Laupäev...

Alustan sellest, mis unes nägin enne kui ununeb...
Ma nägin täna öösel unes oma issit ning omale hetkel väga väga kalleid inimesi...
See uni oli segane...Ja mitte kuigi rõõmus...Mina kõndisin karkudega...Tegevus oli minu maakodus..Ma ei saanud väga pikalt pele ärkamist veel aru, et miks issi minuga ei rääkinud...Siis mõistsin, et surnutega ei tohi unes rääkida...Kui surnu sind endaga unes kaasa kutsub, ei tohi mingil juhul temaga minna...Muidu lähed ja tagasi ei tulegi...Mõistsin selle unenäoga taas, et veel ei ole minu aeg...Sest kui tavaliselt käib surnu sinul unes järgi...Siis minu unenäos püüdsin mina oma isaga suhelda ja kätte saada...Tegelikult oli see kurb ja valus...Ma nii väga tahtsin temaga rääkida ja et ta mind kuulaks...Sest vanasti just tema oligi see, kellele helistasin kui rääkida tahtsin...Või sõitsin nädalavahetusteks tema juurde...Ma tahtsin temalt nii palju küsida, abi saada kasvõi lihtsalt ära kuulamisega...Inimesed kes mind teavad, et ma ei räägi oma sisemusest väga midagi...Jah ma tean: "Kui sa tahad rääkida, olen ma olemas ja kuulan! Lihtsalt võta kätte ja räägi!" See ei ole minu jaoks nii lihtne... Kõigile ei saa kõigest rääkida ja nõu küsida... Issi oli aga just selline inimene, kellele ma võisin kõigist ja kõigest rääkida..JAh..Minu perekonnas on kasvatatud nii, et kui midagi juhtub oled ise süüdi...Kuid minu isa ei olnud selles kinni ja ma teadsin alati kui väga ta minu poolt oli ning minu kaitsmiseks kõikke teha tahtis.. Hetkel oleksin tahtnud võib-olla temaga arutada oma viimase aja käitumist, mis mulle endale juba liiga teeb...Ma väldin inimesi...Kontakti nendega..Ja pigem olen kodus üksinda, kui kusagil räägiksin kellekagi...Ma ei tea, kas te olete kuulnud tumesinistest pävadest....Kuid praegu on üks selline...
Ma poleks voodistki välja tulnud, kui Rainel (olime paar aastat tagasi koos nahahaiglas koos sees), poleks helistanud ning mind ülesse ajanud...Jah olguki, et kell oli juba pool kolm pärastlõunal...MA ei tahtnud tõusta...Vaatasin "Esti halvimat autojuhti" ja olen voodis tagasi...Need kes on kuulnud "tumesinistest päevadest" need enamvähem teavad mida ma praegu tunnen või mõtlen...
Ei ole just kõige toredam!

Võtame reede kokku...

Hommikul oli kõik ilus kena..Käis kulleri poiss ja tõi mu uue SIM kaardi ära (olen nüüd varsti TELIA levialas)...PEale kullerit sai siis tööle mindud..Oma tunnid antud..
Ahjaa..Sain täna ka rusikaga selga ühelt poisilt :D Polnudki ammu kakelda saanud :D Miks? Ta oli lihtsalt väga ärritunud ja mina tema juures...
Peale tööd sai käitud oma ripsmetehnik Liina juures...Kes tegi mulle jälle üli nunnud ripsud kivikestega ja ka kulmud, mida ilmselgelt olete FBs juba näinud...
Peale Liinat...Liikusin ilusti kenasti bussiga koju..Kodus koristasin oma asju natuke, kuulasin muusikat ja olin niisama muhe...
NiiNii..Mis siis täna veel "hästi" on läinud..Lõunatasin täna emaga...Ja saime natukene rääkida, kuni kaks töökaaslalst meiega ühinesid..
Ühesõnaga sain teada, et minu Viljandi vanatädi on suremas...Kõik organid sappi täis...Esmaspäeval haiglas tädi vaatamas käies ütles ta, et tal olid sapikivid ja need opereeriti ära (järeldus - ta ei tea asjast mitte midagi)..Ta toodi Viljandist meile Tartusse, sest oli üleni kollane nagu sidrun...
Nüüd viidi ta teisipäeval tagasi Viljandi, kuigi esmaspäeval oli arstidega jutt, et alles kolmapäeval läheb... Nüüd ainuke jutt, et koju ei lasta kuna ei saa iseendaga hakkama ja tahetakse panna hooldekodusse..KURAT KÜLL! Meile, tema lähedased - tema, kellel pole lapsi...Ei öelda meile midagi?!?
Olen siin kodus olnud mõned tunnid üksinda..Ma ei ütle, et see ei meeldiks ega sobiks mulle..Kuid peale selliseid juhtumeid/uudiseid...Hakkad sa tahest tahtmata ka ise negatiivselt mõtlema ja üle vindi keerama...
Tahaksin, et keegi tuleks ja rööviks mu ära!

Kruiis Stokholmi...

