su hing oli nii palju kordi katki löödud. Sa olid nii palju haiget saanud. Enam ei tahtnud... Enam ei jõudnud... Ei soovinud ega arvanud... Ometi ta tuli. Vaikselt. Tuli ja parandas need killud. Märkamatult. Ning siis läks. Jättes hinge haavad. Mõrad, mis on nii tuttavad... Eesmärk... See, et sa taas armastasid. Lubasid seda endale ja teisele. Et nüüd olla taas seal, kus oled juba varem olnud. Natuke oodates. Vähe lootes. Hinge lappides.

Võimas ja kohati meeldejääv nädal...

Möödunud nädalat iseloomustab hästi need kaks lauset...
"- Mis sind takistas kokku kukkumast? Kuidas sa jõudsid selle kõige juures jääda jalule?
- Ma lihtsalt teadsin, et keegi ei püüa mind kinni ja ma ei pruugi ise enam jõuda tõusta"

Mis siis nüüd nii?
Ma teen teile siis lühikese kokkuvõtte olnud nädalast..
Alustan eelmisest pühapäevast...
Tervis oli nii läbi, et raske oli voodistki välja saamisega...Kuid toimetused vajasid toimetamist ja tuli tõusta...Päike oli MINU maailmast kadunud...Ma kaotasin sel päeval oma parima sõbra, oma hingesugulase, oma kalleima inimese...Oma südame teise poole! :(
 Esmaspäev...Kella seitsmeks tööle...Õhtul sai emaga natukene vesteldud Viljandis oleva tädi teemal, et võiks külla minna...Kuid kuna minu tervis oli väga kehv ja ema pidi õhtul tööl olema, jäi sõit ära.
 Teisipäev...See tore teisipäev! KElla seitsmeks tööle...Lõuna ajal võtsin hetkeks aja maha ja läksin jalutama...Ema käis notari juures arutamas vanatädi olukorda...Notari juurest tulles, kõndis ema minust mööda...Kutsusin tagasi purskaevu juurde pingile, et vestelda ja asjades selgust saada...Sai asjad kokkulepitud ning jäi ka jutt, et vot õhtul peale tööd sõidame Viljandisse ja läheme vanatädi juurde...Ema läks siis pooleks tunniks koju, ning mina koolimajja tagasi...Kui ema kooli tagasi tuli ja mind valvuriruumis nägi...Tuli ta minu juurde ja lausus: "Aino on koomas! Arst helistas mulle just ja ütles, et Aino langes koomasse kuna veresuhkur langes liiga madalale!" Tädi Aino oli aastatid diabeedik ja ühtlasi mulle tuleviku näitkes, mis võib saada minust...Selge! Otsus ikkagi jõus, et tuleb tööl oma toimetused kiirelt ära korraltada ning Viljandisse sõita! Saigi pärastlõunal Viljandi poole sõit ette võetud...Istusin rooli, sest nägin kui pinges on minu ema...hooldushaiglasse tädi juurde jõudes...Hakkasid mul silme ees jooksma pildid aegadest ja inimestest, kellega mul on olnud selline kogemus...Ma ei tundnud ennast hästi! MA mõistsin oma lähedaste tundeid, mida nemad on pidanud tundma ajal mil mina olen sellises koomas olnud...Sa lihtsalt lebad voodis, ega saa midagi teha ega öelda...Lihtsalt oled...Veetest tunde haiglas tema kõrval, lootest, ET VÕIBOLLA NÜÜD! Kuid ei mingit muutust...Tema silmad olid lahti, pilk täiesti tühi suunatult lakke...Püüdes kuidagiki hingata...Olles ise diabeedik nõustasin ema, et ta niisutaks tädi huuli...Ema tegi seda ja tädi hakkas suu kaudu hingama...Ema proovis ka imepisikeste tilkadega joota talle vett..Ta neelatas...Ma reaalselt uskusin, et ta kohe kohe hakkab meiega rääkima! LOLL TÜDRUK! Tekkis reaalne olukord, kus ta oleks meie silmade all lahkunud siit ilmast..Kuid õnneks seda ei juhtunud...Ikka see sama tühi pilks ja ei ainsatki sõna...Lõpuks oli kell juba nii kaugel, et hakkasime Tartusse tagasi sõitma...Ehk siis jälle mina roolis...Olles emaga jõudnud Tartusse, käisin kiirelt Statoili autopesulas...Ning siis...Pesulast välja tulles, helises ema telefon võõra numbriga...Helistati hooldushaiglast ja teatati, et tädi on jäädavalt lahkunud....See lõi kõik asjad segi....Me ju emaga lubasime tädile enne haiglast lahkumist, et me tuleme teda järgneval päeval päeval vaatama ja siis on kindlasti juba parem... :(
