Ei saa üldse aru!

Ma mõtlen ja mõtlen... Aga välja ei mõtle!
Mis toimub minuga ja minu eluga? Kas ma olen üksi? Ei! Ma ei ole üksi, kui mul on keegi kellele oma unenägudest rääkida, rääkida mina mõtlen... Kuid samas... Tahaks kedagi, kelle kõrvale õhtul voodis kaissu pugeda ja unustuda kõik möödunu.. Kellegi kõrval hommikul ärgata ja teada, et täna tuleb uus ja ilus hommik...
Seda ei juhtu vist niipea... Pean ennast enne kõvasti muutma, et keegi selline minu ellu tuleks... Ma tahan olla mina ise, kuid teistele see ei sobi... Ma olen tüdinenud sellest, et teatakse kes ja kus ma olen vaid siis, kui ollakse mingisuguses teatud olukorras või olekus... Tahan tunda midagi tõelist!
Aasta alguses tekis minu sisse väike lootus, et nüüd vist on aeg.. Nüüd ma vist olen valmis ja leidnud selle midagi väga erilist... Kuid nüüd.. Mõeldes mõödunule... Ma suudan kõik ise ära käkkida!
Ma ei kurda, et ma üksi hakkama ei saaks või midagi.. Ma saan, olen siiani väga edukalt saanud... Kuid vahel tahaks ju miskit muud...
Mul on suurepärased sõbrad! Kuid teatud inimeste tõelistest tunnetest minu vastu, pole mul halli aimugi! Tahaksin teada mida ma päriselt Sulle tähendan...
Jube raske on mul kedagi usaldada... Nii kuradi valusalt olen haiget saanud, et endal hakkab halb! Ei! Füüsiline valu, mida olen pidanud läbielama on köömes selle vaimse..hingelise valu kõrval... Armastada kedagi iga oma molekuliga... See on midagi erilist... Ma tegin seda... Saades meeletult kõrvetada! Nüüd aga teada saades, et toona oli mulnikkagi õigus.. On see valu veel valusam ja kibedam!
Ei oska enam ennastki armastada... Kuidas siis armastada kedagi teist? Et keegi seda mulle õpetaks, ei juhtu vist never! Jah! Ma armusin taas! Ja väga sügavalt! Vähem haiget minu valu seisukohast teeb see, et tean ma jubise süüdi... Topelt valu aga see, et haiget sai keegi kelle lasin oma südamesse ja ta on seal nii kinni!
Ma ei tea... Ju ma siis olen selline, selliseksnloodud ja sellist üksikhundi elu elama.. :/

Hilisõhtu maal meenutades...

Ma istun siin turnikal, kus vanasti sai koguaeg "Õuna" mängitud ja meenutan...
Me olime nii väikesed... Tahtsime kiiresti suureks kasvada, sest suurte maailm tundus toona nii uus ja huvitav. Suured võisid kõike teha ja igal pool käia. Ma tahtsin saada suureks ja näha, kuidas päriselt elu näib. Tahtsin saada ruttu suureks, et ise otsustada ja igal pool käia.
Istun ja meenutan... Nukumaja, mille minu isa koos oma venna ja isaga ehitas kui nemad väikesed olid. Siis see polnud muidugi nukumaja. Nukumajaks sai ta siis, kui mina suuremaks kasvasin. Ning nüüd.. Paar aastat tagasi sõitis üks idioot sinna majja sisse ja seda maja enam pole... Tegelt juba kurvaks teeb see...
Sügisesed õunamahla tegemised... Olin vaid mõned aastad vana, kui vanaisa mulle koduaias õunapuude vahel Suurt Vankrit õpetas... Sellised asjad ei lähe lihtsalt iial meelest... Isaga trepipeal istumised suveöödel ja tähtede lugemised... Juttude kuulamised aegadest ammu enne mind... Külalastega luurekate mängimised... Õunaraksudes käigud küla poistega... Ja muidugi üks peamisi asju mida ma igatsen on see, kui sai koos venna ja teise külalastega jalkat mängitud...
Istun ja mõtlen, kui suureks me kõik saanud oleme... Venna, õed, teised lapsed külapealt...
Ma ei tea kuidas teistega, kuid need mälestused lapsepõlvest võtan mina endaga kaasa... See oli tõesti parim aeg, kui me olime väikesed! Polnud muresid, probleeme... Iga uus päev tuli päikesega ja taas mängisid kõik koos...

Juuli lõpp...