Teisipäeva hommikul ehk siis 26.04.2016 olin ma nii segaduses, et tahtsin tund varem tööle minna...Läksime poole üheksaks Aldoga minu emale järge, et ka tema tööle viia...Mõlemad emaga pidime tööle alles 9:50ks minema...Kui selgus, et tunnike veel aega...Läksim,e Aldoga koju tagasi..
Kodus istusin ma TVees ja jäin tukkuma..Sai siis õigeks ajaks taas emale järgi mindud...
Tööle jõudes sain teada, et Rootsi on kõrgendatud oht...Niinii...Ma vist sissejuhatuse kirjutasin juba eelmises sissekandes? :D
Ühesõnaga võtsin koolis kiire lõuna kohvi (jube vastik! Miks? Sest kuna ma võtma antibjootikume, on mu maitsemeeled sassi või et peaaegu surnud), ema tegi kiire lõuna ja bussijaama tipa-tapa minema..
Bussijaamas sai siis kenasti end SuperBussi maha istutatud...Bussis otsustasin teha video,mida ma ka facebookis jaganud olen :D Lihtsalt tuli taas tuju..
Sadamasse jõudes kallas nagu oavarrest...Kuna üks noormeestest jäi teistest poodi minejatest maha...Ootasin teda...Asjata! Läksin siis sadamasse/D-terminali passima sest ei olnud tuju poodi minna...Midagi nagu poest vaja ka polnud..Ema helistas ja palusin omale vaid 2 pudelit vett tuua...
Lõpuks tulid siis ka kogu ülejäänud seltskond sadamasse...Piletid käes, laevale minek..
Laeval sai siis niisama olukorraga tutvutud...Minu suurimaks pettumuseks oli see, et ainult nädalavahetuse kruiisidel saab osta loteriid allegriid...Ehk ei saanudki "mängida"..Järgmine pettumus oli clubi Alumiiniumiga...See avati ka alles ei tea mis kell..
Ühesõnaga...26.12.2015 kohtusin ma sellel samal laeval "Victoria I" Aixiga...Meie lugu sai alguse 25H Fast Foodis kohvi joomisest ja jutuajamisest...Aluminumis tantsimas käimisest ja niisama muhedad olemisest...Meie joogiks on kujunenud Mohiito...Võtsin siis meie 4 kuu tähtpäeva puhul paar tükki (nNon Alcohol)...Ja käisin Aluminumis tantsimas..
Hommikul väike eine rootsi lauas...Ja linna minek..Käisime tipa-tapa Tehnika muuseumis, sest metroode ega bussidega sõitmine oleks olnud liiga riskantne..Pole hullu! Mõnus ilm jalutamiseks..
Muuseumist tagasi tulles kallas jälle vihma...Polnud ka see nii hull midagi...Kiire ring toidupoes ja laevale tagasi..Laevas läksin ma siis 25H Fast Foodi kohvi jooma :D Istusin ka natukene arvuti taga..Ja kajutisse magama...Seljavalu oli väljakannatamatu! Ja Tablette söön ma niigi igapäev pihuga, et võtta veel ka valuvaigistit...Oleks oma mao tapmine :D
Ahjaa! Enne kui tuttu jäin käisin emaga ka õhtusööki rootsilauas bronnimas..
Ja siis tuttu!
Ärkasin, kui pidi sööma minema...Polnud väga isu ega tuju...Rootsilauas mekkisin siis ka seal pakutavaid sushisid..PETTUSIN! Tahan oma Tokyo Sushi Baari tagasi! Natuke võtsin ka jäätist :P
PEale söömist...Pessu ja mohiitot jooma...Tantsin natukene õpilastega suures saalis...Ja edasi Alumiinumisse...Enne ära tulemist..pookisid mulle külge kaks tumedanahalist tegelast...Õnneks oli minuga minu üks mees kolleg..JA palusin, et ära läheksime..Tulin kajutisse ja kirjutan blogi...Tallinna tagasi jõudes SuperBussile ja Tartu poole tagasi..
VatVat milline kruiis...
Millised elamused/kogemused/tunded kruiisist?
Mitte kõige positiivsemad...Seltskond polnud see kõige õigem, meeleolu ka mitte...Nii oleks tahtnud veeta selle just nende inimestega, kellega sai see viimane kruiis veedetud 4 kuud tagasi..Kuid kõikke ei peagi ju saama..
Aga elasin üle!

Vot siis sellised lood!