Sõitsin siis oma koju ja ema sealt oma koju...Ma ei tundun ennast just kõige paremini...Ma ei osanud kuidagi olla ega midagi teha...Lihtsalt vedelesin kodus...Helistasin oma onule ja õdedele, et tädi Ainot enam pole...Ja lõpuks uinusin...
 Kolmapäev...Jälle kella seitsmeks tööle...Asendasin ka ema vahepeal, et saaks taas notariga kohtuda...Peale tööd kohe Viljandisse...Seal käisime me siis tädi kodus tema asju võtmas, mida matusteks vaja ning muid pabereid....Peale Viljandit....Tartusse vanaema juurde, rääkisime juttu...Ning koju ära...Magama...Selline väsinud, emotsioonitu tunne/olek...Ma vajasin tuge...Kuid samas pidin ise olema toeks oma perele..
 Neljapäev...Taas kella seitsmeks tööle...Peale tööd olin ma reaalselt nii läbi, et otse koju ja voodisse...Ema oli hommikul sõitnud Viljandisse pabereid ja muid asju ajama..Kuid leppisime kokku, et mina lähen kaasa..Et sõita ajal mil tema saab asju ajada..Kuna ema arvas, et olen pikalt tööl läks ta üksi...Kuigi sai öeldud, et ma teen pärastlõuna vabaks, et temaga minna..Ma reaalselt tundsin, et ma annan ise kohe kohe otsad..Ema helistas, et ehk saaksin kasvõi bussiga Viljandisse järgi minna (kuigi algselt tahtis ta mulle Viljandist Tartusse järgi sõita)...Minu vend oli sel ajal vanaema juures, ning läksin vanaema juurde..Rääksisime vennage, et ehk läheb ta ise? Aga vennal oli omal tegemisi paar tundi Tartus, ei saanud tema ka kohe minna...Läksin siis bussijaame, et Viljandi sõita..Helistasin bussijaamas emale, et kõik piletid on väljamüüdud...Kui saan bussist pileti siis tulen...Enne bussi tulekut helistasin veel vennale ja leppisime kokku, et ta läheb niikuinii pole minul mõtet hakkata Viljandisse sõitma...Andsin emale teada, et vend tuleb niikuinii, et mina ei hakka tulema kuna tervis ei peaks ka ilmselt seda bussisõitu vastu..Läksin koju tagasi ning maandusin otse voodisse...
 Reede...Oh jummel! Seitsmeks ikka tööle...Siis asendasin ema (ema oli Viljandis taaskord matuse asju ajamas)...Siis jooksuga hambaarsti juurde...Ei olnud tore! Jooksuga tööle tagasi...Siis selgus, et jumal tänatud! Kergem päev ja saan koju! JESS! Peale tööd otse vanaema juurde, sest õde oli lastega Tartusse arsti juurde tulnud..Mu inglikene jälle haige...Kopsudes väike kohin..Oh jah! :S
Siis käisid mul soolaleival paar sugulast..Mul oli heameel, et nad tulid! Miks? Sest sain hetkeksgi oma mõtted mujale...Siis mingil hetkel algas sõit Jõgevale, et viia pisike koju issi juurde ning õel vaja matusteks riiteid...Jõgeval käitud...Tundsin nii suurt masendust, et kuna ppolnud mitu kuud sushit söönud - tellisin omale sushit..Kodus suhi söödud, suundusin vanaema juurde sauna ning kodustega matustest rääkima..Kogu asja keerulisus seisnes matuste korraldamises..Alguses oli kõik selge, et kes kus kuna ja kuidas ning mida..Siis tulid naabritädid ja muud tegelased mängu, et ikka pidulaua ja kõige muuga vaja...Aga, et keegi aitaks või toetaks? Ei! Trotsi tekitasgi see, et matused tuli meil endal ju kinni maksta* Aga see selleks...Saun mõjus hästi ja räägitud sai ka korralikult...Koju tuttu!
