Maale tulles...Oli eesmärgiks puhata ja saada oma pea
üleliigsetest asjadest veidi tühjemaks...
See õnnestus kolmest päevast vaid ühel õhtul...AGA! Sinna
kerkisid uued mõtted ja see oli hea...
Mul on nii hea meel ja meeletult vedanud, et terve selle aja
jooksul, mil ma oma elu mäletan – on olnud mul üks tõeline Sõber väga suure
S-tähega!
Ma ei oska teda iial ära tänada selle kõige eest aga ma ei
peagi, sest tegelikult ta ju teab seda niigi! Temaga on alati nii hea ja
turvaline olla. Ausus ja avameel meie vahel on tõeline.
Iga kord, kui me kokku saame ja aja maha võtame...suudab ta
minu seest absoluutselt kõik asjad välja kruttida...
Miks see hea on? Sest vahel me unustame vaadata enda sisse,
olgu selleks siis puuduolevad vastused, arusaamad, mured või ükskõik mis! Tema
aga, aitab seda alati teha. Ma pole ikka aru saanud, kas või kuidas ta tunnetab
seda, et olen omadega suures ummikus ja kuidagi oma alateadvuses hakkan ma neid
asju lahti harutama..
Ma räägin lihtsast näitest, mis on mul vist nüüd pikka aega
meeles: Meie sees on kaks hunti. On hea ja on halb hunt. Need hundid võitlevad
alati omavahel, et kumb jääb peale. Küsimus pole selles, et kumb on kumb või
miks see nii on? Küsimus on sellest, et kumba toidame me ise rohkem?
Ma arvan, et enamuse aegadest võimutseb minus see hea
hunt...Ma usun, et ma toidan oma head hunti – aga võiks ju vahel ka lasta selle
halvema võimule? Ei? Vist mitte...Oma minevikust saan väita, et ajad mil minus
võimutses halb hunt olid põnevad, üllatusi täis, ärevust tekitavad – kuid
tulemus polnud alati see, mida oli oodata.
Ühesõnaga selle jutu mõtteks loen ma seda, et kõik mis
sinuga toimub, on sinu enda teha! Toidad sa siis head või halba!
Mina tahan siin aga tänada oma suure S-tähega sõpra ehk oma
tõelist „Suurt Venda“ omamaoodi ja väga mütilist...Aga iga kord, telefonis tema
nime nähes, tänaval tema nägu või autot kohates, temale mõeldes tean- suur
naeratus näol, et olen kaitstud, hoitud, armastatud ja alati on keegi minu
kõrval!
No comments:
Post a Comment