Olge ikka sama musod edasi ja...
Tsöööoooo!!!
-Liisu-

Nädalavahetus

kuna reede õhtuks oli mul nii palju "häid" uudiseid kogunenud ja masendus suureks muutunud...Otsustasin laupäeval ära maale ema juurde sõita.
Hommikul kodus ärgates ei teadnud ma veel mida teen. Kas jääda koju, minna Mustvee sugulaste juurde või siiski sõita Valgamaale?
Otsustasin, et kui jõuan rongile, tuleks ema mulle rongivastu. Panin siis oma süstid ja tabletihunniku kotti, lappari ka ja asusin vanaema juurde. Vanaema juures ajasin mõne sõna juttu ja liikusin rongi peale. Selgus, et rongi ei tule enne, kui alles paari tunni pärast.
Istusin bussipeatuses siis linnaliini bussile ja hakkasin keksklinna sõitma. Avastasin netis kolades, et buss peatab ka vanaema kodu lähedal. Mõeldud - tehtud. Tulin bussi pealt maha,  läksin üle tee bussipeatusesse bussi ootama. buss peatus, sain kenasti peale...Teel Valka kuulasin muusikat ja mõtlesin omi segaseid mõtteid. Miks ma siis lõpuks ikkagi Valka minemise kasuks otsustasin? Ema tegi teatavaks, et müüb maal oleva korteri maha. See on  korter, kus on minu lapsepõlv möödunud. See on kodu, kus algas minu elu, möödusid meeldejäävaimad hetked, tulid minu eredamad mälestused. Koht kus pidin hhüvasti jätma oma venna, vanaema, vanaisa ja isaga. See on ju minu KODU!
Ema siis jõudis ka linna bussile vastu. Ütlesin, et mul riideid vaja :D Seega Käisime siis poodlemistuuridel :D Külastasime Läti Valka poode ja sain omale...No mis ma siis sain? Sain 2paari teksaseid, uued papud ja hunniku särke :D Tuju läks küll korraks natuke paremaks, kuid mida lähemale kodule, seda suuremaks muutus kurbus.
Sõime korteris ja läksime talu juurde..Ema hakkas riisuma, kuid minul polnud tõesti mingisugust tuju midagi teha. Seega läksin tuppa istuma.. Ja mida ma siis seal tegin? mingil seletamatul põhjusel satusin ma lauataha istuma, kus laual asetsesid minu isa matusepildid...No mis te arvata, mida ma siis neid pilte vaadates tegema hakkasin? Jah! Nutsin lahinal! Ega sellega veel see lugu ei lõppenud...Siis nägin ma oma vanaisa matusepilte...Hakkasin veel rohkem nutma..Ja Nagu kirss tordile ka vanaema matuse pildid...Ma olen kõigest 3aastane, kui mu vanaema suri...Ja nii seletamatult imelik, kui see ka poleks - Ma mäletan siiani seda aega väga hästi... See oli kurb ja raske, kuigi tol ajal ma seda ei mõistnud. Küll aga meenus vanaisa lahkumise aeg..Tol ajal olin ma ju 14 ning haiglas, võitlemas oma jala eest, et see alles jääks.
Neist kõigist see kõige valusam....See on siiski isa...Jah mu vanaisa oli mulle omal ajal rohkem isa eest, kui isa..Kuid oma isa armastus oli ikkagi see kõige suurem. Mu isa oli tõesti minu parim sõber!
Peale paari tundi maja juures olemist, läksime korterisse.. Ahjaa! Ja terve nädalavahetuse olin mina roolis, kuna emal jalaga kehvad lood... Laupäev tegin siis ka Aixile video, mille tahtsin meie kolme kuu tähtpäevaks teha, kuid asjad läksid vahepeal nii nagu nad läksid ja polnud võimalust...
Laupäeva õhtul ma koristasin tube ja pakkisin oma asju...Koristasin kappi ja lammutasin laiali, et oma koju Tartusse viia...
Pühapäeval sai siis Kaidoga (naabrionu) kapp lahti võetud ja autosse tassitud...Nipet-näpet veel tegutsetud ja Tartu poole sõit. Tartus sai siis käidud haiglas vanatädi vaatamas. Tädiga pole enam väga pikka pidu nagu olen arusaanud...
Ja koju...Kodus ma korrastasin siis natukene asju, mis maalt sai toodud...Ja öösel Jaanusele video valmis meisterdatud...Olen kaua Jaanuse videole mõelnud, kuid seda õiget tunnet pole olnud..Jah öösel, pühapäeva öösel pidi siis see tunne tulema? Mõeldut-tehtud! Nagu aru olen saanud, siis see meeldis talle!
Esmaspäeval läksin 11'ks tööle kuid hiljem tööl selgus, et minu õpilast ei tulegi ja hakkan tunde andma alles 12:45'st...
Esimene tund oli kunstiõpetust, kus maalisin/värvisin guaššidega tulpe...Ilusad tulid :D AUASLT KA!
järgmised kolm tundi olid minu eelmise aasta õpilastega..Eesti keelt, matemaatikat ning jälle natuke kunstiõpetust...tunnid möödusid kenasti!
Peale tunde sai siis tormatud küüntesse...Ma sain imeilusad helesinised küüned...Seekord panin oma tehniku fakti ette, et peab ise mulle midagi tegema - minu poolt on ainult värv valitud, et helesinine...
Ma jäin tulemusega väga - väga rahule! Te peaksite neid küüsi nägema! AUSALT! :D
Õhtul koju jõudes helistas mulle ema...Et läheksime haiglasse jälle vanatädi vaatama, kuna ta viiakse kolmapäeval Tartust ära Viljandisse tagasi...
Ema siis tuli seitsmeks minu juurde minule järgi ja läksime haiglasse...Natukene vanatädi juures vestlemist hakkasime koju minema..Esimesel korrusel fuajees jooksime kokku meie ülemuse perega...jah, minu ülemus on haiglas...Tal on väga raske haigus ja tervis läks väga viletsaks...
Otsustasime, et kui juba haiglas oleme ja ülemust pole kaua näinud (me emaga mõlemad muretseme tema tervise ja tema enda pärast väga), lähme ka temale külla!
Ta on muutunud - see on arusaadav* Muutunud väliselt, kuid mitte sisemiselt! Et ülemusele headmeelt teha rääkisin oma raamatust, mille andsin välja.. See tegi talle väga väga palju head meelt! Pani naeratama! Tema naeratus, pani ka minu naeratama...Mul oli hea haiglast ära tulla..Selline kergem tunne..
Eile sain ma siis ka kirjastusest vastuse, et minu raamat on nüüd ka paberkandjatel valmis ning kohe-kohe poeletidele saabumas :D Mul on niii hea meel!

Täna tööl...Ja õhtul Rootsi..Plaanide kohaselt peaksin Tartus tagasi olema neljapäeval...
Täna tööle jõudes tegi üks töökaaslane teatavaks, et Rootsis anti kõrgentatud terrorihoiatus...Te ikka hoiate mind eks? Ja ootate, et ma tagasi tuleksin?
Et siis sellised lood...
Kui tagasi olen, püüan ka siia teile midagi muljetada, kuigi lubadust ma ei anna!

Olge mul sama musid edasi ja teadke, et ma hoolin teist väga!

Teie armas ja kallis Liisu!  (väikestviisi ego)

Kõik oleme oma mõtete vangid...

Ma võin ju olla ilus , Mul võib olla hea iselooom , Ma olen hooliv ja sõbralik , Ma naeran alati , Nii palju kui võimalik , Sest mul on nii hea , kuid keegi ei näe tegelikult mu sisse , Ka mina olen haavatav , ka mina saan haiget Ma ei pruugi seda välja näidata , sest mulle ei meeldi haletsemine , lohutamine . Ma saan ise oma asjadega hakkama , ma saan oma muredest üksi jagu mul pole vaja , et teised minu pärast nutaks , ei ma ei taha seda , ma võtan elult kõik mis võtta annab , mul on hea elu , kuid kui minuga halvasti käitutakse , käitun mina ka . Ma võin ju olla vastikum kui keegi teine , aga te ei tea seda . Te näete ainult väikest tüdrukut , kes naerab ja naeratab päevad läbi aga te ei näe selle väikse tüdruku sisse kuigi te võiksite . Ka minul on süda millele on palju kordi haiget tehtud , ja on haavu mis ei parane kunagi , isegi kui homme jälle naeran . Mu süda valutab ikkagi , nii kaua kuni keegi selle terveks teeb , nii kaua kui lõpuks suudab mu haavu parandada.

