Taaskohtumine...

Nädalavahetus oli väga viis!
Sain musiga nii pikalt koos olla! Samas oli ka vana klassivend minu juures külas...Sain ka matustel käidud..
Nädalavahetus jääb nädalavahetusse...Ja nende inimeste vahele :D

Tegelikult aga tänasest...
Ma tunnen ennast nii hästi!
Nägin täna kedagi erilist!
Aastaid 5???? tagasi...kui nägin teda viimati ja kinos käisime...
Asja üks külg on see, et meie suhtluses on süüdi meie kummagi isad....Meie väga lähedane side...
Ma üldiselt ei mõtle sellistele asjadele...Kuid täna hakkasin taas mõtlema...
Päris vähesed on sellised, keda midagi reaalselt raputab ja paneb elu teisiti mõistma..
See sama inimene, kellega ma täna kinos käisin...Ma ei suuda endale ikka ette kujutada, et lihtsalt ühe päevaga oleksin ma temast igaveseks ilma jäänud...
Täna soovin palju õnne kooli lõpetamise puhul...Homme on ta juba OPi laual..Nädala pärast saan kõne, et seis on väga kriitiline...Tegemist pahaloomulise ajukasvajaga..
See inimene on minust vaid 1 aasta ja 15 päeva vanem...Pole kunagi halb inimene olnud...Tol hetkel ma tõsti nutsin...Väga kaua nutsin...Langesin tõsisesse masendusse...Pikaks ajaks...Kuid täna...Tema kõrval olles...Temaga rääkides ja naerdes...Ma mõistsin millise õnnega ma koos olen, et teda minult ära ei võetud!

Hey Hopsti Söberid!

Möödunud on taas palju aega mil ma viimati midagi lisasin...
Võtaks siis kuidagi vahepealset aega kokku...
Olen siin igasuguseid asju proovinud, mõelnud ja teha üritanud...
Väga pingsalt tegelenud töö otsimisega, sest üksinda korterit üleval pidada oma üliõpilase elu juures on väga-väga raske...
Lõpuks ma siis nüüd sain omale tööd Favoras klienditeenindajana...Ja selle sain ma tänu oma kursaõele. Üks neiu pidevalt puudub ja siis oli vaja kiirelt asendajat, nii siis olin ma nõus.
Peale esimest ööd tööl, vormistati mind ametlikult siis tööle.
Oktoobris sai ka Roma, Aixi, Liisi, Jaanuse ja Matuga Rootsis käidud...
Rootsi tripp oli päris omamoodi..Seekord esines The Sun...
Ma sain sellelt reisilt väga palju õppetunde, kogemusi ja teadmisi..
Ja loomulikult ei saa me mitte kuidagi üle ega ümber sellest, et minu aeg on sisustatud õppimise ja kooliga...
Nüüd kui ma tööl käin...
Minu päevad...19-07 tööl...Siis koju riideid vahetama...KOOL...koju riideid vahetama..ja 19-07 TÖÖ :D Nii põnev!
Mu ema on minu pärast väga mures ja samas ka vanaema..Kaua ma suudan/jõuan ja vastupean?
Aga ma PEAN hakkama saama!
Küsisin täna emalt, et mida ma siis peale hakkan? Korter vajab maksmist, arved samamoodi, ravimeid vaja osta ja samas tahaks ju ka endale midagi lubada vahel? Järelikult...Tuleb teha tööd...
Ema kardab ka seda, et kool kannatab ja et kas ma puudun koolist...Ei! Ma valisin selle töö just sellepärast, et koolis käimine ja õppimine ei kannataks.
Ja ma olen väga tänulik oma perele, et nad siiski toetavad mind minu valikutes ja otsustes - olgu need siis nii tobedad kui tahes või rasked. Mul on ka suurepärane sõber, kes on minu kõrval, toetab ja julgustab mind! Aga mis tema juures kõige nunnum on? See, et ta reaalselt sõidab nädalavahetustel minu juurde, veedab minuga koos aega, ootab mind kodus ja aksepteerib minu tööl käimist.
Tööl on ka siiani väga lahe olnud...Töökaaslased enamus kõik minust nooremad..Ja sõbralikud.
Korteri remont hakkab ka loodetavasti varsti lõpusirgele jõudma ja vb saab elu natuke kergemaks...
Vat nii..