Mida perset?!?

HeyHey!

Annan teile kohe teada ära, et ma kohe üldse ei ole nii positiivselt meelestatud, nagu väliselt näha võiks olla...
Olen tänaseks veetnud haiglaravil nädala...Ja siit lootuses homme välja saada, ei ole tuju kohe üldse paranenud vaid läheb aina hullemaks!
Mida siis öelda/teha või kirjutada?
Olema ausad ja ei illustreeri siin midagi - Asi on persses!
1. tüüpi diabeet hakkab nüüdseks vaikselt mu elu hävitama ja lõpetama....Kogu minu haiguste jada sai alguse 15.veebruar 2002 selle 1.tüüpi diabeedi avastamisest....
Varajane neerutüsistus....Silmad...Kõrgvererõhutõbi...Maksasuurenemine...Süda....Jalg...Psoriaas...
No mida veel? Ma ei taha/saa/viitsi enam!
Usute mind, kui ma ütlen, et see ajab mind nutma? Et olen viimased paar õhtut olnud sellises depressioonis/masenduses? Kõik näevad mind naeratamas...Kuid mis toimub minu sees tegelikult?
Ma ütlen ausalt, et tegelikult eelmisel kolmapäeval ma isegi vaikselt lootsin, et mul oleks maksavähk...Nii loll minust, eks? Ei! Kas on mõtet elada sellist elu? Ma ei usu...
Ja siis nad küsivad minult, miks mul meest ei ole? Esiteks* Kuidas leida aega kellelegi teisele, kui ei leidu seda endalegi? Teiseks* Kes kurat tahab endale sellist naist? Mitte keegi!

Tugev hing ja hell süda...

Tugev hing ja hell süda. Keegi ei tea, mis mu sees toimub. Väljast vaadates olen tugev. Seisan enda ja teiste eest. Astun nõrkade eest välja. Minuga hirmutatakse teisi. Nagu väikeseid lapsi kurja kommionu eest. Müür mu ümber on suur, tugev ja võimas. Ka mina paistan suurena. Isegi kui olen väike. Kuid...

Mis on minu hinges? Kes seda teab? Kas üldse on kedagi, kes seda teab peale minu? Ma olen suure südamega. Mu süda on tundnud ja näinud paljut. See on purunenud ja kokku lapitud. Ma olen nii palju haiget saanud, et vahel ainult mõtlen: jälle. Kuid ma hoian seda enda sees. Korjan ja lapin kokku. Kaotan lootuse ning siis loodan taas.

Mul on vahel nii raske, et tunnen seda koormat füüsiliselt oma õlul. Kuid see ei paista välja. See on selle müüri taga varjul. Ja siis öeldakse, et mul pole ju elus mitte ühtegi raskust. Ma oled nii vapper. Jah. Muidugi olen. Kohe nii vapper, et valin väga hoolikalt, kelle enda lähedale luban. Sest enam ei taha õhtul voodisse vajuda ja mõelda: kust kurat tuleb seda ükskõiksust ja hoolimatust? Kust tulevad need, kes lubavad mind hoida ja ometi löövad jalaga? Kuhu on kadunud headus ja hoolivus? Jah. Tugevus on vajalik. Kuid ometi on ka tugevad vahel nõrgad...

Vahel on tunne, et ei jõua...kanda kõigi muresid, mõelda teiste mõtteid, olla lõputult heas tujus, kontrollida kõike, kahetseda tehtud vigu, säästa nende tundeid, kes minu tundeid ei säästa, kuulata nõuandeid, mis käivad mu enda põhimõtete vastu, tunda end süüdi asjades, milles ma pole iial süüdi olnud.
Jah. Vahel ei jõua. Kuid siis on aeg minna lasta. Las vastutavad need, kes peavad. Las lähevad need, kes üleliigsed. Mitte ükski asi ei toimi ega tööta, kui ma kogu maailma enda õlule korjan ja ütlen: ma pean. Ei pea. Ja ega ei jõua ka! Kuid siiski avastan end mingil hetkel seda taas tegemas...