Ma olen jõudnud taas...Täpselt kolma aastat hiljem sellesse punkti, kus kõik minu ümber on nii must ja pime...Kus päikest ei näe ja naermiseks puudub jõud... 
Mis nüüd siis toimub?
Ma tegin ühe vea. Ma tunnistasin iseendale, et ma olen väsinud/tüdinenud ega jõua enam. Peale seda ülestunnistust iseendale hakkas kõik allamäge minema..
Ühesõnaga on mu tervis läbi. Kui ma kolm aastat tagasi oma isast ilma jäin, lubasin ma endale kui ka oma isale, et ma püüan olla tublim. Lubasin end hoida. Kuid mitte enda pärast! Ma lubasin seda oma ema nimel. Ma tegin seda, et mu ema täielikult ei murduks. Mina ju olin iga päev tema kõrval. Mina nägin kuidas ta seda kõikke läbielas, mida ta mõtles või tegi. Ma ei saanud lubada, et minu emaga midagi juhtuks. Seega ma võtsin ennast käsile. Ma hakkasin rohkem pingutama oma tervise heaks.
Praegu, olles selles punktis kus ma viibin kolm aastat hiljem, peale lubaduse andmist...Ma tahaksin võtta oma lubaduse tagasi. Kui ei saa!
NiiNii..Mu tervis on läbi! Ma muretsen ise kõige rohkem selle pärast, kuid oma ema olen sunnitud tevitama sellest, mida arstidel käies kuulen...Olen oma emasse lasknud paanika.
Mul on raske! Ma tõesti ei jõua! Peale minu enda jamasid sain teada...Kui sügisel kuulsin ema infarkti ohust (mis on minu juuresolekul ka peaaegu juhtunud), et tal on kasvaja mis vajab kiiret eemaldamist (pidi liiga suur olema). Ma tahan olla kodus, tahan olla oma pere läheduses, ma tahan nautida igat võimalikku hetke nendega.
Niisiis..Diabeet on see number 1, millest siis tulevad kõik järgmised probleemid...Mul on psoriaas, varajane neerutüsistus, kõrgvererõhutõbi, infarkti/insuldioht, pimedaks jäämise risk/oht...Nüüd see nädal sain teada, et mul on refluks (ehk minu söögitoruklapp ei sulgu täielikult nagu normaalsetel inimestel). Refluksi suurim risk on see, et kuna maomahl tuleb ülesse, võib see tekitada söögitoru põletiku. Hetkel mul küll seda põletiku pole, kuid kui see peaks tekkima - kujutate ehk ise ette mis siis saab, kui sa enam oma söögitoru kasutada ei saa...
Ja siis veel hambaarst...Olin pool aastat hambaarsti järjekorras igemepõletikuga...Nüüd on asi läinud väga kaugele...Põletik on läinud liiga sügavale. Ei ole tore uudis teada saada, et võid kõige mustema tsenaariumi korral eluga hüvasti jätta või arvestada näiteks tühja "sahtliga". Oma emale helistades ja selle uudise teatavaks tegemisel..Nutsime mõlemad kummalgi pool telefoni..Järgnes pikk vaikus.. Kõik on ju peaaegu et puhta perses?

Olen koguaeg harjunud, et mu veresuhkrud ja diabeet on korrast ära...Nüüd, kui ma olen seda kõikke ilusana hoidnud, pingutanud...On kõik muu puhta perses!
Vast saate aru, miks ma ei naerata enam nii palju - ma ei oska enam leida põhjust naeratamaks. Kui terve mu elu pon perses diabeedi pärast, millega kaasnevalt kõik muud haigused....
Mulle on öeldud, miks ma siia ilma sündisin, mis on minu eesmärk siin elus ja veel palju muud...Ma olen võtnud seda kõikke kuulda, õppinud sellega elama ja aksepteerinud oma haigust, kui enda sõpra. Diabeet ei ole haigus. Diabeet on minu jaoks kui sõber. Sõber kellega ma koos elan juba poole oma elust. Ta õpetab mind. MA ei saa muuta oma haigust olematuks. Ma ei saa seda muuta, ma pean sellega leppima!
Kuid nüüd, mil diabeet on kontrolliall...Lähevad kõik muud organid ja asjad..
Ma olen väga tujukas, vingun, virisen, suhelda ei taha, väljas käia ei taha, naeratada ei suuda...Mul on raske! Ma tahan, et see üks inimene tuleks minu juurde...Hoiaks ja kallistaks mind! Ma vajan teda!
Ma ei saa teda enda juurde tuua, ma pean leppima sellega...Olgu see siis nii talumatult valus ja raske..Ma pean sellega leppima ja lepin!

Olen pidevalt kodus, sest mul on ääretult raske kodust ära minna...Mul on süstid, mul on reaalselt peotäis tablette vaja päevas sisse võtta (ehk nende kaasas taasimine on tüütu), pluss muud medikamendid...
On kaks asja millest mul pole kunagi meeldinud rääkida 1)Tervis ja 2)Töö...
Ma ei salli haletsust/muretsemist/paanikat nimetagem kuidas soovite...Ma ei salli seda!
Ma tean, et minu kõrval ja minu elus on inimesed, kui mul neid vaja on...Või noh..Ma tean, kes on minu kõrval kui ma neid vajama peaksin! Ma tean, et nad on olemas! Olgugi, et olen olnud ja olen ka praegu täielik mõrd ja nõme inimene..Nad on jäänud! Ja see tähendab mulle meeletult palju!
Ma vabandan nende ees! Ma austan neid! Ja ma hoolin neist!
Need inimesed teavad, et kui neil on mind vaja - olen ma olemas. Ma ei käi ega küsi iga päev kuidas neil läheb. Käitu inimestega nii, nagu sa tahad, et nemad sinuga käituksid...Nii ma siis püüangi käituda...

Aga ma ei jõua enam...Ma olen kõigist ja kõigest väsinud...Jaks on otasa! Motivatsioon on otsas! Tahe on kadunud!

