Esmaspäev...

Püüan siis see nädal tublim olla ja tihedami kirjutada..
Hommik algas hästi...Tegin endale ja vanemale kohvi...Vanema praadis mulle ja endale muna :D
Hommikul tegime vanaemaga natuke nalja...Vanaema pani hommikul seeliku selga ja uurisin, et kuhu tema minema hakkab...Ta ütles, et pani eile kõik riided pessu ja pole midagi selga panna...Tavaliselt on tal kodus oma tavapärased dressid..Ütlesin talle siis, et ärgu ajagu! Katusepoisid varsti tulevad sellepärast oli vaja seelik selga panna ja ilusaks teha :D
Onu käis siis hommikul niite välja võtmas ja selgus, et on 2nädalaga 10kg mahavõtnud! TUBLI! Yhat's my uncle!
Mina läksin hommikul lõunakeskusesse uisutama :D
Ja vanaema oli siis niisama ilus :D
Läksin siis tipa-tapa Lõunaka poole...
Kiirelt Statoilist üks latte ja liuväljale..
Alguses olin niisama ja vaatasin, kes minu lastest kohal on...Ajasin natuke juttu ka Anneliga ja Julkaga.. Töökaaslased..
Ajasin ikkagi uisud alla. Alguses ma mõtlesin, et ei hakka kuna alles eile võtsin plaastri ära ja ei taha uuesti jalga katki teha :D Uisutasin rahulikult, sest silmarõõm tahtis väga et temaga uiutaksin...Tegime ka mõned pildid koos...Tunnen, et olen talle nagu suurem õde :)
Peale uiutamist läksin Anneliga tööle, kus mul oli ühe õpilasega üks tund...Rääkisin natukene emaga juttu ja siis tuli Aldo mulle järgi ja tõi koju, sest vihma sadas ja mul ekstra pahad päevad praegu :D
Kodus joonistasin siis natukene....Mõtlesin Jaanuse eilsele pakkumisele (Soovis, et joonistaksin ka temale ühe pildi)...Jälgisin aknast katusepoiste tööd :D Ajasin onu ja vanaemaga lolli juttu...
Peaksin ennast varsti sättima hakkama, sest tuleb kooli tagasi koolitusele minna...
Rääkisin ka vahepeal Aloga, kes oli Tartu tulnud arsti juurde...Rääkisin Aloga ka eile ja ta pani mu väga muretsema oma seljavaludega...Ma tõesti muretsen VÄGA tema pärast! Mul on endiselt väga hea meel, et mul selline inimene on! Eile aitas ta ka mu mõtteid mujale viia isadepäevast...
Rääkides eile olnud isadepäevast, siis ma kardan! Valus on!...MA kardan, et hakkan oma issit unustama... :'(
Hingedepäeval ega ka eile (isadepäeval) ei põletanud ma kodus küünalt.. Ma tunnen ennast nii halvasti...Ma lihtsalt tahaks teda nii nii väga kallistada ja öelda kui kallis ta mulle oli! Tean, et soovin võimatut...Kuid ma ju niii väga igatsen teda! Igatsen neid isadepäevi, kui sõitsin maale, et temaga koos midagi teha...Et teda rõõmustada! Jah mul on küll onu, koguni kaks...Kuid tegelikkuses ei saa oma isst ju mitte keegi asendada! Ja just sellistel päevadel on nii meeletult kurb ja üksik olla...Tahan oma sõpra, toetajat, abistajat, õpetajat tagasi...Tahan oma ISSIT tagasi!!!Väga vähe on neid kes mind mõistavad...Kui 100%'lt ei mõista neist keegi mind ega tea mida ma tunnen...Tahan lihtsalt kedagi, kes hoiaks mind!