 LAUPÄEV! Tore laupäev...Nii! Laupäev oli siis see päev, kui toimus krematooriumi matus Viljandis....Mina läksin Aldoga ning Õde ja vanaema koos emaga...Saime kokku vanaonu hooldushaigla ees..Seal tegin õe ja vanaemaga mõne pildi, sest meil pole koos pilte...
Emal vanaonu autopeale võetud, kolis õde meie autosse..Sõit krematooriumisse...
Teate..see vanatädi matus ei olnudki nii raske, sest ta oli ju nii vana ja haige juba...
Kuid mis nagu pussnuga südamesse oli? See oli see, et minu elu esimene kogemus krematooriumiga oli...minu isa ärasaatmine..Tuli taas meelde kõik see, kuidas ma pidin oma isaga hüvastijätma...Kui valus ja raske see oli...Pisar pisara järel langemas minu põskedele...Klomp klombi järel kurgus...Ma ei saa ega ka oska kirjeldada seda tunnet mis minu sees sel hetkel oli! Ma oleksin just sel hetkel teada, et keegi on minuga...Keegi tuleks ja kallistaks mind...Ütleks, et kõik on korras...Mu isa on nüüd ilusas ja rahulikus kohas...Kohas, kus ta valvab mind..Kuid ei..Ajasin selja sirgu, pühkisin pisarad ning sammusin rahulikult peale tseremooniat auto juurde...Ma pidin olema iseenda toetustala!
Algas sõit peielauda..Söök söötud, pidime Aldoga teistele head aega ütlema, ning Valga poole sõitma...Endal ei olnud hea tunne, et pean lahkuma...Kuid kohustused ajavad kohustusi taga!
Kiirustasin Valka oma baasväljaõppele...Peale väljaõppet, õhtul..Tuli Aldo mulle järgi..Ning läksime talu juurde, et ehk mul on mõned madalad kingad seal? Käia kaks päeva kotsadega - ei aitähe! Pole minu jaoks! See üllatus, mis mind seal ootas (va see, et seal polnud mul ühtegi paari kingi)...See üllatus oli minu venna koer Bäxter! Minu sõber! Olend, kes kuulab alati minu muresid/rõõme...Ja on alati õnnelik, minu saabumise üle..Ma ei saanud vastu panna..ning pidin teda kallistama ning ninnunännutama..Jep! Ta määris mu matuse seelik kostüümi ära..Pole hullu! Leidus tore inimene, kes mu riided ära pesi..Ja kell 22 saabus aeg, mil maandusin voodisse ja uinusin..
Pühapäev...Äratus jälle kell seitse! SUPER! Seitse päeva järjest ärgata kell seitse! Mõnuuus! Miks nii vara? Sest mu väljaõppe jätkus...Pärastlõunal peale õppuse lõppu...Tuli Aldo mulle järgi ning hakkasime Tartu poole sõitma..Käisime Jaanuse juurest läbi, sest mul reaalselt polnud pikka aega ei tuju ega tahtmist kellegika olla või rääkida või üldse midagi..Käisime söömas, ning Tartusse koju...Kodus hakkasin ma oma kappi kokku panema, mille olin ostnud...reedel peale Jõgevalt tulekut?..Kuid kuna terve nädala on mind ka painanud meeletud pea-, selja- ning jalavalud..Loobusin..Järelejäänud tööks on sahtlite kokku liimimine :D
Mul on kadunud isu, tuju, huvi, motivatsioon ja tahe...Ma püüan lihtsalt kuidagi need päevad kulgeda ja teha oma tööd..Kaks nädalat veel...Ja ma saadan kõik kuradile! Ronin kaevikusse kusagile ja olen :D
Üksinda oma üksilduses!
Aga mis peamine...Ma IGATSEN Sind! :( Ma ei ütle, et kahetsen oma tegusid...Sest siis poleks ma võibolla üldse enam siin, ega kirjutaks...Kuid mul on kahju, et läks nii nagu läinud on... :( Usu sa mind, siis või mitte!