Jajaa!

Pole ammu kirjutanud..
NiiNii...Kolmapäeval oli mul siis eksam. Taotlesin noorsootöötaja osakutset tasemele 6. ehk siis laagrijuhataja osakutset.
Vastus tuli päris hea! Tegi minu laupäeva kohe palju palju "rõõmsamaks"!
Eksamiga tõendasin ma ära noorsootöö korraldamise, turvalise keskkonna tagamise kui ka kutset läbiva kompententsi. Mis siis aga valesti läks ning miks ei saanud kutset?  Puudu jäid mõned punktid administreerimise ja juhtimise kompententsi osas. Seadused* TORE! Pole hullu! Eksami maksumus 80€, mis ta siis ära ei ole. Tuleb kordus eksamile minna.
Kuid väga musta auku see uudis mind ei saatnud, sest enne selle teate saamist sain KHK paberi, mis tõendab minu pädevust müüja- ja kliendikeskses teeninduses ehk teisisõnu on mul paber töötamaks müüja- klienditeenindajana.
Laupäeva õhtul otsustasin minna Mustvee koju, et oma masendusest mitte päris lolliks minna...
Kõik oligi ilus ja kena..
Öösel tegin siis ühe telefonikõne, et soovida kena ööd ning minna tuttu. Liisu! Ära öösiti inimestele! Saada smsse :D
Ühesõnaga jah. Kõne tagajärjel tuldi mulle Tallinnast järgi. Jumala segane. Sõitis öösel Tallinnast Mustveesse minule järgi.
Loomulikult mulle ju meeldib selline asi, aga jamh..Miks öösel? Tervis annab kohe märku, kui resiim paigast loksub.
Ühesõnaga see salapärane inimene oli Aix* Kohale jõudes...Ei läinud me Tartusse nagu plaanis oli ja ma kodustele ütlesin...Me läksime Pärnusse. Tallinn-Rakvere-Mustvee-Jõgeva-Põltsamaa-Pärnu Ohissand!
Okey...See selleks...Jah...Mida nüüd öelda/kirjutada...Pärnus..Kõigepealt siis mainin, et olles omanud uut telefoni täpselt nädala jäin taas telefonist ilma. Kuidas? Täpselt nii nagu eelmisest. Kukkus maha ja kohe katki. Ekraani puutetundlikus kadunud. Seekord oli asi veits hullem, kuna telefoni ekraan oli klaasipuru täis. Eelmiselt tuli lihtsalt killuke nurgast ja vsjoo..Sellel aga jumala sassis.
Nii...Tuppa ja voodisse...Liisu oli magamata ja väss...
Magada ei saanud...Rääkisime Aixiga pikalt ja igasugustel teemadel. Liisul hakkas seest keerama..Tere hommikust! Oli seda vaja? Noup..Aga ikkagi...
Bussi peale, millega plaanisin Jõhvi sõita ma ei jõudnudki..Pole hullu..Siis jäin lõpuks magama..Vahelduva eduga. Kunagi oli mul selline teema, nüüd tulnud tagasi..Milline? unes ma võpatan ja plaks - üleval! See on väga vastik tunne, sest see hirmutab ja ehmatab samaaegselt. Sa hakkad just magama jääma ning siis võpatab terve sinu keha. Kahtlane*
Lõpuks üles ärgates suutis Aix mulle banaan sisse sööta (ma reaalselt ei tahtnud süüa, aga no sööma peab). Vaadates bussi aegasid, tegin avastuse, et Pärnu-Tartu on bussiliiklus peaaegu et olemata. MISMÕTTES? Suve pealinn ja Ülikooli linn...Bussiliiklus olematu? Ebanormaalne!
Telefoni pole, numbreid/kontakte pole..Oli vaja mõelda..Kuna mul on hunnik tablette vaja võtta ning süsti, mida õhtuti teha...Oli vaja leida viis minemaks Tartu. Jah. Aix pakus välja, et Pärnu EMOst vb saaks...Kuid mul on kogemusi, kus haiglas olles (ravil viibides) on mul ikka endal tabletid pidanud kaasas olema. Sellistel hetkedel mõtled, et naada mulle üldse neid tablette ja süste vaja? Miks ei võiks olla ma täiesti tavaline? Siis võite ise ettekujutada kuhu mu mõtted ja tuju rihivad....
Öeldakse, et haigused ei tohiks takistada elamast sellist elu mida soovid...Täisvärtusliku elu... Jah! Tegelikult võttes pole mul ju midagi viga? Kaks kät otsas..Kaks jalga all (õnneks)! Kõik muu on ka olemas, kuid üks imepisike tegur..kõhunäärme mitte töötamine nii nagu võiks...Võib tervet elu muuta.. Jah olen õppinud, et selline ongi minu elu...Olen tekitanud oma mugavustsooni, harjumused ja käitumismustri vastavalt oma haigusele. Näiteks: kui mul on halb, siis kõige paremini tunnen ma ennast kodus. Ma ei saa ega oska seletada, et miks? Kuid nii tavaliselt on, et kui mul reaalselt on väga kehva olla...Siis minu enesetunnet parandab kodus olemine. Ma tean, et minu sõbrad/tuttavad/lähedased ei lase minuga halba juhtuda ükskõik kus ma ka poleks, kuid rahu minu enese sisse toob kodu.
Võibolla ma tundungi kui väike laps, kuid minu kindluse tagab minu kodu.
Aga jätan nüüd selle teema...
Ah jah..Neljapäeval käisin taas EMOs :D Äkiline iiveldushood jälle. Proovid ja kõik muu ka. Saadeti perearsti juurde, niisiis ma täna (teisipäeval) käisin pereasrsti juures.
Perearsti juurde pidin minema, et gastroskoopiaks aega saada ehk inimese keeli mõõga neelamiseks. Sain.
Neljapäeva hommikul siis mõõka neelama. Tegelikult ei taha...Väike "hirm" on ka. Selle enesetunde pärast, mis sellega kaasneda võib mutte protsetuuri enda ees.
Rääkides perearstiga pikalt, mida ma tavaliselt ei tee. Lühike ja konkreetne jutt on tavaliselt.
Mainisin nii naljaga, et mu tuttavad küsivad ka-on mõni päev, kus ma ka terve olen?
Oli tegelikult hea kuulda seda lauset: "No jah. Asjad on nii, et me mõlemad sinuga teame, et suhkruhaigusega ei saa sa kunagi täitsa terve olla. Igasugusteks üllatusteks peab olema valmis"
Samas kuidas sa oled valmis? Ei saa olla ju. Jah ma tean, et füüsiline aktiivsus ei saa mul olla liiga aktiivne - veresuhkur kukub alla. Samas jube tüütu on see, et kui peab koguaeg igalpool ja alati oma tavaari kaasas tassima...
Otsin tegevusi, et just nimelt oma haigusele mitte mõelda ja nii palju "keskenduda". Kui aga sellest piudevalt rääkida, selle kohta kuuldes, või probleeme läbielades aga tuleb kõik meelde ja nagu meelega kisub kohe sinna tumedamasse kohta...
Ma püüan olla positiivne, särada ja nautida elu..Kuid andestaga...Ma ei jõua iga päev naeratada! Eneselegi märkamata tõmbun oma kookonisse ja tahan olla üksinda...Kuni tuleb keegi, kes seda märkab mainib..Ning mida teeb Liisu? Ronib sealt kohe kohe välja, selleasemel et rahulikul oma aeg ära passida ning hiljem naeratusega jätkata..Jääb "puhkus" poolikuks...Mul on väga väga palju tuttavaid..Lapsepõlve kaaslased teavad seda, kuid hilisemad tuttavad mitte. Kui Liisu tõmbub eemale ja endasse...Las ta olla! Tal on kõik korras...See on moodus võtmaks aega iseendale. Liisu toibub ja võtab ise taas ühendust. See nõuab vahepeal ehk liiga palju aega (kõik oleneb, kui kaugele Liisu asjadel minna on lasknud), meeletut kogust kannatust, ning tähelepanekut*
Ma olen alati välja tulnud ning hakkama saanud oma probleemidega (need probleemid on minu sees ja minu endaga), probleemid teistega lahendan - püüan lahendada koheselt. Eneseanalüüsi oleks vaja...Väga väga põhjaliku, sest vahel oilen ma iseenda peale meeletult marus ja arusaamatuses, et miks ma nii või teisiti käitun...Nii olukordade, kui ka inimestega..
Mulle tundub hetkel mõeldes sellele mis kirjutanud olen, et siin pole mitte midagi normaalset või midagi ütlevat kirjas...Seega ma praeguseks lõpetan, et asja mitte enam segasemaks ajada..