Ma pole juba päris mõnda aega midagi kirjutanud... Tunnen, et nüüd võiks ju natuke!?!
Mõödunud nädal oli kiire ja pöörane, kuid omamoodi tore!
Eelmine esmaspäev oli minu jaoks ärev, seoses teisipäevaga...
Teisipäev...See oli minu elus väga tähtis ja otsustav päev... Sellel hommikul tundsinn ma igal pool oma isa kohalolekut... Jah.. Oma mõtetes ma rääkisin temaga... Külmavärinad... Linnud minu rõdu all (linnud tähendavad mulle midagi erilist, sest kui mu isa suri tuli lind aknataha...väljas jalutades olid linnud ümber, isa matustel oli lind tema haua juures.. Ma kohati tõesti usun elusse pärast surma.. Ja just eriti usun ma seda, et minu isa on linnuke kes mind igal pool saadab)... Päike mis tuli pilvetagant välja... Mul oli vaja, et keegi peale minu enda minusse usuks, sest ma kahtlesin endas... Ma palusin oma isa uskumust minusse, toetust... Andsin lubaduse ja pidin selle täitma! Kõik läks hästi! Ma tean, et minu kaitseingel on minu isa! Kindlasti on ka vanaisa ja venna need, kes mind hoiavad...kuid peamine on minu issi!
Ma olen väga palju kordi soovinud oma isa unes kohata, kuid seda pole juhtunud. Olen seda palunud kartes, et unustan tema näo...tema naeru...tema hääle...tema hoiaku...
Ma tean, et seda ei saa unustada! Miks? Sest ta oli minu issi, minu elualus...ja mina oma issikas! Tean ja usun, et kui ma teda unenägudes näeksin, ei oleks ta rahus..
Suurima sära minu silmi tõi paari päeva tagune sms sõbrannalt, kellega me väga ei suhtle, kuid oleme alati olemas, kui vaja!
See sõnum.. See oli nii, et ta oli näinud minu isa unes lõunauinaku ajal.. Mu issi oli talle öelnud, et ma olen tubli ja armastab mind väga! See toob praegu ka pisarad silma! Teda pole reaalselt minu kõrval, kuid mõtetes alati minuga! Ma teadsin alati, kui väga ta mind armastas ja hoidis.. Kuid seda kuulda ka nüüd.. Kolm aastat peale tema lahkumist... On hea!
Teisipäeva õhtul olis sõit Tartu-Valga-Pärnu(tetrisse "Ürgmees" vaatama). Peale teatrit, otse öösel metsa laagrisse. Laagris sujus kõik päris kenasti! Ka Maire Aunaste sai ära nähtus... Minu ülesanne oli ühel päeval viia läbi punkt nimega "Ämblikuvõrk" nööridest võrk kahe puu vahel, kust pidi aukudest läbi pugema ilma nööri puuddutamata. Järgmisel päeval lasin päev läbi vibusid ja õpetasin teisi seda tegema... Põnev oli! Sain veeta oma kunagise "suure vennaga".. Miks kunagise? Sest meie suhted ja läbisaamine jahtus, kui Kostja (minu ex) mu maha jättis... Venna oli Kostja suur sõber - on! Ning reede lõpes Sandriga KL masinaga sõites ;) Nii mõnus oli! 😋
Reede õhtu/öö olin perele kainekas, kuna vennatüdruk pidas oma juubelit .. Nädal korraliku uneta.. Mkm! Ei ole hea!
Laupäeval käisin Serebro kontserdil Valgas koos Jaanika, Tõnu ja Sandriga...
Ahjaa.. Laupäeval värvisin radikaid ja püüdsin tubli olla ;)
apühapäev lõpes sõiduga Valga-Tartu. Et käia Aldo sünnipäeval... Kuna ma täpselt ei teadnud, mis plaanid või kus mis toimub.. Tekisid õe Agnesega uued plaanid... Asjad järgmiseks päevaks pakitud.. Algas aõit Mustveesse, et tasuda mõned arved/võlgnevused... Peale Mustveed Jõgevale, et viia õde koju ja siis Tartu...
Tartu koju jõudes... Mu kõige armsam.. Voodi, mida igatsesin nii pikka aega! Jess! Sain magada!
Esmaspäev algas mõne tunnise vestlusega Aldo ja Jaanusega, kes meil.ööbis.. Eelnevast päecast kui ka aegadest enne seda... Pärast vanaemaga poodi ja Valga poole.. Nii.. Siis käisin Tambres KL asju ajamas... Järgmine nv pean sõitma Saaremaale oma maleva Noorte Kotkastega Merelaagrisse.. Purjetama ja muu Mändjalas.. WiiWiiWii! 😆 Tuleb pikem.korralik sõit!
Õhtu lõpetasin rummikoksiga ja Sankuga vesteldes... Homme vaatab mis saama hakkab ;)


See selline väike kokkuvõtte. Küll aga ainult eelmisest/olnud nädalast, kuid siiski...


SaukySauky!