Tühjus :D

Teate mis?

Ma kirjutan ning kustutan siin juba mitmendat tundi...Ja jõudsin järeldusele..
Ma palun vabandust kõige ja kõigi ees...
Ma ei hakka enam halama, ega süüdistama...Kedagi!
Peale väikese erandina, iseennast!
See kes ma olen täna ning kuhu jõudnud, see on kõik minu enda tehtud!
Olen ise süüdi selles, et mul nii keeruline iseloom on. Selles, et teen selliseid valikuid. Selles, et minu tervisega on lood nii nagu nad on. Süüdi selles, et olen lasknud kõigel mina.
Olen süüdi, et ei oska armastada! Samas on natukene kahju, et ka keegi teine mind aidata ei saa..Kuidas saab tüdruk kedagi armastada, kui ta ei oska ise olla armastatud?
haletseda iseennast? Ma tõesti võiksin seda teha, kuid ei oska ja tean, et see ka ei aitaks mitte midagi!
Ma võin ju öelda ja kirjutada tuhandeid sõnu, kui kahju mul on - see ei muuda olnut olematuks!
Alati, kui teen nii nagu keegi teine soovib...Ei tee ma seda omal otsusel..Kuid hetked ja olukorrad, mil tean/tunnen, et pean jääma iseendale kindlaks..Kannatan ma veel rohkem!
Kõik on nii hästi, et ma ei tea enam mida tunda, mõelda või vapsee kirja panna...Ma reaalselt olen seesmiselt tühi...
Viis aastat võtis aega, et kedagi taas usaldada...Et lasta endale keegi nii ligi, et sellega annad ka võimaluse endale haiget teha...Viis aastat, et avada iseennast, lausada üle oma huulte südame põhjast "Ma armastan Sind!" ning rääkida oma tunnetest...
Mul on hea meel, et see justus praegu, kui mul on tööd meeletus koguses..Kuid mõeldes järgmisele nädalale...Siis ma tegelikult kardan iseennast...Ma ei taha kellekagi suhelda, kedagi näha...Ma tahan lihtsalt olla! Ei saa küsida: "Saan ma sinu jaoks midagi teha? Saan ma Sind aidata?" Ei! Ei saa!
MA lihtsalt kardan muutuda külmaks ja kalgiks inimeseks, kellel ei ole tähtsust mida ta teeb või tunneb...Ei taha teha teistele haiget...Aga teades iseennast kõige paremini, siis...
Mul on taaskord parem hoiduda elektroonikast ja olla lihtsalt üksinda oma üksinduses ;)

NAERATAGE, sest väljas on päike, ilmad muutuvad soojemaks ja kõik ilus ärkab!
Nautige päeva ja olge ilusad...

Või nagu üks lemmik lauseid, mida mulle meeldis hommikuti lugeda... "Carpe Diem!"

Ei ole hea....