Pühapäev 10.04.2016

Kiirelt kiirelt ülevaade...
Hommikul ärkasin varakult (kell viis), et õppida. Hommikul pani ema mu taas rooli, et Valka sõita - kuna oli vaja jälle koolitusele minna.
Koolitusel oli kõik tintel-vintel, titi-miti, timmilt maasikas (loe: väga hästi)! Niinii...Peale koolitust oli proovieksam! Kuna kolmapäeval on päris eksam, pidime sooritama proovieksami vähemalt 60% ulatuses, et saada tunnistus ja kursus läbituks. Minu tulemus oli lõpuks 85,7% 100'st.
Alguses täiega põdesin, käed higised, jalad ei püsinud lauaall paigal..Aga õnneks rahustati mind maha, hoiti pöidlaid ja sain hakkama! MA nii tubli ja uhke iseenda üle ikka!
Ühesõnaga, peale koolitust oli ema jälle Valgas mul järgi ja pani mu taas rooli...Sõit Tartu.
Teepeal väike peatus Rõngu Pagaripoes, kust sai Andrale (õetütar) sünnipäeva kook ostetud.
Tartusse jõudes...Mõeldes, et ehk saan natuke magada, aeti mind sauna. Saunast väljatulles, öeldi, et kiirelt nriidesse paneksin (kõik ülejäänud ehk siis ema ja vanaema) olid juba riides. Et dvj  mina jälle rooli.
Väga viis! Tallinn - Tartu mnt oli fun sõita.. Ei, mitte et midagi halvasti oleks olnud - vastupidi..Ilm oli nii ilus! Mõnus oli!
Lõpuks siis õe juurde jõudes Tegelesin enamjaolt Annabeliga, kuid siiski ei saa ju sünnipäevalast kõrvale jätta. Tegime mõned kohustuslikud "sünnipäeva" pildid ka lastega. Lootes, et saan jälle lihtsalt istuda ja kohvi juua, ebaõnnestus! Annebel vajas ju mängukaaslast! Jällegi pole mul selle vastu ju mitte kui midagi, et lapsega mängida ja tegeleda.
Tagasi...KEll oli juba 12 saamas ja pidi liigutama hakkama.. KEs sõitis? Õige! MINA! :D
Tagasi sõites sain omale saba. Nimelt seisis politesi teeärres, kui mööda sõitsin (kiusu pärast mina täistulesid maha ei võtnud), autokoolis õpetati, et see võib suuremat riski tekitada xD
Neist mööda sõites, tiksusid nad mulle sappa. Nimelt sõitsin nende ees 80km/h. Vabanduseks oleksin öelnud, et väljas pime, kell palju, kogemusi vähe...Ma ju õpin! :D Aga deem! Ei võetudki rajalt maha.
Tartu jõudes otse koju!
Rääkisin telefoniga veel mõned tunnid...Energia üledoos oli mul vist eile. Või VITAMIINIde üledoos :D
MA tundsin ennast eile üle mitme aja jälle õnnelikult ja hästi! Mul oli hea meel, tuju. Kindlasti oli üheks komponendiks minu proovieksami sooritamine edukalt, kuid kindlasti teine suur roll oli minu öisel vestluspartneril!
Aga ma ei kurda! Korda läinud, õnnestunud ja positiivne nädalavahetus seljataga!
Nüüd vaja paar päeva korraliku õppimist. Kolmapäeval eksam positiivselt sooritada! Neljapäeval - VB ennast tööl koolitada ja reedel-laupäeval lõpetada KHK! WuupWuup!