Seni, kuni ma ei tea, mis rolli ma kellegi elus mängin, on aeglane vaimu tapmine. Ma olen justkui kinni. Samas ju ei ole ka. Kes keelab mul minna ja olla ja nautida? Sest ma olen truu. Millele? Kellele? Ma nagu oleks seotud ja samas ei ole ka. Ma ei tea, kas hoida või lasta minna. Ma ei tea, kas olen oluline või olen lihtsalt kohustus. Hoolitakse minust või lihtsalt kasutatakse ära. Minu enda loal. Jah. Seni, kuni ma olen nii igaks juhuks olemas, kurnab mind. Muserdab minu hinge ja murrab vaimu. Kuid kui ma olen ainult oodanud... Mingit selgust. Aina ja aina oodanud, siis lasen minna. Lasen minna kõigi nelja tuule poole. Ju siis ei ole julgust või tahtmist või otsustuskindlust, et öelda, kes ma selle kellegi jaoks olen. Vahel peabki mõni asi lõppema pikalt. Lihtsalt selleka, et teada saada - polegi valus.

Noniinoniinoniii

Ma siin pikka juttu ei tee...Ehk võtan kokku selle nädala...Alustades eelmisest reedest...
Eelmine reede sai tähistatud Etsi sünnipäeva...Reede hakkas sellega, et Tartusse jõudis Matu...Siis me läksime Matuga Annelinna Liisile appi süüa tegema..Vnh mina läksin seda tegema..
Hakkasime Liisiga veini laskma...Tegin siis täidetud singirulle ja täidetud mune.... Hullult head tulid :D Liisi tegi mulle ka kiirelt soengu ja nipet näpet sai veel tehtud...Hakkasid saabuma külalised...
Sõime, jõime, rääkisime juttu, tegime nalju, tegime pilte ja veel palju muud...
Õhtu lõpetuseks läksime Atlantisesse...Seal läks asi käest ära...Läks nii nagu läks...Kuid suht haiget tegi Matu käitumine...Mis meenutas mulle Alot... Seeselleks..
Peale Atti võtsime takso, et minna tagasi Etsi juurde...Matu protesstis, ega tulnud taksole koos meiega..
Etsi juures sai edasi tiksutud ja igasugu põnevalt aega veedetud..Siis aga väike paus...Mis edasi sai, kuhu ma kadusin või mida tegin? Sellest ma teile ei räägi :D
Laupäeval seiklesin bussiga..Onule ID-kaart vaja kätte anda (sõitis Tallinna ära)...Vanaema haige..Oli vaja apteegis käia ja aidata ja veel igast värki...Õhtul uuesti Etsi juurde...MONOPOLI ring!!!
Pühapäev....See oli päev kodus...Sai Kajariga remont ära lõpetatud..Mööbeldatud..Nõusid paika pandud ja mis veel...Õhtul vanaema juurde, sest ta endiselt haige ja ei tahtnud, et ta üksi kodus oleks..
Esmaspäeval kooli...Seal siis oli...tervelt pikk päev..8-18ni...Siis koju...Sai kodus jälle mööbeldatud ja asjatatud...Siis sain telefonikõne..Kutsuti välja..Oma korteri ust avades vaatasid mulle vastu Aldo ja Jaanus...Mul ei olnud nende tulekust mitte halli aimugi! Ütlesin "Tere!" ja lippasin edasi...Bussipeatusesse oma autot ootama...sõitis mööda Siim...Peatus..Ütles, et peale hüppaksin, mille peale ma teatasine t mul kohe teine auto järgi..Nii ta siis jätkas oma sõitu..
Miu auto tuli..Sõitt Viljandi! Sealt edasi...VatVat..Seal teises kohas sai natu aega oldud..Ei tahtnud sealt üldse ära tulla :( Aga pidi... ala 00 olin siis kodus, kus kella ala 3ni õppisin ja magama..
7 äratati mind ülesse..Kiire kohv ja ema juurde..Tegin emale paar tööd ära..Ja kooli...Koolis olid praktikumid..Nii lahe! beebide vannitamine :D Lõpus hakkas mul suht halb...Istusin koridoris kursaõe Elinaga...See oli temast armas, et ta mind üksi ei jätnud...Kutsusin ema kooli järgi ja palusin end EMOsse viia!
Pidin ootama veits...Ja juhatati jälgimis palatisse..Seal siis sai igasugu asju kogetud..Ultrahelid, vereproovid jpm...Pool kaheksa õhtul siis teatati mulle, et jään haiglaravile..Noojamh!
Haiglas olen ma siis nüüdseks olnud...neli päeva...Öeldi, et maksavähk...Siis öeldi, et pole...Nüüd siis asjad veits sitad..leebelt öeldes....Tuleb totaalselt ja koheselt oma elu muuta..Kui ei taha lõpetada oma elu üsna pea...
Nüüd istun ja passin...ootan teisipäevast südame ultraheli...

Yess! Nädalavahetus haiglas..Ja üksi palatis, sest palati kaaslane viidi ka korrus allapoole teise osakonda :S