oihh jamhh...

Võib - olla pole ma olnud just kõige parem sõber... Ehk pole ma olnud nii super, kui võiks... Kindlasti pole ma ka alati olnud sinu kõrval, kui sul seda väga vaja on olnud. Kuid ma tean üht! Tean, et mu sõbrad on mulle alati väga tähtsad olnud! Ma tean ise kui väga ma neist hoolin ja hoian! Olen rumal, ega näita oma tundeid just kuigi tihti välja... Kuid südames ning hinges olen alti ma nendega, kes kallid! Iga nende tegemine läheb mulle korda! Mulle on palju öeldud, et peaksin endale sama palju, kui mitte rohkemgi mõtlema - kui oma sõpradele... Olen püüdnud! Tõesti olen! Ei kuku väga välja. Perekond teinud minust sellise - jube suure südamega inimeseks vist?
Need sõbrad, kellega seotud mu minevik - mu lapsepõlv... Nad on alati mu mõtetes! Ma tean, et iga päev ma ei suhtle nendega, kuid südames olid/on/ ja jäävad ju alatiseks! Nemad on need, kes tegid minust selle, kes nüüd olen!
Lihtsalt vahel tahaks tagasi neid aegu, kus ei huvitanud mida toob homne päev või mis saab edasi. Polnud igatsust ega muud... Sai lihtsalt oldud, vajadusel jalanõud jalga tõmmatud ning mindud...
Mäletan aegu, kui olin noor, istusin terve öö väsimatult üleval ja alles päikesetõusuga sai uinutud... Sai palju solvatud ja haiget tehtud neile, kes seda ei väärinud - kahetsen siiralt neid öeldud sõnu ning tegusid!!! Saaks, võtaks tagasi... Kuid siis poleks ma see, kes olen!
Peagi saab kolma aastat, mil hakkasin maailma teisiti nägema. Maksin kõige kallimat hinda, mis saab maksta, et muutuda.  Sekke kõige pärast pidin loobuma oma isast... Isa oli see, kelle juurde sain peitu joosta. Kui tundsin, et enam ei jõua. Jah... Ma igatsen oma isa väga! Ta tõesti oli mulle väga kallis! Keegi isegi ei usuks vist kui palju oli meil kahel saladusi. Et iga päev me helistasime... Kuidas ootasin maale minekuid, et saaks isaga olla. Me veetsime koos palju aega. Me vaatasime telekat, lahendasime ristsõnu, mängisime kaarte - oli ka juhuseid, kus midagi koos remontisime... Me käisime koos... Kui kartsin pimedust, või mõnd küla koera - tuli tema mulle vastu ja saatis mind! Ta oli tõeline kangelane minu jaoks! Oijah... Nüüd ma nutan... Miks nutan? Sest räägin hingest ja see on valus! Ehk just selle pärast ma oma tunnetest väga kõva häälega ei räägiki, et mitte haavatav olla? Võiks! Kuid see poleks minulik! Minu mineviku/lapsepõlve sõbrad teavad, kes oli mu isa... Tal oli alati igale murele/küsimusele/probleemile lahendus! Ta aitas alati hädasolijaid... Ka siis kui endal oli raske! Ma igatsen teda!
Igapäev püüan leida positiivsust, et minna elus edasi... Olla positiivne, et inimesed minu ümber oleksid positiivsed! Et mitte langeda negatiivsuse küüsi, sest iga uus päev on elamist väärt!
Iga uut inimest oma elus, hindan ja hoian väga! Nad on kingitused, mis mu teele on saadetud - kuid see ei tähenda, et vanad unustaksin! Ma küll ei pühendu neile enam nii palju, kui uutele, aga reaalselt - nad on minu mõtetes nii päeval kui ööl!
Ühesõnaga... Mu sõbrad ja perekond on minu maailma, minu number 1!