Istun... Mõtlen... Meentan... Kurvastan... Rõõmustan...
Kodu.. See on koht, kuhu sind alati oodatakse. Koht kus sulle andestatakse sinu eksimised.. Koht kus oled vaba!
Raske on... Pole seda PÄRIS KODUTUNNET! Kadunud... Iga kord, kui siia tulen - mõistan kui paljust heast ja väärtuslikust olen ilma jäänud... Siin lahkus Jaanus...siin läks Eha... Jäin ilma nii Lumivalgekesest kui Sassist... Pidin hüvastijätma Jassiga ja Tommiga... Ning tundub, et olen kaotamas ka Jossi... 😓
Tunnen, et vajan tuge... Kallistust...sooja sõna, kelleltki eriliselt... Jah on nii palju head mida meenutada ja mõlda...kuni hetkeni...hetkeni, mil taas mõistan, et aga siin jäin ju ma kõigist neist ilma... Mida aeg edasi...siia sõites kasvab minus tühjus...kurbus...viha...
Kui varem nägin oma tuleviku siin... Oma mehe, kodu, pisiperega... Siis nüüdseks on see kõik justkui pühitud...kustutatud...unustatud...
Tahan, et mul oleks siin keegi...see keegi üks kelle pärast siia taas ootusärevil ja lai naeratus suul tulla...
Miks ma olen pidanud siin elus nii kallist hinda maksma? Miks mul on ristik kaelas diabeet? Miks olen pidanud loobuma oma sõpradest? Miks olen pidanud jätma oma kalleimad inimesed? Piks on just need kõige kõige kallimad inimesed minult võetud? Ma tean, et saan hakkama ja et iga halb on lõpuks milleksgi hea! Kuid ikkagi...miks? Nendega oleks ju parem, kergem..mõnusam!
Ma igatsen neid aegu kui olin väike, ega teadnud mis on mure, kurbus, õnnetus... Lihtsalt...jah...igatsen midagi suurt, mida ma iial tagasi ei saa...
No comments:
Post a Comment