Mis toimub?
Reaalselt olen mõelnud, et tänapäeval on asjad segamini... Tüdrukud jooksevad poiste järgi jpm... Mis toimus eile? Kui ma olen oma tervises nii pagana kindel, siis ma tean oma valikuid ja otsuseid. Ja eile oli just üks selline päev, kus ma teadsin/tundsin, et pean olema üksinda!
Sa küsisid minult, kas ma kahtlen sinus või ei usalda? Ma siis vastan, et jah... Miks? Sest mäletad sa viimast korda, kui sa käisid mul järel ning järgneval hommikul lubasid viia mu kuhugile mujale? Kuid õhtu lõppes ikkagi sellega, et kuidas ma siiski koju sain?
Jah, tekitas kahtlust... Ja eriti, kui tean ja tunnen oma tervislikuseisundit... Ära palun tule ja ütle, et tulid mulle nüüd vastu... See ei ole see... Olen öelnud, et arvestaksid mu tervisega... Kahju on, kuid njamh..
Ma palusin sind, et sa ei hakkaks minuga vaidlema... Tegelikult mis kõige hullem on... Et sa nii ütlesid ja tegutsesid...
Pole hullu... Mu saatus on teada ja mul on hea meel, et ma kõrgeid ootuseid ei sea oma elus... On ehk kergem toime tulla...

Esmaspäev, mis sugune!

NiiNii..Esmaspäev..
Hommik nagu iga teinegi...Hommikune kohvi ja tööle..
Tööl oli nii...Enam-Vähem päev....Poisid olid tublid...Sööklas kohtusin ka oma nunnu Agnesega..Ma pole teda nii kaua näinud...Ta tuli...Ta kallistas..Ja ma tundsin, et keegi reealselt igatseb mind! See hetk...See oli armas!...Päev kenasti läbi..Läksin koju..Natuke kodus ja sai ka Lõunakeskuse postkontoris oma laagri juhataja eksami tulemustel järel käidud...Registreerisin siis korduseksamile ära...
Vahepeal vestlesin paar sõna emaga telefoni teel..Vanaonu oli pansionaadist jalga lasknud...Probleemid, probleemid, probleemid...Ema endast väljas ja meeletult pinges...
Vaatan seebikaid ja mõtlen...
Ah jaa! Päeval tühjendasin ka oma facebooki..Mismõttes? JAh..MA kavatsen panna selle näoraamatu kinni...Elu ei ole facebook...Mul ei ole mitte midagi, mis mind seal nii jubedalt kinni peaks hoidma..Inimesed teavad minu numbrit, meili, aadressi ja ka kohti, kust vajadusel mind veel kätte saada...
Ma olen ammu otsustanud, et loobun facebookist....Nüüd ma lihtsalt tegin need paar sammu lähemale selle teostusele..
Ma ootan veel natukene, sest hetkel on mul seda tööalaselt töökaaslastega suhtlemiseks vaja...Muidu aga mitte...
Ma ei tea mis toimub...Päevadest on kadunud see...Sära? Mõtetes on tühjus?
Ühesõnga totaalsed tumesinised päevad...

Ei tahtnud enam niisama passida...Võtsin kätte ja hakkasin koristama...Pühkisin ja pesin põrandad ära...Võtsin tolmu ära...Pole ju saanud nädalavahetustel õieti kodus olla ja kuna mul on nii tolmu, kui ka tolmulesta allergia..Hakkasin koristama...Korrastasin rõdu...Mida siis edasi? Koristatud ja asjad tehtud...Peab edasi mõtlema...Eks me siis õhtu lõppedes näe...

Pühapäev emaga...

