Natukene siis tänase päeva tähtsusest...
Kuna täna on minu isa 55.sünniaastapäev, on see sissekanne mõeldes temale!
Hommikul tööl juurde minnes, käis minu telefonist laul Skylar Cray - Coming Home..See lugu tõi üle väga pika aja minu silmi pisarad.. Need sõnad on ju tõesed, kodused andestavad alati meie eksimused ja armastavad meid ikkagi...
Kes oli minu isa?
Minu isa oli mees, kes seisis alati minu eest.. Ei omanud tähtsust kas oli ta minu seljataga, kõrval või hoopiski ees.. Ta kaitses mind, kui oma suurimat aaret...
Pole vist ühtegi lasteaia, algkooli mälestust ilma isata.. Ennem ma ei mõistnud selle tähendust, et mul on isa kes alati olemas on..
_Ei omanud tähtsust, kas kukkusin rattaga maanteel sõites oma põlve lõhki, kartsin lavale esinema minna, võõras kohas liikuda.. Ta oli alati olemas.. Tema päästis minu elu mitmeid kordi! Seda sõna otseses mõttes! Kui mul üheksa aastaselt I. tüüpi diabeet avastati - õppis tema mind süstima, toteväärtusi arvestama ja kõikke muud sellega kaasnevat tuumateadust :D
Ta on päästnud mind vähemalt kakest väga raskest koomast, kui ka ära hoidnud muid selliseid olukordi..
Vahepeal ei saanud me just eriti super hästi läbi..
Kuid kui ma elasin üle lahtise sääreluumurru, tundsin tema tähtsust, hoolt ja armastust! Ma veetsin selle murru tõttu pool aastat haiglas esimesed kuud voodis, järgnevad ratastoolis...ja viimased uuesti kõndima õppides koos karkudega..
Minu isa oli see, kes käis haiglas minu juures, kes püüdis mind õpetada, et teistest maha ei jääks..Tema tuli ja mängis minuga kaarte, et mul ei oleks igav ja kurb.. Olin sel ajal vaid 14 aastane plikatirts..
Gümnaasiumi lõpetamine on ühe noore inimese jaoks suur ja tähtis eluetapp..
Vaid mõni kuu enne oma selle eluetapi lõppu kaotasin ma oma isa...
Minu isa?...Ta oli maailma parim isa...Ta tegi kõik, et mul oleks hea...Ta oli mu parim sõber... Kuna peale oma luumurdu olin sunnitud kolima Tartusse (koolipärast..ei teatud kas mulle jääb jalg alles või mitte), helistasime me isagi peaaegu iga päev..Iga nädalavahetuse veetsin ma maal - oma isa juures...
Ühesõnaga - minu gümnaasiumi lõpp? Väga paljud küsisid, et kas ma ei tahaks teha eksameid tuleval aastal kuna hinded korras aga selline löök ei ole kerge.. Ütlesin, et ei! Ma lõpetan sel aastal, sest niigi jäi aasta jala trauma tõttu vahele ja ma ütlesin kord oma isale kahekesi olles: "Ma tõestan sulle issi, et ma lõpetan gümnaasiumi ja kolin Kaagjärve tagasi, sinu juurde!"
Ma küll lõpetasin selle gümnaasiumi, kuid Kaagjärve...See jäi minu jaoks väga kaugeks ja vastikuks kohaks...Ma olen kaotanud sinna oma venna, vanaema, vanaisa kui ka isa...Kuigi kogu mu lapsepõlv, rumalused-rõõmud-mälestused on seotud iga selle koha nurga, puu, hoone ja veel paljude muude asjade/inimestega..
Ma tõesti igatsen teda!
Ta teadis alati kohe ära kui mul millegi pärast kehv tuju oli... Ta tõi minu jaoks isegi tähed taevast alla..Vot nii palju head tegi üks inimene mulle..
Mu issi andis mulle tiivad! Tänu temale võtan igast päevast viimast, ei karda ma surma... Mu isa oli ja on nüüd veel enam minu eeskujuks! Olen korduvalt öelnud, et tahaks ära siit - tahaks teise maailma... Kuid nüüd tean, et kui on õige aeg, siis see tuleb! Kui öeldakse, et igal inimesel on oma kaitseingel - siis mina võin julgelt kinnitada, et minul on neid rohkem kui üks. Ja kui tulebki see aeg, aeg minna...siis mind oodatakse! Olen õnnelik selle eest, mis ta mulle võimaldas ja õpetas! Lihtsalt... Ma ei tea! Kui kõik räägivad kui memmekas keegi on, olin mina nii issikas! Ja sellepärast olegi nüüdseks suur, tark ja rauast neiu!
Ma IGATSEN OMA ISSIT! :'(
Ma sõidan täna õhtul maale, et süüdata küünal maailma parimale isale! Minu suurim motivaator!
Mu silmis on hetkel terve ookeanitäis pisaraid vooland, kuid see on hea, sest peale tema matuseid pole ma nii korralikult nutnudki...Olen unustanud, kuidas nutta.. Kuid hing on vähemalt natukenegi kergem!
SaukySauky!
-Liisu-
No comments:
Post a Comment