Natuke sain aega...

Tema silmis leegitseb kord valu, kord tuli, kord armastus. Kuid, et seda märgata, pead oskama näha. Teda tundma. Ta ise vaid varjab. Tema loomus on salapärane ja müstiline, tema käitumisele põhjusi leida pole mõtet – seda ei suuda teha mitte keegi. Võite vaid arvata et tunnete teda, eksite rängalt. Tema viha on heitlik, ta on sõdija ning võitleja, vallutaja ja hävitaja. Vaid ühe hetkega võib tema klaashaprast hingest saada kalk, jääkülm ning armutu teras. Tema pilgus ei leia te armu, võite kohata vaid põlgust ning etteheidet. Kuid et näha seal valu, selleks peate teda tundma. Tema kallistused on soojad, süda avatud, hing abivalmis. Ta on tundlik, hooliv ja aus. Tema oskus lollitada ümbritsevaid inimesi ja neid segadusse ajada on hämmastav! Uskuda tõde, mis on imeilus illusioon! Vaid tema on selleks suuteline. On vist palju tahta, et te teda mõistaksite. Tema maailmatunnetus on enneolematu, tema ideed utoopilised ja jalustrabavad. Tihti ka mõistetamatud ja segased. Täpselt nagu ta isegi.
Pisarad, mis tal silmist veeresid, olid peenikesed ja hapud, nagu juhtub tihtipeale, kui neid peab valama üksi.
See on kummaline valu. Surra igatsusest millegi järele, mida sul kunagi ei õnnestunud läbi elada.
Ma ei vaja miljoneid , kes kuuleks mind, vaid üht kes saaks minust aru kuid sellist pole olemas.
Kõik, mis me elus korda saadame, teenib ühel või teisel viisil eesmärki, et meist puudust tundakse, kui oleme lahkunud.
Südamehaavad on sügavamad kui nende armistunud pind tegelikkuses välja näitab



Mõnikord ei jõua... Olla olemas kõigi jaoks ja kogu aeg. Vahel on tunne, et veel üks kõne või veel üks kohustus või veel üks tüli ja käib praks... Selline praks, mida kuulda ei ole, kuid mis teeb suurt kahju. Selleks, et ennast hoida, ei pea ma alati kõigile kõnedele vastama. Mõnikord on lubatud ka telefon välja lülitada... Ma ei pea kõigega alati nõus olema. Ma ei pea tormama pea ees igaühele appi. Vähemalt mitte kohe ja korraga. Sa võid öelda ei... Mõnikord on see ainulahendus.
Ma ei pea iga päev rügama nii, et käed on rakkus ja jalad villis... Ka mulle on lubatud vaba päev. Ka mulle on lubatud vaikus. Rahu. Puhkus. Istun autosse ja lähen... Ma ei pea minema kaugele, et olla eemal. Võin minna oma sõbra juurde ja olla... Tekk üle pea ja kaduda... Maailma eest...
Mulle on see lubatud. Ma ise ainult keelan seda. Keelan endale omi hetki... Jah, vahel ei jõua olla paigal. Kuid ma keelan endal ka edasi liikuda...