Selline tore nv!

SaukySauky!

Mälestusteradadel...

Alustan hommikust...
Hommik oli nii mõnus! Kõik tundus olevat peaaegu nagu vanasti! Päike pasitis, linnud laulsid...Hommikul ka enne koolitusele minekut käisime emaga maja juures...Natuke kurb oli...Seisad keset hoovi...Kuulad linnulaule ja vaatad seda sillerdavat päikesetõusu heinamaal...Meenus, kuidas möödusid hommikud majatrepil kohvi juues hommikuti, ajal mil seal veel elasin..Igatsus tekkis...Vanaisa ja isa järele...Ma taipasin täna hommikul, miks need mehed nii väga oma kodu armastasid ja sealt kunagi lahkuda ei soovinud. Miks nemad end seal nii hästi tundsid...Mõistsin lõpuks ka oma kunagise soovi siia tagasi kolida põhjust...See meeletu rahu, vaikus ja ilus! Seda on kõikke raske selgitada...Aga see tunne? See tunne oli võimas!
Tuju oli hommikul hea, sest eile sain ma oma kõige erilisemalt inimeselt roosi... Nii ilus ja väga armas üllatus! (Ma tulin eile muidu maale Kaagjärve)

Hommikul läksin siis koolitusele, kus ma juba paar korda käinud... "Laagrikasvataja-, juhataja kutse taotlemine" Tahan teha eksami, et saada paber, mis võimaldaks ja lubaks mul töötada lastega. See on ju olnud minu üks unistusi - töötada lastega! Ja kui saan ametliku paberi selle õigustuseks, oleksin ju väga õnnelik?!?
Koolitus läks mõnusalt... Päeva lõpuks tuli selline pirn (loe: nali) koolitusel ära, et peale minu nutsid veel nii mõnedki suurest naeust. Mis nali see oli? Sellest teie aru ei saaks, see selline inside joke ;) Ja see tuli ka täitsa puht juhuslikult*

Peale koolitust võtis ema mu peale (loe: Mina läksin rooli) ja sõitsime koju.. Jooksin kiirelt veel poodi, et printida oma tööd tõendav paber ja tellida karistusregistrist enda kohta andmed. Need tehtud, sain kokku Jaana ja Andrisega...Paar sõna juttu...Liitus ka Meresaar (loe: Argo) ja ajasime juttu... Argo oli minu lasteaia kui ka koolikaaslane algkoolis. Naaber ja sõber. Argo on ka üks kahest noormehest, kellega omalajal sai bagiga sõitmas käidud... Nii nii hea meel oli teda näha!

Peale vestlust läksime talu juurde, kust tegin siis ema autole seestpoolt puhastust :D Olen niii TUBLI! :D

Kuid nüüd asja juurde... Ma tulin talu juurest jala korterisse... Tuli selline tuju. Päike oli nii ilus ja kohe kohe loojumas, linnud laulsid, õhk oli mõnus ja kõik muu ka!
Ma jalutasin mööda maanteed, kust sai algkooliaegu igapäev koju ja kooli käidud... Terve tee, iga hoone, kraav jpm...See kõik meenutas olnud aegu.. Silme ees oli justkui must-valge film.. See kõik tundus nii ilus...Igatsus tekkis..Tol ajal polnud mingisuguseid probleeme, vastutust!
Ühesõnaga meenusid kõik lollused, jooksmised, põgenemised, niisama meeldivalt aega veetmised..Kui ka kõige ilusamad hetked...
Erilist igatsust tekitas kortermajadele lähemale jõudes aeg, kui kõik lapsed..Nii poisid kui ka tüdrukud kokku ja mängisime jalgpalli, 5miinust, tuki-tukit..Mädamuna.. Oh neid aegu ja lahedaid mänge... Lahedad ajad olid, mida meenutada naeratusega!

Tuhlates vanades paberites...

Kuna poole oma elust olen veetnud arstide vahelt käies...Võite ettekujutada, kui palju on mul siis pabereid?
PALJU! Hakkasin neid siis korrastama ja ilusti mappi panema... Jäid silma paar paremat...Jagan neid siis teiega...Et mõistaksite vb natukene rohkem minu elu siis ;)

Patsient viibis lastekirurgia osakonnas erakorralise haigena hulgitrauma tõttu. Varasemas anamneesis diabetes mellitus I ja psoriaas.
11.09.2007 jäänud patsient ümber läinud bagi auto raamistiku alla vasaku jala sääre alumise kolmandikuga. Tegemist lahtise sääreluu murruga ja tsirkulaarse lömastava pehmete kudede vigastusega vasaku sääre alumise kolmandiku piirkonnas. (Siis on siin igasugused operatsioonid kirjas... Näiteks: Nekrektoomia, Haavakorrastus, VAC süsteemi paigaldus, VAC süsteemi vahetus, Vabanahaplastika, Fiksaatorplaadi eemaldamine, Välisfiksaatori asetamine, Välisfiksaatori korrigeerimine ja pingutamine kuni siis lõpuks ka selle Välisfiksaatori eemaldamine, sest miski ei andnud tulemust). Lõpuks aitas siis uuesti oma jalgadel kõndima õppimine. Ja mida minul endal juba põnev ja lahe vaadata neist pabereist on, on röntgen ülesvõtted jalast, kui rauad läbi luude olid ja ka plaat sees oli :D EKSTREEMSUSED!

Mõningaid hinnanguid ka?
17.aastane neiu haigestus I tüüpi diabeeti 8 aastat tagasi 2002......
Psoriaas diagnoositud 3 aastat tagasi......
11. september 2007 juhtus raske õnnetus bagisõidul, vasaku jala mõlema sääre lahtine murd, jalg rippus naharibaga küljes. Kuu aegse haiglaravi järel polnud veel selge, kas jalg jääb alles või mitte.