Teate.... See tunne mida ma täna tundsin Viljandi haiglas oma vanatädil külas käies... Kui ta ise ütles, et tal on nüüd vaähk... Ma ei oska teile öelda, mida ma tundsin... Mu silmad täitusid lihtsalt
veega... Oma vanaema kaotasin ma kolme aastaselt tänu vähile. Nii väike laps ei peaks sellist asja hiljem oma elus mäletama, kuid mina mäletan selgelt tema lóppu... Minu peas ketras ja ketrab vaid
küsimus... Miks ei vóinud minu isa sel viisil lahkuda? Et oleks tal olnud mingi haigus, millega kaasnev olems ette teada... Oleks aega leppida selle kóigega? Jah ma ei oleks sellest vist kunagi aru saanud ega leppinud... Jah, ma olen alles noor, kuid enda arvates siin elus näinud liiga palju asju mida ma ehk nägema poleks pidanud... Olen oma väga varajases nooruses näinud väga paljude inimeste elutee lóppu...
Olen pidanud väga noorelt jätma hüvasti oma väga lähedaste inimestega... Olen saanud enda kanda suure, raske ja väga vastutusrikka koorma.... Oma diabeedi... Nähes seda vanatädi, móistest milline vóib olla minu lópp...
Diabeedik, neerutüsistuse, pool pimedana...ning lópetada pankrease vähiga... Nähes ja kogedes selliseid olukordi, hakkad mótlema elule teist.oodi. Öeldakse ju küll, et vóta elult kóik mis vähegi vótta annab... Kuid sellises olukorras leiad, et óigeim vqlik oleks olla kodus oma lähedastega, puhata... Ma tahaksin nii väga, et keegi näeks minu sisse ja tunneks mida ma päriselt tunnen... Seda ei saa panna sónadesse! See on selline väga  nukker, haavatav, melanhoolne, vihaseks ajav jpm tunne. Täna emaga Viljandisse sóites tuli meil mingi teema jutuks. Ma tóesti mäleta mis, kuid mäletan selgelt enda öeldud lauset emale: "Jah ma vóin olla väsinud ning tüdinenud, kuid nii ma surra ei taha! Nii kadunud mu eluisu veel ei ole!"
Kindlasti móni lugeja mótleb, et ma täitsa loll ja kes veel et nii mótlen... Móni mótleb, et ma olen ju koguaeg nii tugev ja positiivne..ma ei saaks selliseid mótteid móelda... Kuid tegelikult teab vaid paar inimest, kes on selle välise kesta all tegelikult peidus... See on tüdruk, kes kardab kóikke, ta on väga haa atav, ta nutab ennast igal ööl magama, ta vihkab ennast kui on kedagi haavanud/pole  teinud nii nagu keegi teine on soovinud... See tüdruk tunnistab iseendale, et on masenduses/depressioonis, kuid koduuksest väljudes pane  ette naeratava maski....
PEale vanatädi külastust, käisime ka haigla vastas olevas pansionaadis vanaonu vaatamas..Sorry..Ma tahtsin seal sama kiiresti minema saada, kui ma sinna sisse sain...MEenus kui must valge film möödunud aasta jaanipäevast maal...Kuuldes põetajalt, et onu on tige ning tahab seal ära minna...Nähes kõikki neid vanureid, kes nii pikki silmi ootavad kedagi endale külla...Üle 90 aastane mees, kes ootab, et teba vanemad tuleksid ja ta koju viiksid...Jah...NEde kõigi kõrval on minu onu/vanaonu täitsa timm ja korras mees..Kuid noup..Eieiei!!!! Ema tahab vanaonu jälle enda juurde võtta..Mina ütlesin emale ilusti ära, et mina selleks ajaks koju tema juurde ei tule..Mul on oma korter kus elada ja närvirakud kallid, et neid vanaonu peal mitte kulutada...Küsisin oma emalt, et kas on tal veel mõni ajurakk kuskil järel? Ta käitub väga ebastabiilselt ja mõtlemata...Et on ikka kõik korras?

Peale neid külastsui sai ka Tallinna poole sõidetud mitu7kümend kilomeetrit...Õde jättis ühte kohalikku poodi sealkandis mulle mobiiltelefoni..
Mis te nüüd arvata...KAs see telefon on timm? JAAA!!! Seekord ei tööta telefoni kõlar..Telefon ei tee mitte ühtegi heli!