Annaliisa (16) on sõbralik, aktiivselt suhtlev ja sotsiaalselt toimetulev tütarlaps. Saab edukalt hakkama õppimisega ning on omandanud kooli õpilasesinduse ja õppetöövälises tegevuses ühe juhtivrollidest. Kohusetundlik, hindab hariduse ja koolis käimise tähtsust. Suhted koolikaaslastega head. Peresidemed väga tugevad, väärtustab neid kõrgelt.
Huvitatud ka sportlikest tegevustest, mida aga on terviseseisund teatud ulatuses piiranud.
Tulevikuplaanid ei ole veel täielikult täpsustunud, kuid ilmselt seotud sotsiaalvaldkonnaga. Üheks meeldivaks tegevuseks nimetab näiteks väikeste laste hoidmist.
Vaatamata füüsilise tegevusvõime piirangutele on oma tervisliku seisundiga kohanenud ning seda arvestav. Enesehinnang adekvaatne.


Annaliisa (17) õpib Tartu Herbert Masingu Koolis 9. klassis. Avatud ning suhtlemisaldis tüdruk. Õppimisega probleeme ei ole. Annaliisa on aktiivne nii koolis kui ka koolivälisel ajal: on Tartu Herbert Masingu Kooli Õpilasesinduse president, osaleb orienteerumiskolmapäevakutel. Meeldib tegeleda väikeste lastega.


Et siis selliseid uudiseid varasematest aegadest :D

Endiselt ootan küsimusi/ettepanekuid kommentaaridesse*

-SaukySauky!-

HeyHey! märtsi lõpp, aprilli algus

Ma võtan oma eelmise jube kiire nädala kokku mingit moodi...
Esmaspäev...Ma arvan, et ma ei meenutaks seda iseenda pärast...Sest see tei natukene haiget...
Teisipäev. Mind võeti oma klassi juurest ära ja pandi puutööringi asendama poistele... Akutrellid, haamrid, saed, naelad jpm ei ole mulle võõrad. Olen ju maalaps ja vanaisa, isa kõrval üles kasvanud, kui ka vennaga naelu koksimas käinud. Enamus minu suhtlusringist oni ju poisid ;)
Peale asendamist...Läksin ma arvatavasti koju? Kui keegi täpsemalt teab, mida ma tegin - võib kommentaarides täpsustada. Ma tõesti ise ei mäleta...
Kolmapäev. Asendasin natuke suuremat klassi. Seal oli nii hea ja rahulik. Kõik istusid kenasti tunnis ja tegid vaikselt tööd.
Neljapäev...Emmm...Appikene! Reaalselt...aiii meenub ikka! See oli see päev, kus istusin hiliste õhtutundideni koolimajas ja tein pabereid. Nii enda tarvis, kui ema aitasin. Õhtu lõppes pika-pika telefonikõnega Jaanuselt. Jah, seda oli liiga palju! Olin niigi "laip"!
Reede! 1.aprill! Läksin KHK õppima.... Müüja - klienditeenindajaks... Kiir kursus... 4päeva kooliskäimist. Seal läks mõnusalt! Oli ka üks tuttav! Regina. Regina käis minuga algkoolis koos. Ehk minu sünnikodu kandist. Õhtul peale kooli läksin üürilepingut allkirjastama! Jep! Mul on OMA kodu! See läks ka hästi!
Õhtul käisime Aldoga Kaagjärves osadel asjadel järel, mida korteris vaja. Öösel Tartu tagasi jõudes, võtsime peale väikevenna Kaupo ja tema "sõbranna", kes pidid meile ööseks tulema. Hommikul oli toas vaid venna.
Laupäeval uuesti kooli. Hommikul kohvi ja minek. 9'ks  kooli.. Koolis oli hea ja tore olla. Mõistsin, miks ma igatsen õpilase elu. Sa istud, kuulad, teed märkmeid, paned tähele ja hiljem kontrollid oma teadmisi. Nii põnev! ja muidugi klassi-/kursusekaaslased*
Kahjuks ei läinud terve päev oodatult... Kella 11 hakkas mul no nii halb, kui halb! Oksendasin tunnni..Kutsusin Aldo järgi - kes parasjagu mul onuga sõitis, sest onu pidi mulle korterisse elektrit vaatama tulema. Jõudes koju oksendasin veel mitmeid häid tunde järjest...
Õhtuks, peale apselsinide sisse pressimist hakkas VAIKSELT tervis tulema.
Kuna emmele oli lubatud sellel nädalavahetusel koju minna...Olin sundolukorras*
Ajasime ennast siis kõik ilusti maast lahti ja läksime väikevenna ja Aldoga Mustveesse - koju!
Seal käisin saunas (see oli tõesti hea ja aitas pingeid maandada), peale sauna püütsin natuke süüa, sest emme tegi ju minu jaoks ploffi* Paratsetamool sisse ja jäin tuttu...Keegi ei ajanud mind ülesse ka, et kaarte mängida, sest emme keelas neil ära! Liisu peab puhkama!
Pühapäeval oli natukene kergem olla, kuid teistel enam mitte. Ka Kristol j aAldol oli tekkinud pisike palavik.. (Ahjaa...laupäeval oli mul palavik ka). Ühesõnaga...Pühapäeval istusime Kristo ja Aldoga lauataga oma 36,8'c palavikkudega... Tegime ka selle aasta esimese grilli ära* Njämm!!!
Ja Tartu koju! Kiirelt ema juurest läbi - tegin veel mõned tööasjad, sest ei telefoni ega ka sellega kaasnevat interneti ühendust mul enam polnud. Miks? Kuidas? Pühapäeva hommikul laua taga kohvi juues, kukkkus pusataskust telefon põrandale ja OKKOOUUUU!!!! Ekraanilt kild väljas (kaarditaskus olnud kaartide nurgaga ekraani).. Pilt ees, kõik ilus kena - puutetundlikus puudulik!

Seega jah..Selline kiire ülevaade nädalast*